Esimesel jõulupühal tuli (kordusena) telekast sellenimeline kontsert.
Kõik oli justkui olemas. Eesti noorte poplauljate paremik, hea taustakoor ja bänd. Ja ometi oli tulemus täiesti tühi kest. Hinge ei olnud.
Sedalaadi muusikat lihtsalt ei saa teha ilma sellesse (igas mõttes) uskumata. Lõbusas komöödias “Sister Act” ja sealses naljaga-pooleks kirikukooris oli kõvasti enam vaimsust kui siinnähtus. Praegu oli ekraan täis kenasid noori inimesi, kes üritasid väga püüdlikult mängida Harlemi elanikke ning tulemus oli sama usutav kui kohalike maavillaste jou-jou kottpüks-sellide puhul. Rääkimata veel sellest, et lugude valikus oli ka rida selliseid, mis veidigi sügavamal mõtestamisel kuidagi konteksti ei lähe. Aga võib-olla see oligi ajamärk – sobiv tase vaimsuse kaotanud eesti rahvale…? Tahaks väga loota, et mitte.
Kes aga tahab näha märksa tõepärasemat valget gospelit eestimaises (ja muusikaliselt täiesti tasemel) esituses, võib otsida YouTube’ist 2010. aasta Piiblipäevade videosid. Jah, sedalaadi lähenemine ei pruugi igaühele sobida – aga vähemalt seal ei teki kahtlust, et tegijad ise usuvad sellesse, millest laulavad-räägivad.
Aa, veel üks väike asi – kõigile lugejatele ilusat alanud pühadeaega! 🙂