Silt: investeerimine

Mõni raha haiseb

…, erinevalt siis kuulsa Vana-Rooma keisri ütlusest, kui ta avalikud kemmergud maksustada laskis.

Eesti Ekspress annab teada, et tahab hakata päris viisakat dividendi maksma. Paraku tuleks siinkirjutaja arvates ka investeerimisel natuke jälgida, mida selle rahaga tehakse. Mõnel juhul on see keeruline – näiteks USA suurfirmade seast on juba päris raske leida mõnda sellist, kes ei oleks tänase woke-hullusega kaasa läinud ning samas kaupleks vastuvõetava kraamiga ja maksaks viisakat omanikutulu (seni olen siiski juba vahetanud JNJ RGR-i ning CSCO WPC vastu – kui keegi veel midagi sarnast soovitaks, kuulaks heameelega).

Eestis on natuke lihtsam. Varem oli veel ka Olympic, kuhu ma enda raha põhimõtteliselt ei pannud (ka hoolimata korralikust dividendist). Nüüd on selliseks jäänud ainult Ekspress.

Rahamaratonist veel

LHV foorumis tambitakse Rahamaratoni sarja ja paraku suuresti õigusega. Näib, et probleeme jätkus kogu viieosalise sarja peale ning tundub, et sarja tegijad ei ole ise teemaga kuigivõrd kokku puutunud. Oli ka asjalikke soovitusi, aga enam-vähem täiesti metsa läks osaliste valik ning suur aur kulus mõningate tegelaste upitamise peale (nimesid ei hakka nimetama).

Aga kui kriitikat teha, siis tuleb ise midagi asemele pakkuda. Kuidas ma ise oleks seda sarja teinud?

Üldpõhimõtted: igas saates eksperdi soovituste rubriik ja üks isikulugu, hästi erinevate taustadega. Kindlasti üks oleks mõni praegune tippinvestor, teisest otsast võiks mõne eduka ja aruka koolinoore võtta, kes erinevalt paljudest viitsib koolis käia (seose jõukuse ja hariduse vahel tõid LHV foorumlased hästi välja).

  • 1. saade: mis on üldse investeerimine (ja mis ei ole), õige ja vale motivatsioon ning millal tasub investeerima hakata. Esimesed sammud enne börsi poole vaatamist: toimiv III pensionisamba kogumine ja vähemalt 3-6 kuu rahatagavara kokkukorjamine (nn meelerahufond).
  • 2. saade: algaja investori põhiinstrumendid ehk aktsiad, võlakirjad ja nendega tegelevad fondid. Välja jäävad keerukamad tuletisinstrumendid ja – NB! – kinnisvara ja krüpto. Põhjuseks on kinnisvara puhul see, et pea ükski täiskohaga tööl käiv (loe: palgavaene) inimene ei jõua töö kõrvalt kortereid majandada – ja arvata, et kinnisvarasse ei pea aega panustama, on ilmselt liigjulge (pealegi ei sobi see kaugeltki igaühele). Ülejäänute kohta kehtib Arthur Clarke’i kuulus kolmas seadus: iga piisavalt arenenud tehnoloogia sarnaneb äravahetamiseni maagiaga. Tavalise, teemasse alles siseneva inimese jaoks ületab maagia lävendi nii krüpto kui ka optsioonid-futuurid (seda näitas ilmekalt hiljutine bläkk LHV märkimisõiguste kauplemise juures).
  • 3. saade: alustamine Balti börsil, puust ja punaselt (alustaks mõnest hästi tuntud koduturu aktsiast). Et mitte üht panka promoda, tuleks seda vist teha paralleelselt mitmes. Väärtpaberikonto avamine, investeerimiskonto avamine ja selle deklareerimine tuludeklaratsioonis, dividendide laekumise ja maksustamise põhimõtted. Nasdaq Baltic -veebileht ja aktsiate ajaloo/käekäigu jälgimine sealtkaudu. Aktsiate märkimine uute turuletulijate korral – millal kaasa mängida ja millal mitte.
  • 4. saade: edasijõudnumad teemad – võlakirjad ja fondid (sh ka ETF-id) ning siirdumine Baltikumist väljapoole (ka see, millal sinna kippuda – ise tegin kohe alguses otsuse 100K-ni kodus istuda, julgen ka teistele soovitada). Peamised investeerimisstrateegiad ja -näitajad (kasvuaktsiad contra dividendiaktsiad; RoI, P/E, P/B, EBITDA jt – siin peab mõtlema, kui sügavale tasub minna). Tõenäoliselt võiks näidetes piirduda USA turuga – see on suur ning ilmselt paigutab enamik välisturule pürgijaist enda raha sinna. Sel juhul tuleks kindlasti ka W-8BEN ära mainida.
  • 5. saade: kuidas saada targemaks? Peamised raamatud (näiteks “Intelligentne investor”), veebiportaalid ja koolitusüritused (Eestis on LHV ja SEB teinud täiesti asjalikke sellesuunalisi asju – koroona-ajastul kolis esimene enda seminarid Zoomi ja teine Facebooki, viited leiab veebist).

Mõned kohad oleks ilmselt vaieldavad, aga üldjoontes nii ma seda teeks. Glamuuri võiks täiesti muudesse saadetesse jätta, pigem võiks malli võtta kunagistest “Telekooli” sarjadest.

Rahamaratonist

Vaatasin kordusest uue viieosalise sarja avaosa. Äärmiselt vajalik saade, ehkki see oleks pidanud olema eetris juba kuu-paar varem – praeguseks on pensionireformi tulemusel rida seinast-seina otsuseid juba ära tehtud.

Algus oli nii ja naa.  Alustades vähemtähtsamast – peategelaste valik läks täiesti ühte auku. Kaks noort naisterahvast – kuna ka soovitusi jagav ekspert oli samamoodi noor naisterahvas, siis jäi meeste esindajaks vaid muheda intervjuu andnud Ivo Linna. Ja tema sõnumiks oli peamiselt “ole kokkuhoidlik”, lisaks tehti tema kena kodu promomisega üks põhimõtteline viga – eluase ei ole investeering.

Mis aga noortesse naisterahvastesse puutub, siis küsimus ei ole vaid soolises võrdõiguslikkuses – Naisinvestorite Klubi on tore asi ja selle vedurit pr Kristi Saaret mäletan kolledži ajast asjaliku tudengina. Aga kui tahetakse teha võimalikult laia publikut kaasavat saadet, siis oleks arukas leida võimalikult laia seltskonda esindavad tegelased, kellega võiks samastuda ka näiteks mõni vanem meesterahvas (või kasvõi karjääri järel investoriks hakanud profisportlane, keda Eestiski on mitmeid). Praegu tuli välja selline veidike võuklev täditsemine, mis natuke meenutab üht teatavat Kadrioru asukat.

Lisaks Ivo Linna juures mainitud näpukale oli vaieldavaid asju tegelikult veel. Jagatud soovitustest olid mõned täitsa asjalikud. Ent öelda eesti rahvale “Tehke rohkem tööd” (vabandust, “suurendage tulubaasi”) kõlab natuke… mariiantuanetlikult (ehkki ilmselt ei öelnud “kui rahval pole leiba, söögu kooke” üldse tema). Konkreetselt eelarvet ei ole vähemalt mina kunagi koostanud – piisava enesedistsipliini korral on see puhtalt maitseasi. Samas mainiti üksnes mokaotsast palju olulisemat asja – meelerahufondi ehk mustadeks päevadeks mõeldud rahatagavara. Kui palju? Kus seda hoida? Kuidas teha nii, et inflatsioon seda ära ei sööks? Mida veel silmas pidada?

Ja peamise nurinana – saate tegijatel oli tõsine probleem saateaja täitmisega. Ühe daami kodused toimetused ja teise KUMUs pildistamine ei läinud absoluutselt teemasse. Tehke siis lühem saade, aga rääkige asjast.

Seega tore, et maraton lahti läks, aga start oli tibake koperdav.  Ent nagu öeldud, tegelikult on selline rääkimine väga vajalik.

Liigutame pappi, 2

Nonii, nüüd on II pensionisamba raha ära paigutatud. Ei hakanud siin midagi uut leiutama, võtsin juba tuttavaid asju ja üritasin natuke sektorite vahel ära jagada ka. Seega Kaku II samba hetkeseis:
* IBM (IT) – ca 1/5
* Lockheed-Martin (lennukid, sõjatehnika, küberturve) – ca 1/5
* AT&T (telekommunikatsioon) – ca 1/5
* Tallinna Sadam (transport) – ca 1/5
* Silvano Fashion Group (riided) – ca 1/7
* Baltic Horizon Fund (kinnisvara) – väike jupp, lisanduv raha läheb esialgu sinna

Seega üsna konservatiivne ja selge dividendiorientatsiooniga valik. Kõige rohkem tekitab küsimusi AT&T, mis on küll maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte, kuid teatas (sinder, just peale minu põhikonto ostu) dividendi vähendamisest järgmisel aastal ning kukkus sealt alates ligi 10%. Aga praegu maksab veel hästi, ära müüa jõuab alati ja vahel vaadatakse otsuseid ringi ka – eks järgmisel aastal näeb.

Liigutame pappi

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Onu Sam saatis pappi

Nii, esimene dividend USA-st on pika ooteaja järel täna hommikuks kohale jõudnud. Tervelt 62.90 ameerika raha Ciscolt. Aga sealmaal makstakse seda reeglina neli korda aastas, nii et kokkuvõttes ei olegi nii vähe.

Selle aasta alguses õnnestus Nordeconi turuhüppele pihta saada ning poolte aktsiate üsna õigeaegse müügi pealt korralik lisaboonus teenida. Kõik see läks üle ookeani, nii et nüüd on Eestis suht sama seis kui aasta alguses (hetkel on sees pea kõik need, kes Tallinna börsil veel üle mõistuse kalliks pole läinud – NCN, TAL, SFG ja TSM), USA-st on aga juures CSCO, IBM, JNJ ja T. Kõik on päris ilusti “kasvama läinud”, IBM on lausa 15% plussis.

Välisaktsiatega on aga see konks, et maksud lähevad kohe maha (samas on USA tulumaks W-8BEN* tõendiga 15% Eesti 20% vastu) ja investeerimiskonto süsteemis koguneb raha aeglasemalt kui Eestis (ka on USA suurfirmade dividendid üldiselt väiksemad kui siinkandis). Seega alustajale soovitaks endiselt Tallinna börsi (üleüldisele välismaiste ETF-ide** vaimustusele Eesti investoriteseltskonna nähtavamas osas ei ole ma üldiselt pihta saanud; sealse vahepealse suure ühisrahastusbuumi hindasin igatahes õigesti blufiks) koos investeerimiskonto süsteemiga mõnes sellises pangas, kes Balti aktsiate hoidmise ja kauplemise eest raha ei võta.

Aga jah, kui keegi oleks mõnekümne aasta eest öelnud, et tulevikus oled IBM-i jms aktsionär, oleks vist küsinud, et mida teine tarvitanud on…

* – W-8BEN on residentsustõend, mis tuleb enda pangast USA-sse saata (et oled Eesti ametlik elanik). Sellega on USA aktsatelt kinnipeetav tulumaks 15%, ilma selleta 30%.

**  – ETF on börsil kaubeldav investeerimisfond, mis käitub üsna sarnaselt aktsiaga (võib, aga ei pea maksma dividendi), investeerib eri aktsiatesse ja tahab selle kõige eest ka endale raha saada.

Ameerikat avastamas

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

Õiges suunas

… aga vist mitte päris piisav.

LHV saatis teate, et langetab uuest aastast välisaktsiate ostmise hinda. Eraisikul on kuni 50K hoidmine tasuta ja kõik üle selle 0,01% kuus, ostmine-müümine on 11 eurot alla 1000 EUR ostul ning 0,14% (min 14) üle selle.

Selge liigutus õiges suunas (ja hästi ajastatud, arvestades pensionireformi ja üldist investeerimistuhinat) – aga esialgu vist natuke ebapiisav. Probleemiks on piltlikult öeldes nende kahe suusa ristiminek.  LHV ise on seminaridel soovitanud hoida soetamiskulu alla 1% – praegu tuleks selleks osta vähemalt 1400 eest (päris tavainimesele on see liiga palju, veidi n.ö. edasijõudnumad saavad hakkama), siis aga tuleb too 50 000 piir üsna ruttu vastu. Näiteks 100k puhul on kuutasu 5 eurot kuus ehk 60 aastas ja kasvab sealt edasi – ütleks, et lihtsalt hoidmise eest tibake liiga palju (arvestades seda, et kliendi ressursid on panga käeulatuses ning tänapäevase “itistatud” väärtpaberikonto hoidmisele tegelikult ju erilist ressurssi ei kulu). Minu jaoks on sama häda ka Kasvukontol, mida LHV tavainimesele lihtsa valikuna soovitab – lihtne küll, aga veidi liiga kulukas.

Kui tahta sellest tõelist “laiatarbekaupa” teha (arvata on, et Balti aktsiate tehingutasude kaotamine aasta alguses oli samm, mis kliente juurde tuues aitas LHV praegusele tõusule tublisti kaasa), tuleks võtta seda 1% piiri allapoole, “edasijõudnute” jaoks aga oleks vaja 50K piiri tõstmist. Aga ehk tulevad teised pangad konkureerivate ideedega välja (Balti aktsiate tehingutasud kadusid just Swediga kembeldes), siis võiks juba täitsa mõelda. Euroopast on mõte käinud Norrasse vaadata, millalgi võiks ka üle ookeani proovida minna. Ja praegu tuleb LHV-d väikesest jorinast hoolimata tunnustada.

Üks märgiline number

… investeerimises õnnestus viimaste päevade märkimisväärse turutõusuga esmakordselt kätte saada – umbes 7,5 aastaga muutus number investeerimiskontol nullist viie nulliga arvuks. See oli tegelikult juba aasta alguses käeulatuses, aga siis tõmbas pandeemia hinnad alla ja algas ostuhooaeg.  Ühtlasi tegi Nordecon meeldiva aastavahetuseüllatuse – koroonast hoolimata on lootust sealt ka väike dividend saada.

Seega rändame edasi inimväärse pensionipõlve suunas.  Loodetavasti läheb ka pensionireformiga plaanipäraselt ja saab seni kogunenut ise suunama hakata. Seni toimunud nöörimine käib ausalt öeldes üle mõistuse küll – ja kõige rohkem vihastab ühiskonna nõrgemate liikmete kottimine. Libedad lubadused ja tühjad pihud…

Pensionisamba

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.