Ühekäepäev

Üleeile rattaga sõites õnnestus Pääsküla raudteeülesõidult üle tulles lenks lollisti keerata.  Ratas läks niuhti alt ära ja maa tuli vastu.  Õnneks polnud hetkel liiklust – kähku püsti ja teelt ära. Küünarnukk ja põlv olid kergelt katki, aga ikka juhtub – esmapilgul nagu eriti haiget ei saanudki (kukkumine õnnestus enam-vähem ukemiks keerata).

Kodus aga selgus, et jope küünarnukk on üsna maas, nii et mats oli ikka suht kõva. Öösel hakkas vasak õlg tunda andma ja hommikuks oli seal täismõõdus närvipõletik sees.  Juuste sabasse sidumine oli tõsine tegemine ja tööle sõites tuli suunda näidata üle rooli parema käega. Liiklusohtlikku olukorda siiski ei tekitanud – sõitsin aeglaselt ja vasak käsi oli rooli alt hoides kasutuskõlblik, ainult järsemaid pöördeid tuli ettevaatlikult teha. Tööl tuli vasakut kätt arvutiklaverile tõstes kah ettevaatlik olla.

Päeval aitas pipraplaaster seisu paremaks teha ja õhtul läks segane lind trenni. Nojah, tuli küll meelde [L] Kanazawa-sensei, kes omal ajal murtud käeluuga Jaapani karatemeistriks tuli – aga tegelikult polnud asi nii kole. Trenni teemaks oli tonfa, mis on lühike ühekäerelv (tõsi, me harjutame kahega – aga seekord tuli eeskätt ühega vehkida) ja nagunii kulus suurem osa aega algajate utsitamisele.  Aga kummalisel kombel mõjus selline isemoodi olukord isegi hästi, sundis märksa rohkem jalgu ja kogu keha liigutama.

Täna on juba jupike parem. Kui käsi on all või üleval, on kõik korras. Jama tekib seal vahepeal. 🙂

APDEIT LIGI POOL AASTAT HILJEM: tegu oli siiski märksa hullema asjaga kui närvipõletik. Õlaliigese osaline rebend – operatsioonist õnnestus pääseda, aga läks vaja kaht kanget hormoonisüsti ja mitut kuud paranemist. Alles augustis hakkas enam-vähem üle minema.

Kommenteerimine on suletud.