Kuu: mai 2007

… oli väga mõnus. Kuid erinevalt reedesest ja tänasest noatrennist, mis olid füüsiliselt suhteliselt kergemad, oli eilne päev üks igavene kepp (igas võimalikus mõttes – või noh, peaaegu: sugulise läbikäimisega päris ei tegeldud). Neli trenni kepivõitlust pluss eksam. Kusjuures vahetult enne eksamit aeti tempo nii üles, et kõik ähkisid ja tilkusid. Ja siis eksamil oli mõnus paarilisega koos sünkroonis lõõtsutada. Mismoodi osa seltskonda peale kõike seda veel hilisõhtul pubisse sööma läks, jääb mõistatuseks.

Kuna Kakk käis laagris tsikliga (auto on remondis), siis rääkisid irvhambad Malakamaa ainsast teadusemehest professor Munapeast (vihjega Kaku elukutsele, Malakamaal sõiduriistana kasutatavatele imemalakatele ja escrimakeppidele…). 😀

Eksam õnnestus ära teha, ehkki pinnimine osutus arvatust märksa pikemaks. Aga järgmise tasemeni jõudmiseks on vaja küll kõvasti treenima hakata. Tänahommikune trenn oli kergem – ilmselt muud üle ei jäänudki, kuna saal oli ägisevaid ja torisevaid tüüpe täis. Kellel näpud pihta saanud, kellel käsi sinine – kanged kondid jms oli ilmselt juba enesestmõistetav.

Aga Väga Koledaid Asju õpetati täna veel üksjagu. Põhimõtte järgi “anname kolm korda niipalju kui tarvis ja siis veel natuke” – ühes seerias võis kokku lugeda neli-viis potentsiaalselt letaalse mõjuga tehnikat… Nii panigi õpetaja lõpus kõigile südamele, et neid asju kergel käel edasi ei õpetataks – “tämän päivän ystävä voi olla huomisen päivän vihollinen”. Kahjuks on selles omajagu tõtt.

Kuid seltskond oli mõnus ja õpetus hea. Nii et kokkuvõttes oli üks paganama väsitav, aga asjalik nädalavahetus.

Ei, Kakk ei käinud Lasnamäel kaklemas. Käis hoopis Kalamajas soome õpetaja Kaj Westersundi Escrima-laagri esimeses trennis, kus õpetati Väga Koledaid Asju. Westersund on ilmselt üks viimaseid inimesi, kellega tasuks nugade peale (otseses mõttes) minna… Kuid trenn oli äärmiselt mõnus.

Aga mis integratsiooni puutub, siis olid saalis nii eesti kui vene rahvusest inimesed, lisaks veel mõned soomlased. Kumminugadega torkisid küll üksteist, ent reaalse taplemise mõte jäi vist kõigist üsna kaugele. Veel üks hea näide sellest, et tegelikult pole kõik kadunud.

Peale üle-eelmises postituses Mr. Costellole vastamist lugesin veel tema viidatud blogisid (ning olin sama vähe nõus kui eelmistel kordadel). Viimaks leidsin ühe koha, kus sai testida enda poliitilist kuuluvust. Testidega on nagu on, aga selline see tuli:

Üldiselt enam-vähem sinnakanti, mida ise arvasin.

Delfi räägib vene kirjaniku Ljudmilla Ulitskaja [L] üsna otseütlevast pöördumisest.

Seda peaks vene koolides levitama. Ja võiks ka paluda sel daamil tulla ja Eestis kohalikele asju selgitada. Ehk kuulatakse rahvuskaaslast ja lugupeetud inimest rohkem.

Üks seltskond, kellest ma tõesti parimagi tahtmise juures aru ei saa, on [L] Kaheksanda Mai Liikumine. Tean selle taga mõnda inimest ning ei pea neid Eesti riigi vaenlasteks (tegu on toredate ja mõtlemisvõimeliste inimestega). Ilma selle teadmiseta peaksin seda… ei taha välja öelda, milleks. Meenub kaader “Iseseisvuspäeva” filmist, kui umbes sedasorti rahvas suure kisaga ja loosungeid lehvitades pilvelõhkuja tippu “külalisi” tervitama ronis. Siis avanes luuk ja käis pauk ning linna polnud enam.

Vasakpoolseid teoreetilisi konstruktsioone võib olla tore aretada. Ega Kakk end ka paduparempoolseks ei pea, puht majandusmudeli osas lähevad arusaamad ehk isegi kusagile sotsdemmi lähedale. Sotsiaalsfäärist ja puuetealalt saadud üsna pikk kogemus tingib seda, samuti üldine maailmavaade. Rahvuslane on Kakk aga küll – ning viimaste sündmustega seoses üha enam.

Igal juhul aga ei peaks pahempoolitsemisega tegelema ajal, mil vandaalid linnas möllavad, servereid maha pingitakse ja välismaal saatkondi sitaga loobitakse. Lahingusse minev sõjavägi ei saa olla osalusdemokraatia ning ümberpiiratud linnas ei saa filosoofilisi dispuute pidada. See ei tähenda, et osalusdemokraatia poleks hea asi või et dispuute ei tuleks pidada. Lihtsalt aeg on vale. Läänemaailmas on kaugelt liiga palju naiivikutest pahempoolitsevaid lolle (sorry otseütlemine), kes on eri aegadel Venemaale trumbid kätte mänginud – Kim Philbyst Vares-Barbaruseni.

Ja üks asi tuleks peale mõningate kirjatükkide lugemist küll välja öelda – “haritlane” ja “vasakpoolne” ei ole sünonüümid.

Tundub esialgu nõnda. Linnas on rahulik, netirünnakud on ilmselt ka järgi andnud ja väga hullu kisa enam kusagilt meediast ei kosta. Našistid lõpetasid peale NATO ja EU poolset torinat selleks korraks Moskvas sigatsemise ära. Positiivne märk on see, et paljud Tallinnas laamendanud teismelised ja nende vanemad on ise politseisse läinud ja oma tegu tunnistanud – nende inimeste puhul on siiski ilmselt mingi leppimislootus olemas. Too tõsisem vene agentide viies kolonn aga, pluss piiri tagant saadetud kantpäised “turistid”, tuleks võimalikult kiiresti välja visata.

Eesti peaks siit kindlasti omad järeldused tegema. Esmalt see, mis ka EITSi avalduses kirjas – vaja on palju tõhusamat vene- ja ingliskeelset teavitustööd, seda nii riigisiseselt venekeelse elanikkonna suunas kui ka väljapoole (lisaks kuluks ära ka tõsisem propagandaüksus, kes Venemaale nende oma rohtu maitsta annab – sealne reaalsus annab selleks oioi kui palju materjali). Teiseks on vaja tunduvalt rohkem tegelda vene koolide ja seal valitseva meelsusega. Kolmandaks tuleks kindlasti nüüd sõjaväekalmistul asuv pronksmees ja sealne kompleks korralikult lõpuni viimistleda – üks asi vähem, mille kallal vinguda. Neljandaks tuleks kindlasti leida mingi viis tunnustada neid mõistlikke vene inimesi, kes lojaalseks jäid (tõsi, lojaalsus peaks kodaniku puhul elementaarne olema. Kuid siin ei teeks tunnustus paha). Ja viiendaks… Eesti politsei ja eriüksuste võitlusvõimet tuleb veelgi parandada, samuti koostööd Kaitseliiduga nii sise- kui välisvaenlaste vastu. Praegu on veel arenguruumi (ka need mõned teadaolevad liigse jõukasutuse juhtumid tuleb läbi analüüsida ning väga tõsised järeldused teha). Ühesõnaga – tuleb teha kõik, et mitte ise provotseerida ja endale sisevaenlasi juurde tekitada, kuid vajaduse korral peab suur malakas käepärast olema. Ja need tatid, kes netis kutsusid/kutsuvad üles riiki kukutama, maju õhku laskma ja eestlasi tapma, peavad saama viieaastase majutusteenuse omasuguste hulgas kusagil Ämari kandis. Küll KaPo selle ära korraldab.

Aga idanaaber, kes armastab vist oma siseprobleemide (olematu sõna- ja ajakirjandusvabadus, haige riigiaparaat, jõhker vähemuste ahistamine jpm) varjamiseks omaenda rahva eest järgemööda naabritega riidu kiskuda (Gruusia… Valgevene… Ukraina… Poola… kes veel? Aa, viimati noriti soomlaste kallal NATO pärast ja üritati Moskvas Rootsi suursaadikule naha peale anda), pani käesoleva juhtumiga küll puusse. Eriti just Moskvas toimunud našistide spektaakel oli midagi täiesti omast klassist. Pigem saavutati see, et Ida-Euroopas hakatakse otsustavalt punapuuslikest vabanema – ja see on asi, mis moskoviitidest ajaloosolkijatele üldse ei meeldi. Küll minnakse varsti mõne järgmise kallale norima ja tehakse end iga sammuga üha enam täis. Viimaks ei jää muud üle kui kas päris sõda alustada (mis lõpeks endale katastroofiga) või natukenegi mõistus koju kutsuda.

Näis, mida 9. mai toob.

Sergei Kovaljovi ees tuleks mütsi kergitada. Annaks taevas, et mõnede kommentaatorite sünged ennustused sedasorti inimeste surmasaamisest Venemaal täide ei läheks.

Mõned nädalad tagasi kogus IT Kolledž küsimusi kooliõpilastele IT promomiseks mõeldud StartIT viktoriini jaoks. Saatsin neile paar küsimust ka ise. Nüüd aga oleks hea lisada veel üks.

Mis on DDOS?

* vene rahvamäng XX sajandist
* Distributed Denial of Service, paljudest kaaperdatud arvutitest kindla sihtmärgi pihta suunatud võrgurünnak
* Poliitika tegemise vahend Venemaal (koos Makarovi püstoli ja pistiserahaga)
* Kõik eespoolnimetatud

Õige vastus on muidugi viimane. 🙂

Tjah, poleks asi nii tõsine, võiks [L] tolle uudise peale muiata. Rootsi suursaadik, igavene terrorist sihuke, sõitis Moskvasse ainuüksi õela salaplaaniga kohalikul miilitsal limusiiniga üle varvaste sõita.

Absurdiks kisub.