Tuleb veel kord sellele härrale viidata (ja tunnustada ERRi selle avaldamise eest). Seekord on keskkonnateemaline vaade, aga taas kord on seal rida häid viiteid (mh viide Roger Scrutoni 2015. aasta artiklile ülikoolide kohta) ja muhedaid ütlemisi ka.
Silt: mõtted
Üks lahkumine
Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.
Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees. Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?
Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.
Ameerika mäed
Tehtigi siis täna asi ära. Eesti poliitika saab järgmistel kuudel (aga miks mitte ka aastatel) olema üsna huvitav jälgimismaterjal.
Siiani on veel üllatavalt valutult läinud. Võimalik, et peavoolumeedia kulutas suure osa püssirohust juba ära (viimastel päevadel näib neil toss juba üsna väljas olevat – absurdi tootmine on ilmselt üksjagu väsitav tegevus). Samas on endiselt küsimärk, kas ja kui palju EKRE suudab enda väljakäidud põhimõtete eest seista – seda nii koalitsioonikaaslaste surve kui ka mugavustsooni kukkumise ohu tõttu. Teispoolt Soome lahte leiab nii hoiatava kui ka julgustava näite – “Sinise tuleviku” seltskonna võimujanust tingitud lahkulöömise ja järgnenud hävingu lõppenud valimistel. Samasse ämbrisse ei tasu astuda. Küsimärgid on koalitsioonis ka teistel – näiteks kuidas suudab Isamaa laveerida rahvuslaste ja kõikvõimalike helbekeste ning Kesk koalitsioonikaaslaste ja Ühtse Venemaa koostööleppe vahel (ja olgem ausad, ega nende amorfsus ja khm, paindlikkus ei ole kuhugi kadunud).
Aga ikkagi – ka ameerika mäed on kokkuvõttes etem variant kui kõigueestlased, sotsid ja oravad. Eesti rahva vaates võib praeguste juhtoinaste puhul tulla puudu oskustest ja ehk kohati ka võimetest, alternatiiv oleks olnud aga tahtmise ja oma peaga mõtlemise puudumine. Libedaid ja südametunnistuseta kiltreid-kupjaid-aidamehi on juba küllalt nähtud – nüüd võiks proovida, kas ehk saavad matsid ka isekeskis hakkama (kohatisest jämedakoelisusest ja ropuvõitu suuvärgist hoolimata).
Tulekahju
Pariisis põles eile Jumalaema kirik. Vaikse nädala alguses, veidi enne ülestõusmispühi.
Meenub Tolkieni Akallabêth – lugu Númenorist ja päevadest enne selle kadumist maa pealt.
Nagu tellitud
Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.
Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?
Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said. Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.
Head uut
Seekordne aastavahetus tuli rahulikult. Kodus ja teleka ees – ehkki enamik pakutavast oli jama, nagu viimasel ajal kipub tavaks olema, aitasid hädast välja Ed Sheeran, Tina Turner ja AC/DC (aitäh Kanal 11 ja 12 rahvale, et neid näitasid). Brüsseli asehalduri kesköine kõne sai vahele jäetud, tema sõnavõtud on viimasel ajal juba natuke liiga piinlikud.
Eks algav aasta siis näita, kuhupoole Euroopa kaldub – kas käimasolev hoogne sõit mäest alla saadakse mingil moel pidama või saavad kunagised krahv Coudenhove-Kalergi luulud tõepoolest tõeks…
Vana aja lugu
Ehk siis seekord leidsin Tuubist… Eesti oma Grapsi Gunni.
“Mosaiik” sarnaneb veidi Secret Gardeni eurolooga “Nocturne” – lauluosa on vaid instrumentaali sissejuhatuseks. Aga ka see on siin hea – Graps suudab siin enda tavapäraselt kiledavõitu hääle üsna pehmeks keerata.
Aga põhiline roll on siin loos muidugi Juri Stihhanovi pikal-pikal kitarrisoolol. Asi kõlab, otsekui oleks Gary Moore omal ajal tulnukate poolt kodust kaasa võetud ja siis otse keset Scorpionsi laivi koos kitarriga lavale maandatud. Või uuemast ajast kõlab natuke samamoodi Europe’i “In My Time“, kus John Norum enda varalahkunud kaasa mälestuseks midagi sarnast kokku mängib.
Täiesti uskumatu, et tolle aja tingimustes suudeti selline saund välja keerata (lisaks kitarrile veel ka taustaorelist). Igatahes tundub, et see bänd oleks võinud asjaolude paremal kokkulangemisel saada superstaarideks märksa rohkemal alal kui vaid omaaegne “kuuendik planeeti”.
Õlaopp 2.0
Esimest korda tuli dr Kalveti käest nuga saada 2015. aastal – kuna Kakk on pidevalt tegelenud “võimatute asjadega”, siis aeg-ajalt ei tule keha mõnel juhul hästi järele või väsib alt ära (loll lind ei tunnista ju kalendrit ja aastaarve ka). Vasakus õlas opereeriti tendiniiti, pärast tuli mitu kuud käia, käsi kaelas, ja oma tublilt perearstilt valuvaigisteid pommida.
Aga asjad käivad tihti paarikaupa ja nüüd tuli sama asi teise kätte. Füsioteraapia ja hormoonisüstid ei aidanud, tuli jälle dr Kalvetit tülitada. Eile antigi nuga – üldiselt tuleb vaid kiidusõnu öelda, narkoos oli täpne ja töö korralik. Aga nüüd on jälle jupp aega pooleteisekäeline režiim ees (semestri kaks viimast nädalat tuleb üritada ka vähemalt mingil määral tööl käia). Kõige rohkem on kahju sellest, et ilmselt ei saa advendi- ja jõuluajal pilli mängida… Ja kodanik Maks peab mõnda aega ise trenni tegema, jõusaalis pookimisele tuleb vahe sisse.
Euroopa, millesse uskuda
Huvitav, et see dokument võeti vastu juba maikuus, ent varem ei ole ühestki kanalist ette juhtunud (ja jälgin päris erinevaid asju). Näib, et oma peaga mõtlevad inimesed ei olegi siit maailmanurgast veel päriselt otsa lõppenud.
Kaks nuga
Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.
Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).
Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd. Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.
Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.