2.07.2008 arhiiv

Ei, härra president!

02.07.2008

Toomas Hendrik on seni presidendina täitsa kenasti toime tulnud. Nüüd tegi esimese suure ämbri.

Arvamus, et Venemaa Tartu rahust loobumise peale euroopalikult käituma hakkab, on kas padunaiivne või tuleb kahtlustada hullemat. Hea näide on lätlased, kes oma okupeeritud aladest lahti ütlesid ja hiljuti piirilepingu alla kirjutasid – mida nad sellega võitsid? Mitte midagi, on endiselt eestlastega samas “rahvavaenlaste” paadis. Kui georgid annaksid ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kas nad saaksid siis kohe Venemaa headeks naabriteks? Vaevalt.

Vene riik on läbi ajaloo austanud ainult selget ja jõulist ütlemist (olgu siis tegu Vjatško, Ivan Julma, Lenini või Putini ajastuga). Europunaste pudrutatava ninnunännu peale läheb karu ainult ülbemaks ja näljasemaks. Eesti peaks tegelema a) vene kapitali minimeerimisega riigi tähtsamates majandusharudes, b) kaubandussuhete radikaalse ümbermängimisega normaalsemate naabrite peale ja c) selge ja ühese meetmetepaketi väljatöötamisega naaberriigi kodanikest riigikukutajate tarvis. Siis on vähemalt loota, et karu läheb naabrite seast vähem tülikat ohvrit otsima (kas keegi oskab Putini valitsusajast tuua välja perioodi, mil Venemaal puudus l’ennemi du jour?). Tartu rahust loobumine pole lahendus – hea näide on tolle ilase Kasatšoki kiidulaul presidendi mõtlematusele vaid paar päeva pärast seda, kui ta sama meest kõnepuldist mõnitas. Pigem tuleks just nüüd teha leedukate kombel ja esitada kapitaalne kahjunõue kogu nõukaaegse košmaari eest, see võtaks ehk mõned kainemakski.