Esimesel jõulupühal tuli (kordusena) telekast sellenimeline kontsert.
Kõik oli justkui olemas. Eesti noorte poplauljate paremik, hea taustakoor ja bänd. Ja ometi oli tulemus täiesti tühi kest. Hinge ei olnud.
Sedalaadi muusikat lihtsalt ei saa teha ilma sellesse (igas mõttes) uskumata. Lõbusas komöödias “Sister Act” ja sealses naljaga-pooleks kirikukooris oli kõvasti enam vaimsust kui siinnähtus. Praegu oli ekraan täis kenasid noori inimesi, kes üritasid väga püüdlikult mängida Harlemi elanikke ning tulemus oli sama usutav kui kohalike maavillaste jou-jou kottpüks-sellide puhul. Rääkimata veel sellest, et lugude valikus oli ka rida selliseid, mis veidigi sügavamal mõtestamisel kuidagi konteksti ei lähe. Aga võib-olla see oligi ajamärk – sobiv tase vaimsuse kaotanud eesti rahvale…? Tahaks väga loota, et mitte.
Kes aga tahab näha märksa tõepärasemat valget gospelit eestimaises (ja muusikaliselt täiesti tasemel) esituses, võib otsida YouTube’ist 2010. aasta Piiblipäevade videosid. Jah, sedalaadi lähenemine ei pruugi igaühele sobida – aga vähemalt seal ei teki kahtlust, et tegijad ise usuvad sellesse, millest laulavad-räägivad.
Aa, veel üks väike asi – kõigile lugejatele ilusat alanud pühadeaega! 🙂
Eelmisel aastal vaatasin seda sarnaste tunnetega. Muusikaline (tehniline) tase, võiks öelda, et isegi virtuoossus, on olemas. Puudu jääb arusaamast, miks niisugust muusikat tehakse..
Aga kuulamissoovituseks veel Timo Lige ja Kärdla Ühisgümnaasiumi segakoori (KÜG segakoor) tegemisi. Leitavad Youtube’st kasutajanime vapilo alt. Üks näide siin ka: http://www.youtube.com/watch?v=qMlayyDdQN4
Enn, aitäh lingi eest. Vahvad videod, eriti meeldis mulle “Lean On Me” – selle kuulsa loo üks senikuuldutest kõige südamlikumaid esitusi. Ja Timo on lisaks heale laulukirjutajale ja lauljale ka veel väga asjalik kontsertmeister. 🙂
Ja postituse konteksti tulles – siin oli gospelit märksa enam sees kui televisioonivariandis (ehkki täiesti nõus sellega, et tehniliselt-muusikaliselt oli Valge Gospel väga hea).