Rubriik: Kirik

Õpetajate leht?

Küsimärk seepärast, et nad avaldasid kod. [L] Kivirähu järjekordse küündimatuse. Seda on refereerinud ka Delfi ja seal käib see sõnavabaduse alla, kuid ÕL peaks olema natuke konkreetsemalt professionaalne.  Seekord on autor oma mõtetes paraku veelgi sisutühjem ja punnitavam kui tavaliselt – argumendid hakkavad otsa saama?  Või on – Jumal hoidku – tegu “naa-nanna-naa-naa, ma ei kuule sind!” -fenomeniga?

Valge gospel

Esimesel jõulupühal tuli (kordusena) telekast sellenimeline kontsert.

Kõik oli justkui olemas. Eesti noorte poplauljate paremik, hea taustakoor ja bänd.  Ja ometi oli tulemus täiesti tühi kest. Hinge ei olnud.

Sedalaadi muusikat lihtsalt ei saa teha ilma sellesse (igas mõttes) uskumata.  Lõbusas komöödias “Sister Act” ja sealses naljaga-pooleks kirikukooris oli kõvasti enam vaimsust kui siinnähtus. Praegu oli ekraan täis kenasid noori inimesi, kes üritasid väga püüdlikult mängida Harlemi elanikke ning tulemus oli sama usutav kui kohalike maavillaste jou-jou kottpüks-sellide puhul. Rääkimata veel sellest, et lugude valikus oli ka rida selliseid, mis veidigi sügavamal mõtestamisel kuidagi konteksti ei lähe. Aga võib-olla see oligi ajamärk – sobiv tase vaimsuse kaotanud eesti rahvale…? Tahaks väga loota, et mitte.

Kes aga tahab näha märksa tõepärasemat valget gospelit eestimaises (ja muusikaliselt täiesti tasemel) esituses, võib otsida YouTube’ist 2010. aasta Piiblipäevade videosid.  Jah, sedalaadi lähenemine ei pruugi igaühele sobida – aga vähemalt seal ei  teki kahtlust, et tegijad ise usuvad sellesse, millest laulavad-räägivad.

Aa, veel üks väike asi – kõigile lugejatele ilusat alanud pühadeaega! 🙂

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

Oi-oi-oi, oinalugu

Sain nüüd siis ka viimaks teada tollest Tartu Ülikoolis kõmu tekitanud sotsioloogia bakalaureusetööst (tänud [L] PKalale ja [L] Hillarile).

Sõnatuks võtab küll. Endalgi on väga suur hulk juhendatavaid olnud  ning kui mõni neist vahel retsensendi käest “rahuldava” saab, siis tunneb Kakk ennast sandisti (ju jäi midagi tegemata). Kuid kus oli juhendaja käesoleval juhul…?  Kogu Tartu Ülikooli üha enam nähtava konnatiigistumise juures ei tahaks sealse sotsioloogia tasemest nii pahasti arvata, nagu see töö arvata laseb.

Praegu sai inimene lõpudiplomi täieliku absurdi kokkukirjutamise eest. Ja diplom on diplom, pärast ei uuri enam keegi, millise jahu eest see anti. Tõsi, konkreetne lugu on tekitanud Eesti blogosfääris juba sellise lärmi, et kardetavasti jääb riigi väiksuse tõttu autorile ikkagi must plekk külge – kuid see on halb lahendus. Palju õigem oleks olnud seda tööd kaitsmisele mitte lasta – oleks olnud rohkem tüli ja tegemist, kuid nii ülikooli kui inimese (ja laiemalt ka Eesti kõrghariduse) maine oleks jäänud põhja laskmata.

Üsna palju küsimusi jääb õhku rippuma.

APDEIT 05.06: Nonii, nüüd on asi ka [L] massimeedias. Ja nagu eespool ohuna märgitud, ongi karistus ilmselt juba kukkunud – tsiteerides üht kommentaari “on Eesti saanud lisaks Farmi-Gabrielile ja Baari-Paavole ka Ajaloo-Edithi”.  Jääb ainult üle kaasa tunda – seekord teeb lollus ikka haiget küll.

Crux ja Exit Haapsalus

Raadiost reklaamiti nende kahe bändi kolme kontserti. Eesti kristliku roki üks põhitegijaid [L] Crux oli ammu tuttav (eriti vägev oli nende kunagine kontsert koos Reverend B-ga), Exit jäi kõrva möödunudsuvisel Lootuse festivalil. Reedel Pärnusse ei jõudnud, Viimsi kontsert langes kokku klassiõe juubeliga – jäi üle täna Haapsallu sõita.  Harkujärvel tavapärased meditatsioonid mängitud, lasi Kakk seekord poole missa pealt jalga (eelneval kokkuleppel muidugi) ja lendas Haapsalu poole.  Kuna tee oli remondis ja Haapsalu kultuurikeskus takkapihta, jõudis Kakk kontserdile alles Cruxi poole esinemise pealt.

Aga see osa, mida kuulda õnnestus, jättis hea mulje. Tasemel live, korralik heli, head laulud nii muusika kui sõnade poolelt. Peaks endale paar nende plaati soetama (seni on raadiost kuulatud) – oleks ka kohapealt võinud osta, aga nagu kiuste polnud piisavalt sularaha kaasas.

Soomlaste [L] Exitil aga osutus olema Haapsaluga hoopis huvitav suhe. Nimelt käisid nad siin noorte poistena mängimas 1990. aasta suvel, tulles veel tollasesse NLi ja nähes kogu nõukareaalsust piirikontrollist padutsensuurini. Nüüd olid tollased kutid juba kohati hallisegustena 20 aastat hiljem samas tagasi. Ja trummipulkadest, mille soome trummar siin ühele noorele jumbule kinkis, olevat arenema hakanud toosama Eesti poiste punt, kellega koos täna laval oldi.

Aga Exit on huvitav bänd. Rokkbändina küllaltki suur (solist, kaks võrdselt head kitarristi, kaks klahvimängijat, bass ja trummid), väga hea vokaaliga (kõik peale trummari laulsid ning neist neli ka solistina), veidi ebasoomlaslikult mažoorse helikeelega (võib-olla ehk Pave Maijanen, Miljoonasade ja Dingo läheksid samasse ooperisse) ja samas heas mõttes  üdini soomlaslikud.  Kiriku poole pealt on nad kirju seltskond eri konfessioonidest ning näib, et inimestena elukogenud ja humoorikad tüübid.  Võib-olla suudab just sedasorti punt panna eestlast märksa edukamalt vaimulikel teemadel mõtlema kui erinevad otseselt kiriklikud üritused.

Aga kontsert oli kokkuvõttes väga asjalik – hea muusika, normaalne saund, saal häälekalt kaasaelavat publikut täis. Pluss veel see midagi, mida tavalistel kontsertidel ei kohta. Sedalaadi asju võiks rohkemgi olla.

Exit Haapsalu laval

P.S. [L] Pekka Simojoki oli siiani Kakule tuntud kui mitmete ebasoomlaslikult mažoorsete ja helgete gospellugude autor, mida on kuuldud eri esitustes ja ka ise mängitud. Alles täna selgus, et sellenimeline härra on Exiti frontman… Nii et nüüd sai selgeks, kust bändi hea repertuaar tuleb. Ja kõigele lisaks on sellil sindrima uhke rokihääl ka veel.