16.07.2008 arhiiv

WordPress 2.6 tõlge

16.07.2008

… on nüüd saadaval tavalisest kohast ehk [L] Kaku WordPressi-lehelt.

Kehka värk

16.07.2008

Tänased lehed [L] teevad kõvasti kisa avastuse ümber, et suur osa õpilasi kõikvõimalike vahenditega kehalise tunnist kõrvale viilib. Seda, et sõjaväkke jõudvad kutid suht nõrgukesed on, oli juba varem kuulda.

Nii ja naa… Ühelt poolt ei saa salata, et praegune hedonismiajastu ei soosi pingutamist. Mõned taibukamad saavad kehakultuuri vajadusest ise aru ja käivad trennis, totud aga ei viitsi ja jäävad parema meelega pelmeenilaadseteks moodustisteks.

Teisalt – kui koolikehalise orgunnipoolt vaadata, on see ikka panges küll. Kakk oli kooli ajal kehkast vabastatud, ent pidi osalema ikkagi (eeskätt abilisena mõõtmiste jms juures) ja nägi seetõttu asja piisavalt. Positiivne oli see, et õpilased said kohustuslikus korras ülevaate päris paljudest spordialadest, jama oli aga organiseerimine ja hindamissüsteem. Klassis oli paar suht universaalset kutti, kes tegid kõiki alasid 4-5 peale – ülejäänud said kogu skaala ulatuses. Mis mõte on panna turske maapoisi kehaehitusega selli sundkorras kõrgust hüppama või pikka kõrendit kuuli tõukama ning siis neile selle eest kahtesid laduda? Tulemus on üksnes see, et esimene ei taha kõrgushüpet ja teine kuulitõuget pärast isegi telekast näha. Hiljuti toimunud klassikokkutulekul meenutati isegi 20 aastat hiljem veel kehka õpetajaid “hea sõnaga”…. Mis aga loo kurjaks teeb – mõlemad jupid raporteerivad, et tänapäeva seis ei erine tollasest kuigi palju.

Omaette ooper on kehalise tunnid keset koolipäeva. Kakk on piisavalt trenni teinud ja treenerikoolitust saanud, et seda jaburuseks pidada. Ühe koolitunniga ei jõua praktiliselt midagi teha, efektiivne treening on alati pikem – küll aga on pidev oht ebapiisava soojenduse tõttu end ära lõhkuda. Lisaks veel asjaolu, et pärast ei pruugi korralikuks mahajahtumiseks, pesemiseks jms aega jääda.

OK, urisetud on juba küll – mida siis teisiti võiks teha… Kehaline peaks jääma kohustuslikuks aineks, kuid mitte hindeliseks (arvestusest piisab täiesti). Tunniplaanis peaks kehalise tunnid asuma paarikaupa (90 minutiga jõuab üht-teist juba teha) ning alati päeva lõpus. Nooremas kooliastmes peaks süsteem jääma selles mõttes endiseks, et tegeldakse võimalikult paljude alade tutvustamisega (Kakk muidugi toriseb erialasest kretinismist: miks ei räägita koolis budoaladest midagi?) – see aga peaks jääma silmaringi ja mõnusa katsetamise tasemele, mitte ei aeta tulemusi taga (tulevased tippsportlased peaksid kasvama spordiklassides-koolides ja see on omaette rida). Keskkooli tasemel aga peaks süsteem olema selline, et igal õpilasel on kohustus käia mõnes ametlikult atesteeritud trennis (võib ju ka mingi ametlikult tunnustatud alternatiivide nimekirja teha). Kas inimene tegeleb kergejõustiku, karate või golfiga, on juba oma teha. Soliidne oleks muidugi, et sellist trenniskäimist loetakse tasuta üldhariduse hulka ning selle eest maksab riik (kes üle normi tahab trennis käia, maksab juba ise juurde). Arvestuse andmine on konkreetse treeneri rida ning selle saamine on kooli lõpetamiseks kohustuslik (v.a. põhjendatud erijuhud).

Niipalju siis kehkamõtetest. Muide, allakirjutanu tegi omaaegses TTÜ-s II kursuse kehalise arvestuse täitsa ära – karatetrenni kaudu.