… oli väga mõnus. Kuid erinevalt reedesest ja tänasest noatrennist, mis olid füüsiliselt suhteliselt kergemad, oli eilne päev üks igavene kepp (igas võimalikus mõttes – või noh, peaaegu: sugulise läbikäimisega päris ei tegeldud). Neli trenni kepivõitlust pluss eksam. Kusjuures vahetult enne eksamit aeti tempo nii üles, et kõik ähkisid ja tilkusid. Ja siis eksamil oli mõnus paarilisega koos sünkroonis lõõtsutada. Mismoodi osa seltskonda peale kõike seda veel hilisõhtul pubisse sööma läks, jääb mõistatuseks.
Kuna Kakk käis laagris tsikliga (auto on remondis), siis rääkisid irvhambad Malakamaa ainsast teadusemehest professor Munapeast (vihjega Kaku elukutsele, Malakamaal sõiduriistana kasutatavatele imemalakatele ja escrimakeppidele…). 😀
Eksam õnnestus ära teha, ehkki pinnimine osutus arvatust märksa pikemaks. Aga järgmise tasemeni jõudmiseks on vaja küll kõvasti treenima hakata. Tänahommikune trenn oli kergem – ilmselt muud üle ei jäänudki, kuna saal oli ägisevaid ja torisevaid tüüpe täis. Kellel näpud pihta saanud, kellel käsi sinine – kanged kondid jms oli ilmselt juba enesestmõistetav.
Aga Väga Koledaid Asju õpetati täna veel üksjagu. Põhimõtte järgi “anname kolm korda niipalju kui tarvis ja siis veel natuke” – ühes seerias võis kokku lugeda neli-viis potentsiaalselt letaalse mõjuga tehnikat… Nii panigi õpetaja lõpus kõigile südamele, et neid asju kergel käel edasi ei õpetataks – “tämän päivän ystävä voi olla huomisen päivän vihollinen”. Kahjuks on selles omajagu tõtt.
Kuid seltskond oli mõnus ja õpetus hea. Nii et kokkuvõttes oli üks paganama väsitav, aga asjalik nädalavahetus.