Silt: mõtted

13. ja reede

Igati sobivalt sellele kuupäevale on sõnnik ikka korralikult ventilaatorisse lennanud. Raadiost, telekast ja internetist voolab igasugu viimsepäevajauramist ning järgmised paar nädalat ei ole ülikooli asja. Aga ükski asi pole nii hull, kui algul paistab:
* Tööd saab teha ilma tööl käimata. Igareedene suur “ajaviide” e-kursuse 110 tudengi tööde lugemisel jätkub täpselt samas vormis. Viiskümmend ingliskeelset küberturberebast tuleb tõenäoliselt viia samasugusele MOOCi-laadsele töökorraldusele – õnneks on ingliskeelsed loengumaterjalid kõik olemas ning paari päevaga peaks uus lahendus üleval olema. Tuleb ainult leida viis, kuidas senised tegevused kõige paremini arvesse võtta – tudengid ei tohi kannatada. Teadusenäppimine on alati olnud peamiselt kaugjuhtimisega, seal pole väga vahet. Juhendatavatele (2 magistranti ja 12 diplomandi) sai kirjad saadetud (mõlemas keeles) ning kiusamine jätkub endises graafikus e-posti, Telegrami ja vajadusel telefoni teel.
* Trenni ei pääse, asendame koduse kotilöömise ning metsatrennidega. Lisaks sai sportnet.ee-st tellitud paar hantleid ja väike kang, millega saab jõusaali teatud määral asendada.
* Börs kukkus kolinaga ning lärmi on nii kodusel tandril kui rahvusvaheliselt küllaga. Kes näeb katastroofilist hinnalangust ja kes soodsat ostukohta järgmise ca poole aasta jooksul…
* E-Coopis oli küll päris pikk saba, aga järgmise toidulaari sai järgmise nädala keskpaika tellitud. Õnneks olid peamised ettevalmistused varude osas juba varem tehtud.

Süsimusta huumori korras: jätku koroonat!

Kõnekas portree

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Ühe mõtleja minekust

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…

Hei, poisid…

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Päeva mõte

“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”

– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19

Üks lahkumine

Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust  tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.

Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees.  Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?

Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.

Ameerika mäed

Tehtigi siis täna asi ära. Eesti poliitika saab järgmistel kuudel (aga miks mitte ka aastatel) olema üsna huvitav jälgimismaterjal.

Siiani on veel üllatavalt valutult läinud. Võimalik, et peavoolumeedia kulutas suure osa püssirohust juba ära (viimastel päevadel näib neil toss juba üsna väljas olevat – absurdi tootmine on ilmselt üksjagu väsitav tegevus). Samas on endiselt küsimärk, kas ja kui palju EKRE suudab enda väljakäidud põhimõtete eest seista – seda nii koalitsioonikaaslaste surve kui ka mugavustsooni kukkumise ohu tõttu. Teispoolt Soome lahte leiab nii hoiatava kui ka julgustava näite – “Sinise tuleviku” seltskonna võimujanust tingitud lahkulöömise ja järgnenud hävingu lõppenud valimistel. Samasse ämbrisse ei tasu astuda. Küsimärgid on koalitsioonis ka teistel – näiteks kuidas suudab Isamaa laveerida rahvuslaste ja kõikvõimalike helbekeste ning Kesk koalitsioonikaaslaste ja Ühtse Venemaa koostööleppe vahel (ja olgem ausad, ega nende amorfsus ja khm, paindlikkus ei ole kuhugi kadunud).

Aga ikkagi – ka ameerika mäed on kokkuvõttes etem variant kui kõigueestlased, sotsid ja oravad.  Eesti rahva vaates võib praeguste juhtoinaste puhul tulla puudu oskustest ja ehk kohati ka võimetest, alternatiiv oleks olnud aga tahtmise ja oma peaga mõtlemise puudumine. Libedaid ja südametunnistuseta kiltreid-kupjaid-aidamehi on juba küllalt nähtud – nüüd võiks proovida, kas ehk saavad matsid ka isekeskis hakkama (kohatisest jämedakoelisusest ja ropuvõitu suuvärgist hoolimata).

Nagu tellitud

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.