Kaku ajaveeb
…Ukrainasse midagi, mille eest mõni sealne poiss (või mine tea, ehk hoopis tüdruk) saab endale vajaliku töövahendi koos lisadega – et, khm, denatsifitseerijatega rääkida sellessamas keeles, millest nood aru saavad.
Võitluskunstid õpetavad: ära löö kunagi esimesena. Aga kui löömist vältida ei ole võimalik, siis tuleb lüüa viimasena.
“You can’t have a workforce that’s educated, under constant economic insecurity, and reproducing. You can only have 2 at a time.” – Somervillain@Slashdot, 19.01.22
Mõtlemise koht Eesti valitsejatele.
… ikka haikuvormis, inspiratsiooni voolab endiselt otse RSS-lugeja kaudu päevasündmustest. Pilt on muidugi üsna nukker.
***
Daamid ja härrad:
uus Eesti Vabariigi
peataminister!
***
Loomulik areng –
koolikiusajast sirgus
ajakirjanik
***
Lõhki ühiskond.
Solgitud vaesed riigid.
Mürkrohepööre.
***
Vanasti teati
enne lõikamist tuleks
korduvalt mõõta
***
Kae irooniat –
kõige ebatervem paik
Terviseamet
***
Eurobürokraat.
Asendustegevused.
Saamatus kuubis.
***
Kunagi öeldi
kade, naiivne ja loll
nüüd – vasakpoolne
***
Eesti Vabariik,
uueks põhiseaduseks
Peteri printsiip
…, erinevalt siis kuulsa Vana-Rooma keisri ütlusest, kui ta avalikud kemmergud maksustada laskis.
Eesti Ekspress annab teada, et tahab hakata päris viisakat dividendi maksma. Paraku tuleks siinkirjutaja arvates ka investeerimisel natuke jälgida, mida selle rahaga tehakse. Mõnel juhul on see keeruline – näiteks USA suurfirmade seast on juba päris raske leida mõnda sellist, kes ei oleks tänase woke-hullusega kaasa läinud ning samas kaupleks vastuvõetava kraamiga ja maksaks viisakat omanikutulu (seni olen siiski juba vahetanud JNJ RGR-i ning CSCO WPC vastu – kui keegi veel midagi sarnast soovitaks, kuulaks heameelega).
Eestis on natuke lihtsam. Varem oli veel ka Olympic, kuhu ma enda raha põhimõtteliselt ei pannud (ka hoolimata korralikust dividendist). Nüüd on selliseks jäänud ainult Ekspress.
Kadriorus vahetati täna elanikke. Pessimist ütleks, et saanuks ka hullemini – ehkki esimesed prohmakad on tehtud juba enne ametisseastumist (üks keeleküsimuses ja teine abiliste valikul). Aga optimist ütleb: “Jesss! Läbi sai!”. 🙂
Tõsiselt huvitav lugemine sellest, kuidas üks ameerika õppejõud oli 25(!) aastat tõsiusklik marksist, otsis “seda kõige õigemat õpetust” ning viimaks sellest kõigest loobus. Mõned väga head lingid on ka loo sees. Kergelt arusaamatuks jääb, kuidas ta nii kaua vastu pidas… Usuliste äärmustega kokkupuutunud (või sektipsühholoogiat lugenud) inimeste jaoks on seal kõvasti äratundmist.
Mises Wire kirjutab päris huvitava arutluse sellest, miks paljud USA suurettevõtted kipuvad üht tänapäevast uususundit järgima. Eriti tabav on mõte, et tegelikult jääb kogu sisuline ebavõrdsus püsima – oluline on korrektse uuskeele tarvitamine, loosungid ja näidispoomised (täpselt nagu omal ajal N. Liidus).
Sellega seoses tuli mõte, et ehkki “võuk” on eesti keeles rangelt võttes laensõna (< ingl. k. woke), sobib see kenasti ühte ritta täiesti omamaiste sõnadega nagu “mauk”, “pauk”, “auk” ja “tõuk” (ning seda tuleks seega käänata võuk, võugu, võuku – seda siis eeskätt sedalaadi isikute, mitte laiema nähtuse tähenduses). Siit sõnareast võib tegelikult leida päris mitmeid mõttelisi seoseid – näiteks tõdemusega, et tõelised kommunistid surevat selga lastud kuulidest.
Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.
Arvuti taha tulles näitas Postimehe arvamusterubriigi RSS üht päris põneva teemaga artiklit. Proovisin avada: viga 404, lehte pole. Ja see ei ole mitte esimene kord viimaste kuude jooksul – artikkel ilmub ja siis kaob (ilmselt kellegi kaebuse/käsu peale).
… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.
Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.
Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid: