Silt: ratas

Ümber järve

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.

Linna taga kolamas

Laupäevane rattaring algas seekord töösõidumarsruuti  pidi Hiiu jaama juurde minekust, sealt uhasin mööda Hiiu-Harku rattateed allapoole. Kadaka tee ristis keerasin vasakule ja vaatasin üle Rehe elamurajooni. Sealt edasi metsaradu pidi nõuka-ajast (kuri)kuulsate Astangu laskemoonaladudeni, kuhu polnud ka varem sattunud. Aiad on ümbert maha võetud ja okupandid jalga lasknud, aga isegi aasta kõige ilusama aja päikeselisel päeval ei saanud pahaendelisusest päris lahti – Mordorit on seal ikka veel alles.

Jõudsin metsast välja Keila maanteele, sealt läksin mööda Harku järve tagumist kallast enda vana kirikut vaatama – on teine täitsa püsti ja märksa paremas seisus kui tookord. Sealt siis mööda väikesi teid Tabasalu külje alt läbi ning viimaks Tabasalu-Hüüru tee peale (see lõik oli kõige tülikam, sest tuli sõita mööda maanteed). Keila maanteele jõudes pöörasin paremale, puhkasin ühe pingi peal veidi jalgu ja lasin edasi Hüüru.

Hüürust sõitsin enda Laagri-aegset rattaringi pidi (aga teises suunas) Laagrisse, vaatasin üle ka kunagise elukoha Männimetsa teel ja tulin läbi Pääsküla ja Jannseni koju. Kokku ligi kolm tundi ja ligi 37 kilomeetrit. Nägi päris mitmeid uusi kohti, veel mitmed on viimasest korrast muutunud. Ja loodus on praegu tõesti ilus, toomingakaif oli päris korralik.

APDEIT 24.05: ununes – Laagri taha Hüüru poole jääb üsna eraldatud kohta üks küla, kus  kõik tänavad näisid algavat “karu”-eesliitega: Karuniidu, Karuallika jne… Karuahtri oli kahjuks puudu.

Koroonaturism

Praegusel 2+2 ajastul ei tasu rattaga kuhugi terviseradadele ronida, Pääsküla raba rajad on ka rahvast täis ja nii kitsad, et reeglitepärane möödumine on üsna keeruline.

Tasub aga hoopis teha ekskursioon linna taha maale, kuhu ikka veel uusasundusi rajatakse. Seal on piisavalt laiad teed (uutes elurajoonides on enamasti ka eraldi rattateed olemas) ja saab mugavalt rännata. Ainus häda on tuul, kuna need kohad on üldjuhul keset lagedat maad ehitatud.

Täna läksin läbi metsa ja väikeste tänavate Männikule, sealt tavapärast rattateed mööda Sakku ja siis keerasin… kuhugi. Algul kolasin Sakus, vaatasin ära sinna kerkiva uue kiriku. Siis kondasin mööda elurajoone ja karupeekohti, viimaks jõudsin Saue küla (mille olemasolu oli uudis – Saue vallas elasin vanasti ja linna teadsin ka, aga küla mitte) kaudu Kanamale. Sealt siis Sauele, Laagrisse ja koju.

Läbisõit tuli täitsa kohane – nelikümmend kaks kilomeetrit. 🙂

Rattahooaeg

… tänasega avatud. Juhtus nii, et just liikumispiirangute karmistamise päeval – aga kõik reeglid said täidetud (üksi, 2 meetrit vahet inimestega).  Lähiajal tasub aga pigem sõita Nõmme väikestel tänavatel – rohkem ruumi ja vähem pori. Metsas on veel üsna mudane ning kui mõned otsustavad veel jalutada täpselt keset rabateed ja keelduvad sealt serva peale kolimast, siis on seda kaht meetrit raske hoida.

Aga täitsa mõnus oli. Korra läbi raba Männikule, siis sealt ringiga tagasi Kivimäe karjääridesse ja viimaks veel väikese ringiga koju. Liigutama peab, muidu kisub karantiinis kretiiniks kätte. 🙂

Jalgrattahooaeg

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.

Back in the saddle

Vahepealsel kirjuvõitu eluperioodil jäi Sinine Krants (ehk Kaku kergem kaherattaline) päris pikaks keldrisse seisma – algul ühte ja siis teise. Nüüd sai ta välja tiritud ja kuna seismist oli pikalt, siis ka esmalt Veloplussi oskajate sellide kätte üle vaadata vidud (muidu putitab Kakk enda ratast ikka ise). Polnudki teisel suurt häda midagi, aga tuli vahepeal paragrahvimeeste nõutud kellad-viled (pooleldi otseses mõttes, rattakell ja esituli) juurde soetada.

Täna siis esimene rabaring. Rattakompuutrit ei õnnestunud esimese hooga sahtlitest üles leida, seega ei tea, kui pikk see täpselt sai – aga jõudsin esimese otsaga Männikule, sealt teisele poole tagasi keerates lõpetasin Laagri külje all Tänassilma tee ääres ning Laagrist piki Vabakat ja väikesi tänavaid tagasi Ilmarisse.  Vahepeal otsustas esimese porilaua kronstein ära murduda – õnneks polnud kerge plastporilaua käes hoidmine probleem.

Hirmus mõnus oli. Tuleb hakata regulaarsemalt väntamas käima.

Politseil on igav?

Keegi tarkpea on nüüd Eestis leidnud, et jalgratas on hirmus ohtlik aparaat ja sellega sõitjatele tuleb politseinikud kraesse saata.

Ilmselt selle tegijad ei kuulu just tihedalt rattaga sõitvate inimeste hulka ning kindlasti ei kasuta nad jalgratast sportimiseks. Kindlasti leidub heal majanduslikul järjel olevaid tõsiseid rattafänne, kel on kodus igaks otstarbeks omaette “vokk” – üks igapäevasõitudeks, üks maanteetreeninguks ja üks metsa all mässamiseks. Ent ilmselt on väga palju neid, kel on üks ratas, millega kõiki neid asju läbisegi tehakse.

Jalgrattast sellise “pühademuna” tegemine, nagu seda praegu seaduses nõutakse (kellade-viledega) on võimalik vaid viisaka linnaratta puhul, millega keegi kunagi näiteks roheliste iga-aastasele rattaretkele ei roni. Ratas, mis on täis elektrilampe ja helkureid, ei kannata reeglina kukkumist.  Lenksu küljes tolknev rattakell (vähegi suurema kiiruse korral täiesti kasutu jubin) võtab ära rattakompuutri ja/või pulsikella koha, mis on metsa all treenides hädavajalikud abilised. Ja tahaks näha Eestis maanteel treenivat isand Taaramäed – kas tema ratas ikka vastab kõigile neile nõuetele?

Nii et kutsuge mõistus koju, seadusesepad. Seda aitab teha ka ise rattasadulasse istumine.

Back in the saddle

Eespoolkirjeldatud maandumine õla peale osutus siiski suuremaks jamaks kui algul arvatud – tulemuseks oli üle kuuajane trennipaus. Viimaks tänu ühe arstist sõbra (aitähh!)  nõuannetele ja rohtudele läks asi siiski niikaugele, et võis uuesti liigutama hakata.

Tänane sõit – tavaline Hüüru ring pluss poolteist metsaringi (Nõmme-Laagri terviseraja Laagri-poolne osa, ca 8 km), kokku 32,7 km.  Pausi arvestades polnud paha, aga vormilangus oli tunda küll – seal, kus varem sai viimase käiguga sõidetud, tuli nüüd eelviimasega minna.

Trennivarustus sai veidi aja eest mõnusa täienduse musamasina näol. Kakk pole tänapäevaseid pulkpleiereid varem kasutanud, ehkki mõlemal jupil on oma ai-pood juba ammu olemas.  Korra sai enda Nokia E71 moblat proovitud – mängis küll kenasti, aga hakkas oma signaaliga pulsikella segama. Nüüd siis sai ringi vaadatud ja soetatud [L] 4GB Sansa Clip. Vanade aegade meenutusena Klickist (ehk endisest K-salongist). Kaku jaoks täiesti piisav maht, FM-raadio, probleemivaba ühildumine Linuxiga (Rhythmbox)  ja mis peamine – vaba Ogg Vorbise vormingu toetus.  Apple’i lollakaid pidureid (DRM) pole ka peal ning maksab üle poole vähem kui võrreldavad I-jupid.  Tutkit, õunamehed!

Trennitegemise playlist sai üsna kirju. Täiesti suvalises järjekorras:

* Clannad
* Maire (Moya) Brennan
* Michael W. Smith
* Bruce Springsteen
* Petra
* Queen
* Mr Lawrence
* Eden’s Bridge
* Peter Gabriel
* Timo Lige
* …

Musaga sõita oli hoopis lõbusam. Tõsi, millalgi peaks vaatama mingid kõvemini kõrva istuvad klapid, Sansaga kaasa tulnud lasid tublisti tuulevuhinat läbi. Aga sellega pole kiiret.

Järgmisel nädalal peaks  katsuma ka suurema ratta maalt ära tuua.

Ühekäepäev

Üleeile rattaga sõites õnnestus Pääsküla raudteeülesõidult üle tulles lenks lollisti keerata.  Ratas läks niuhti alt ära ja maa tuli vastu.  Õnneks polnud hetkel liiklust – kähku püsti ja teelt ära. Küünarnukk ja põlv olid kergelt katki, aga ikka juhtub – esmapilgul nagu eriti haiget ei saanudki (kukkumine õnnestus enam-vähem ukemiks keerata).

Kodus aga selgus, et jope küünarnukk on üsna maas, nii et mats oli ikka suht kõva. Öösel hakkas vasak õlg tunda andma ja hommikuks oli seal täismõõdus närvipõletik sees.  Juuste sabasse sidumine oli tõsine tegemine ja tööle sõites tuli suunda näidata üle rooli parema käega. Liiklusohtlikku olukorda siiski ei tekitanud – sõitsin aeglaselt ja vasak käsi oli rooli alt hoides kasutuskõlblik, ainult järsemaid pöördeid tuli ettevaatlikult teha. Tööl tuli vasakut kätt arvutiklaverile tõstes kah ettevaatlik olla.

Päeval aitas pipraplaaster seisu paremaks teha ja õhtul läks segane lind trenni. Nojah, tuli küll meelde [L] Kanazawa-sensei, kes omal ajal murtud käeluuga Jaapani karatemeistriks tuli – aga tegelikult polnud asi nii kole. Trenni teemaks oli tonfa, mis on lühike ühekäerelv (tõsi, me harjutame kahega – aga seekord tuli eeskätt ühega vehkida) ja nagunii kulus suurem osa aega algajate utsitamisele.  Aga kummalisel kombel mõjus selline isemoodi olukord isegi hästi, sundis märksa rohkem jalgu ja kogu keha liigutama.

Täna on juba jupike parem. Kui käsi on all või üleval, on kõik korras. Jama tekib seal vahepeal. 🙂

APDEIT LIGI POOL AASTAT HILJEM: tegu oli siiski märksa hullema asjaga kui närvipõletik. Õlaliigese osaline rebend – operatsioonist õnnestus pääseda, aga läks vaja kaht kanget hormoonisüsti ja mitut kuud paranemist. Alles augustis hakkas enam-vähem üle minema.

Rattahooaeg algas

… eile, suurel reedel.  Päev varem käis Sinine Krants Veloplussi rattahäkkerite juures kontrollis, et eelmise aasta paugust mõni häda külge ei jäänud.  Aga polnud tal viga miskit. Sai ainult normaalsemad käepidemed külge – algsed olid miskid lapikud banaanid, mis suurema sõidu ajal end väga ebamugava nurga alla keerasid.

Esimene sõit – tavapärane ring Laagri – Alliku – Vanamõisa – Hüüru – Keila maantee – Tähetorni – Veskimöldre – Laagri.  Veidi üle tunni aja ja ligi 23 km.  Vorm polnud nii hull kui karta oli, aga pulssi pidi pidevalt jälgima (kippus üles) ja õhtul olid jalad ikka üsna kanged.

Metsa alla niipea ei roni – tavapärane metsaring Nõmme-Laagri valgustatud rajal on veel suusatajate vormis (nagu Tähetorni nurgast paistis).  Vanamõisas läks tee pikalt läbi järve (mis enne oli põld) ja enne Hüürut tuli sõita läbi jõekoolme (üle tee voolas paarikümne meetri ulatuses vesi ühelt poolt teisele). Aga üldiselt saab juba täitsa sõita.