Silt: investeerimine

Investeerimisaasta 2021

Rahaasjades oli mitmes mõttes märgiline ja üldiselt päris edukas aasta. Eelmise aastavahetuse eel õnnestus üks mõtteline lävi ületada ning seetõttu sai sel aastal tehtud esimesed sammud USA turul. Esialgu ei saanud ikka mastaapide erinevusest kohe aru – alles nüüd aasta lõpus on mingi arusaam tekkinud.  Ühtki suuremat prohmakat ei suutnud teha (ptui-ptui-ptui…), aga mõned asjad olen aasta jooksul ringi mänginud küll – nagu juba enne mainitud, ei taha enda rahaga toetada firmasid, kes toodavad, ütlevad või teevad vastuvõtmatuid asju.  Seetõttu ei ole tahtnud ka ETF-idesse minna (need on oma olemuselt minu jaoks liialt omaaegsete “Brežnevi pakkide” moodi – tahad suitsuvorsti, võtad ka kolm purki Bulgaaria hernekonserve) ja jätkan üksikaktsiatega.

USA-sse liikumise tegi aga võimalikuks seni vist suurim hetketabamine – Nordeconi hinnahüpe aasta alguses. Õnnekombel olin vaba raha just sinna paigutanud ning mahamüümisega õnnestus päris hästi teenida.

Ülejäänud liikumistest võiks mainida Tallinki juurdeostmist (lisaemissioonist ja muidu ka) ning kogu pandeemia aja kogutud ja viimasel ajal kiidetud Silvano mahamüümist (väikese plussiga). Viimase tingis väike hirm uue aasta alguse arengute ees Ukrainas ja Valgevenes.

Aastavahetuse aktsianimekiri: Eestist TAL, TSM ja tagasilanguse järel hiljuti uuesti sisseostetud NCN, USA-st on hetkel kirjas CTO, IBM, KD (kingituseks saadud), LMT, RGR, T ja WPC.

Lisaks hakkasin pikkamööda koguma raha ka BHF-i (mille börsitähis on miskipärast hirmpikk) – see on küll kirjas aktsiafondina ning sealt laekuvat nimetakse dividendi asemel intressiks, aga lihtsamas vaates ei ole väga vahet.

Veel ühe uue tulijana sel aastal võiks mainida võlakirju – Coop, Inbank ja IuteCredit, igaüht paari tuhande jagu. Esimene mulje on positiivne. 🙂

Eesti investorite seas lõõpimisi “ipodroomiks” nimetatud buumist väga osa ei võtnud – osalesin DelfinGroupi ja Enefiti IPO-l. Mõlemad müüsin üsna kiiresti maha, esimese sisuliselt sama hinnaga, teise pealt õnnestus vist pool tuhat eurot teenida.

Ja viimaks asusin ise fondijuhiks ning võtsin 2. pensionisamba enda kätte. Turg oli täpselt tipus ja ühelt poolt vedas, kuna osakute mahamüümisel kontole jõudnud summa oli päris viisakas, teisalt aga ei oleks takkajärgitarkusena seda ilmselt pidanud kohe ära investeerima (ostuhinnad olid ka laes). Järgnes tuntav kukkumine aasta lõpus, mis nüüdseks on küll peaaegu et taastunud – aktsiakursside järgi on pisike miinus, aga dividendide ja lisandunud nelja kuu pensionimaksete tulemusena on kogusumma juba suurem kui nelja kuu eest saadu. Üldiselt tundub, et minu puhul töötab see variant küll. PIK nimekiri hetkel: Eestist TSM, USA-st CTO, IBM, KD (samamoodi kingitus), LMT ja T, lisaks veel ka vähehaaval maksetega täienev BHF.

Uuel aastal jätkub USA turu avastamine. Kui esmapilgul tundus, et seal on dividenditasemed lahjavõitu, siis nüüdseks on juba leitud mitmeid päris korralikke maksjaid. Seega tasub jätkata samal kursil. 🙂

Päkapikud

… käivad sel aastal juba päris varakult ringi. Jõuavad sindrid isegi New Yorgi börsile.

Vaatasin investeerimiskontode seisu – viimasel ajal käib seal paras üles-alla sõit. Terve USA kõigub korralikult (mõnda vahepeal kukkujat sai natuke juurde ostetud) ning Eestis jõudis SFG just tõusma hakata, kui va batka Poola piiril sigatsema hakkas – aktsia tuli jälle allapoole.

Aga ennäe – nimekirja oli tekkinud aktsia, mida mina küll ostnud ei olnud. Täiesti võõras sümbol, kahe konto peale (põhikonto ja PIK) aga päris mitmesaja euro eest.  Pangasaksad mingi näpuka teinud? Aga ei, olidki päkapikud käinud.  Selgus, et “suur sinine” (ehk It’s Better Manually) oli Kyndryl Holdingsi nimelise tütarfirmaga maha saanud ning igale emafirma aktsionärile anti iga viie IBM aktsia kohta üks KD aktsia.  Pole paha, peaaegu et teine aastadividend.

Selliseid päkapikke näeks teinekordki. 🙂

 

LHV sai DDOSi

…, sedapuhku enda klientidelt.

Täna hommikuks oli välja kuulutatud kauplemise alustamine äsja turule tulnud Enefit Greeni aktsiatega. Läksin huvi pärast vaatama – vähemalt esimese poole tunni jooksul oli pidev “Service Unavailable”. Lisaks oli mingi väiksem kala ka päev varem kauplemist alustanud lätlastega (DelfinGroup). Õnneks ei ole kumbki siinpool kriitilise tähtsusega, mõlemasse läks maksimaalne garanteeritud kogus (mis on üsna väike).

Kas eesti rahvas on nii kõvasti investeerima hakanud, et IT-lahendused ei jaksa enam raha liigutada?

Aa, ja nüüd on ära vaadatud kõik kolm Eesti telekanalite sarja investeerimise teemadel – paraku on üks hullem hobuseunenägu kui teine, seda isegi hoolimata asjatundlike inimeste kaasamisest. Ilmselt on telesaadete produtseerimine ja sealsed prioriteedid ikka niivõrd teistmoodi. Või on asi lihtsalt meediamaastikul lokkavas lolluses…

Mõni raha haiseb

…, erinevalt siis kuulsa Vana-Rooma keisri ütlusest, kui ta avalikud kemmergud maksustada laskis.

Eesti Ekspress annab teada, et tahab hakata päris viisakat dividendi maksma. Paraku tuleks siinkirjutaja arvates ka investeerimisel natuke jälgida, mida selle rahaga tehakse. Mõnel juhul on see keeruline – näiteks USA suurfirmade seast on juba päris raske leida mõnda sellist, kes ei oleks tänase woke-hullusega kaasa läinud ning samas kaupleks vastuvõetava kraamiga ja maksaks viisakat omanikutulu (seni olen siiski juba vahetanud JNJ RGR-i ning CSCO WPC vastu – kui keegi veel midagi sarnast soovitaks, kuulaks heameelega).

Eestis on natuke lihtsam. Varem oli veel ka Olympic, kuhu ma enda raha põhimõtteliselt ei pannud (ka hoolimata korralikust dividendist). Nüüd on selliseks jäänud ainult Ekspress.

Rahamaratonist veel

LHV foorumis tambitakse Rahamaratoni sarja ja paraku suuresti õigusega. Näib, et probleeme jätkus kogu viieosalise sarja peale ning tundub, et sarja tegijad ei ole ise teemaga kuigivõrd kokku puutunud. Oli ka asjalikke soovitusi, aga enam-vähem täiesti metsa läks osaliste valik ning suur aur kulus mõningate tegelaste upitamise peale (nimesid ei hakka nimetama).

Aga kui kriitikat teha, siis tuleb ise midagi asemele pakkuda. Kuidas ma ise oleks seda sarja teinud?

Üldpõhimõtted: igas saates eksperdi soovituste rubriik ja üks isikulugu, hästi erinevate taustadega. Kindlasti üks oleks mõni praegune tippinvestor, teisest otsast võiks mõne eduka ja aruka koolinoore võtta, kes erinevalt paljudest viitsib koolis käia (seose jõukuse ja hariduse vahel tõid LHV foorumlased hästi välja).

  • 1. saade: mis on üldse investeerimine (ja mis ei ole), õige ja vale motivatsioon ning millal tasub investeerima hakata. Esimesed sammud enne börsi poole vaatamist: toimiv III pensionisamba kogumine ja vähemalt 3-6 kuu rahatagavara kokkukorjamine (nn meelerahufond).
  • 2. saade: algaja investori põhiinstrumendid ehk aktsiad, võlakirjad ja nendega tegelevad fondid. Välja jäävad keerukamad tuletisinstrumendid ja – NB! – kinnisvara ja krüpto. Põhjuseks on kinnisvara puhul see, et pea ükski täiskohaga tööl käiv (loe: palgavaene) inimene ei jõua töö kõrvalt kortereid majandada – ja arvata, et kinnisvarasse ei pea aega panustama, on ilmselt liigjulge (pealegi ei sobi see kaugeltki igaühele). Ülejäänute kohta kehtib Arthur Clarke’i kuulus kolmas seadus: iga piisavalt arenenud tehnoloogia sarnaneb äravahetamiseni maagiaga. Tavalise, teemasse alles siseneva inimese jaoks ületab maagia lävendi nii krüpto kui ka optsioonid-futuurid (seda näitas ilmekalt hiljutine bläkk LHV märkimisõiguste kauplemise juures).
  • 3. saade: alustamine Balti börsil, puust ja punaselt (alustaks mõnest hästi tuntud koduturu aktsiast). Et mitte üht panka promoda, tuleks seda vist teha paralleelselt mitmes. Väärtpaberikonto avamine, investeerimiskonto avamine ja selle deklareerimine tuludeklaratsioonis, dividendide laekumise ja maksustamise põhimõtted. Nasdaq Baltic -veebileht ja aktsiate ajaloo/käekäigu jälgimine sealtkaudu. Aktsiate märkimine uute turuletulijate korral – millal kaasa mängida ja millal mitte.
  • 4. saade: edasijõudnumad teemad – võlakirjad ja fondid (sh ka ETF-id) ning siirdumine Baltikumist väljapoole (ka see, millal sinna kippuda – ise tegin kohe alguses otsuse 100K-ni kodus istuda, julgen ka teistele soovitada). Peamised investeerimisstrateegiad ja -näitajad (kasvuaktsiad contra dividendiaktsiad; RoI, P/E, P/B, EBITDA jt – siin peab mõtlema, kui sügavale tasub minna). Tõenäoliselt võiks näidetes piirduda USA turuga – see on suur ning ilmselt paigutab enamik välisturule pürgijaist enda raha sinna. Sel juhul tuleks kindlasti ka W-8BEN ära mainida.
  • 5. saade: kuidas saada targemaks? Peamised raamatud (näiteks “Intelligentne investor”), veebiportaalid ja koolitusüritused (Eestis on LHV ja SEB teinud täiesti asjalikke sellesuunalisi asju – koroona-ajastul kolis esimene enda seminarid Zoomi ja teine Facebooki, viited leiab veebist).

Mõned kohad oleks ilmselt vaieldavad, aga üldjoontes nii ma seda teeks. Glamuuri võiks täiesti muudesse saadetesse jätta, pigem võiks malli võtta kunagistest “Telekooli” sarjadest.

Rahamaratonist

Vaatasin kordusest uue viieosalise sarja avaosa. Äärmiselt vajalik saade, ehkki see oleks pidanud olema eetris juba kuu-paar varem – praeguseks on pensionireformi tulemusel rida seinast-seina otsuseid juba ära tehtud.

Algus oli nii ja naa.  Alustades vähemtähtsamast – peategelaste valik läks täiesti ühte auku. Kaks noort naisterahvast – kuna ka soovitusi jagav ekspert oli samamoodi noor naisterahvas, siis jäi meeste esindajaks vaid muheda intervjuu andnud Ivo Linna. Ja tema sõnumiks oli peamiselt “ole kokkuhoidlik”, lisaks tehti tema kena kodu promomisega üks põhimõtteline viga – eluase ei ole investeering.

Mis aga noortesse naisterahvastesse puutub, siis küsimus ei ole vaid soolises võrdõiguslikkuses – Naisinvestorite Klubi on tore asi ja selle vedurit pr Kristi Saaret mäletan kolledži ajast asjaliku tudengina. Aga kui tahetakse teha võimalikult laia publikut kaasavat saadet, siis oleks arukas leida võimalikult laia seltskonda esindavad tegelased, kellega võiks samastuda ka näiteks mõni vanem meesterahvas (või kasvõi karjääri järel investoriks hakanud profisportlane, keda Eestiski on mitmeid). Praegu tuli välja selline veidike võuklev täditsemine, mis natuke meenutab üht teatavat Kadrioru asukat.

Lisaks Ivo Linna juures mainitud näpukale oli vaieldavaid asju tegelikult veel. Jagatud soovitustest olid mõned täitsa asjalikud. Ent öelda eesti rahvale “Tehke rohkem tööd” (vabandust, “suurendage tulubaasi”) kõlab natuke… mariiantuanetlikult (ehkki ilmselt ei öelnud “kui rahval pole leiba, söögu kooke” üldse tema). Konkreetselt eelarvet ei ole vähemalt mina kunagi koostanud – piisava enesedistsipliini korral on see puhtalt maitseasi. Samas mainiti üksnes mokaotsast palju olulisemat asja – meelerahufondi ehk mustadeks päevadeks mõeldud rahatagavara. Kui palju? Kus seda hoida? Kuidas teha nii, et inflatsioon seda ära ei sööks? Mida veel silmas pidada?

Ja peamise nurinana – saate tegijatel oli tõsine probleem saateaja täitmisega. Ühe daami kodused toimetused ja teise KUMUs pildistamine ei läinud absoluutselt teemasse. Tehke siis lühem saade, aga rääkige asjast.

Seega tore, et maraton lahti läks, aga start oli tibake koperdav.  Ent nagu öeldud, tegelikult on selline rääkimine väga vajalik.

Liigutame pappi, 2

Nonii, nüüd on II pensionisamba raha ära paigutatud. Ei hakanud siin midagi uut leiutama, võtsin juba tuttavaid asju ja üritasin natuke sektorite vahel ära jagada ka. Seega Kaku II samba hetkeseis:
* IBM (IT) – ca 1/5
* Lockheed-Martin (lennukid, sõjatehnika, küberturve) – ca 1/5
* AT&T (telekommunikatsioon) – ca 1/5
* Tallinna Sadam (transport) – ca 1/5
* Silvano Fashion Group (riided) – ca 1/7
* Baltic Horizon Fund (kinnisvara) – väike jupp, lisanduv raha läheb esialgu sinna

Seega üsna konservatiivne ja selge dividendiorientatsiooniga valik. Kõige rohkem tekitab küsimusi AT&T, mis on küll maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte, kuid teatas (sinder, just peale minu põhikonto ostu) dividendi vähendamisest järgmisel aastal ning kukkus sealt alates ligi 10%. Aga praegu maksab veel hästi, ära müüa jõuab alati ja vahel vaadatakse otsuseid ringi ka – eks järgmisel aastal näeb.

Liigutame pappi

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Onu Sam saatis pappi

Nii, esimene dividend USA-st on pika ooteaja järel täna hommikuks kohale jõudnud. Tervelt 62.90 ameerika raha Ciscolt. Aga sealmaal makstakse seda reeglina neli korda aastas, nii et kokkuvõttes ei olegi nii vähe.

Selle aasta alguses õnnestus Nordeconi turuhüppele pihta saada ning poolte aktsiate üsna õigeaegse müügi pealt korralik lisaboonus teenida. Kõik see läks üle ookeani, nii et nüüd on Eestis suht sama seis kui aasta alguses (hetkel on sees pea kõik need, kes Tallinna börsil veel üle mõistuse kalliks pole läinud – NCN, TAL, SFG ja TSM), USA-st on aga juures CSCO, IBM, JNJ ja T. Kõik on päris ilusti “kasvama läinud”, IBM on lausa 15% plussis.

Välisaktsiatega on aga see konks, et maksud lähevad kohe maha (samas on USA tulumaks W-8BEN* tõendiga 15% Eesti 20% vastu) ja investeerimiskonto süsteemis koguneb raha aeglasemalt kui Eestis (ka on USA suurfirmade dividendid üldiselt väiksemad kui siinkandis). Seega alustajale soovitaks endiselt Tallinna börsi (üleüldisele välismaiste ETF-ide** vaimustusele Eesti investoriteseltskonna nähtavamas osas ei ole ma üldiselt pihta saanud; sealse vahepealse suure ühisrahastusbuumi hindasin igatahes õigesti blufiks) koos investeerimiskonto süsteemiga mõnes sellises pangas, kes Balti aktsiate hoidmise ja kauplemise eest raha ei võta.

Aga jah, kui keegi oleks mõnekümne aasta eest öelnud, et tulevikus oled IBM-i jms aktsionär, oleks vist küsinud, et mida teine tarvitanud on…

* – W-8BEN on residentsustõend, mis tuleb enda pangast USA-sse saata (et oled Eesti ametlik elanik). Sellega on USA aktsatelt kinnipeetav tulumaks 15%, ilma selleta 30%.

**  – ETF on börsil kaubeldav investeerimisfond, mis käitub üsna sarnaselt aktsiaga (võib, aga ei pea maksma dividendi), investeerib eri aktsiatesse ja tahab selle kõige eest ka endale raha saada.