Keegi tarkpea on nüüd Eestis leidnud, et jalgratas on hirmus ohtlik aparaat ja sellega sõitjatele tuleb politseinikud kraesse saata.
Ilmselt selle tegijad ei kuulu just tihedalt rattaga sõitvate inimeste hulka ning kindlasti ei kasuta nad jalgratast sportimiseks. Kindlasti leidub heal majanduslikul järjel olevaid tõsiseid rattafänne, kel on kodus igaks otstarbeks omaette “vokk” – üks igapäevasõitudeks, üks maanteetreeninguks ja üks metsa all mässamiseks. Ent ilmselt on väga palju neid, kel on üks ratas, millega kõiki neid asju läbisegi tehakse.
Jalgrattast sellise “pühademuna” tegemine, nagu seda praegu seaduses nõutakse (kellade-viledega) on võimalik vaid viisaka linnaratta puhul, millega keegi kunagi näiteks roheliste iga-aastasele rattaretkele ei roni. Ratas, mis on täis elektrilampe ja helkureid, ei kannata reeglina kukkumist. Lenksu küljes tolknev rattakell (vähegi suurema kiiruse korral täiesti kasutu jubin) võtab ära rattakompuutri ja/või pulsikella koha, mis on metsa all treenides hädavajalikud abilised. Ja tahaks näha Eestis maanteel treenivat isand Taaramäed – kas tema ratas ikka vastab kõigile neile nõuetele?
Nii et kutsuge mõistus koju, seadusesepad. Seda aitab teha ka ise rattasadulasse istumine.