06.2008 arhiiv

Tänan, ei

20.06.2008

Kunagi ühes lahedas jutukavestluses pakkus üks sõber välja Soodsatest Pakkumistest Keeldumise Ministeeriumi. Nüüd  olekski sellel tööd.

Kirjutas keegi Danieli-nimeline härra, kes olevat registreerinud enda nimele kakupesa.com-i. Nagu suur osa nigeerlasi ja muud sedalaadi rahvast, oskab Daniel vähemalt päris hästi inglise ärikeelt. Ja pakub niisiis, et on nõus enda ostetud domeeni mulle kui kakupesa.net-i omanikule soodsalt maha müüma.

Ei, kulla Daniel. Ei ole huvitatud. Nii et võid rahumeeli seal enda “development plans”-e realiseerima hakata. 🙂

Kolleegidega puu otsas

18.06.2008

ITK rahvas orgunnis ühiskülastuse [L] Nõmme seiklusparki. Algul oli inimesi üsna kasinalt, ootasime ja suhtlesime kohaliku kassiga (oli plaan, et kui grupiks vajalikku 6 inimest kokku ei tule, paneme kassi ka kirja – too peaks loomulikust intelligentsist ronida oskama). Viimaks läksimegi viiekesi (Kadri, Lembi, Dagmar, Marko, Kakk) ronimisradu vallutama.

Hästi äge kompleks on sinna püsti pandud – tundub, et radade tähistus on mingil määral inspireeritud võitluskunstide vöövärvidest (kollane, roheline, sinine, punane ja must). Rakmed anti ümber, nende küljes oli kaks karabiini ja karabiiniga rullik trossepidi sõitmiseks. Kindad tuli ka kätte osta.

Kui esimene kohmetus mööda sai, läks liikumine isegi üllatavalt hästi (arvestades seda, et Kakk üldiselt kipub kõrgust kartma). Pikkamööda läks tee üha kõrgemale ja ülekäigud keerulisemaks. Punase raja keskel oli koht, kus tuli minna üle mööda trossi, mis käis läbi keerlevate puupakkude (mis omakorda olid veel vihmast libedad). Sinna õnnestus viimaks kinni jääda. Instruktori abiga sai küll edasi, aga käed olid nii läbi, et rohkemat enam välja ei vedanud. Ilmselt oli viga tehnikas, varasematel radadel sai liiga kramplikult kinni hoitud. Aga esimese korra kohta polnudki kõige hullem tulemus. Marko jättis musta raja tegemata, Lembi ja Dagmar läksid seal lühimat teed pidi, Kadri sindrinahk aga turnis edukalt läbi kõige raskema marsruudi – vägev saavutus igatahes  Teinekord peaks kindlasti uuesti minema – punane rada tundus tegelikult läbitav, musta lühem variant ka. Aga sinna kõige hullema peale küll niipea ei roni.

Kokkuvõttes oli hästi mõnus ettevõtmine, ehkki käed olid üsna läbi. Üritab millalgi uuesti ja edukamalt.

APDEIT: Üks Lembi tehtud pilt ka, päris teekonna algusest.

Kakk poolel teel puu otsa

Üks meenutus

18.06.2008

Kunagi aastal 1985, kui Eestimaal veel igasugu kopiraitidest undki ei nähtud, eksisteeris vanalinnas Pikal tänaval endises õhupüssitiirus koht, kus sai mõõduka tasu eest tellida enda kassettide peale uuemat Lääne muusikat. Monolindistus 5 kopikat, stereo 7 kopikat minut. Tollane sõber Erki käis seal tellimas ja nii sai ka endale paar kassetitäit tellitud. Üks oli miski kogumik, kust jäi eriti meelde üks lugu – seda sai makis ikka kõvasti käiatud ja ka ise klaveril mängitud. Ilus laul ja hea, ehkki nukker tekst.

Nüüd leidsin YouTube’ist – laul on Alvin Stardusti “I Feel Like Buddy Holly”.

Hiline algus

17.06.2008

… tsiklihooajale on tehtud. Väga märjaks kippus – aga kuna varem oli igasugu muid tegemisi Cambridge’ist diplomikaitsmisteni, hiljem aga ei oleks saanud ratast maalt kätte ja mehaanikust sõbra juurde ülevaatuseks viia, tuli täna vihmaga ratas ära tuua.

Püksid said muidugi märjaks ja kingad nägid välja, nagu oleks nendega ujumas käidud. Aga ikkagi oli maru mõnus jälle kahel rattal liikuda. 🙂

Ühed mustad mõlemad

17.06.2008

Väga õige liigutus leedukate poolt.  Eeskätt just Euroopa suunal – ükskord peab neile seal kohale jõudma, mida N. Liit endast kujutas. Ja et vankade “vabastajakompleks” on tegelikult enda räigelt musta pesu varjamine. Tehtud ka väga ilusti – koos hitlerlike sümbolite keelustamisega (mis on keelatud pea kõikjal Euroopas) pandi samasse patta ka stalinlikud (millega osa europunaseid siiamaani edvistama kipub).

Uus põhitöökoht

16.06.2008

Alates 11.08.08 on Kakk põhitöökohaga [L] IT Kolledži õppejõud. Senisesse paika TLÜ-sse jääb veerand dotsendikohta – seega jäävad sisuliselt tööpaigad samaks, kuid muutub rõhuasetus.

Huh?

16.06.2008

See, kes [L] EPLis täna kirjutab, ei ole too tuntud taani poliitik (kes muuhulgas aitas Balti riikidel saavutada peale taasiseseisvumist Lääne-Euroopa riikide tunnustust), eksju?  Keegi grafomaan teeb vist paha nalja. Või on tõlkijad asjast valesti aru saanud.

Aga kui see tõepoolest härra Jensen on ja ta sedasi kirjutab, siis on midagi ikka väga valesti. Härra Jenseniga. Sellist teksti võiks panna mõni moskoviit – aga et ühe Euroopa riigi endine välisminister lubab endale teise riigi referendumi sellist halvustamist…   Muud iirlaste tõsiseltvõetavamad kriitikud on suhtunud seni asjasse vähemalt respektiga, aga see on ei tea mis.

APDEIT: [L] Viidatud veebilehelt seda kirjutist esialgu vähemalt ei leia. Google annab vastuseks [L] The Australiani ja türklaste [L] Today’s Zamani. Kuid tundub, et U.E.J. tõesti midagi sellist kirjutas… Kahju – ehkki näiteid sellest, et kunagi ausad mehed poliitikas raisku lähevad, ei pea vist eestlastele kaugelt otsima.

Kahju…

15.06.2008

…et Rakveres käimata jäi. Aga vähemalt näitas ETV täna punklaulupidu täies pikkuses. Poleks uskunud, et sellest nii vinge asi tuleb. Mitte iga päev ei näe ulmelise punksoenguga koorijuhti, sümfooniaorkestris siniseks värvitud peaga kontrabassimängijat või – Jumal hoidku –  publiku hulgas seisvat joodikuhabemega Vabariigi Presidenti mõnuga Sex Pistolsit kaasa laulmas. Ja too lõpus korraldajatele kingitud hiigelsuur haaknõelakujuline peaehe oli otse kümnesse sürr (kaugelt vaadates tundus, et sellidel on pirakas haaknõel kõrvade kohalt läbi pea torgatud).

Muidugi võivad küünikud nüüd öelda, et pseudopunk oli. Enamik rahvast olid siiski selgelt pühapäevapunkarid või üldse esmakordselt sellises kostüümis. Muusika oli proffide poolt seatud, saatis lisaks bändile ka sümfooniaorkester. Ja president pidas avakõne. Joodikuhabe on aga selge PR-nõks (ehkki väga hea).

Aga kui näha sõna teist poolt – laulupidu – , siis oli kõik paigas. Rahvas tundis end silmnähtavalt hästi ja elas lauludele kaasa (vinge pilt olid punkstiilis rõivastatud ca 50-60 aastased tädid), lood olid väga vingetes seadetes ja esitajad laulsid ilmselge mõnuga. Bonzo kärisevahäälne a cappella “Siin on ilus elada” oli aga klassikaline laulupeovaimu väljendus.

Ja ikkagi oli seal punk täitsa olemas. Omaaegsed Villu ja Geneka lood kõlasid uue aja kontekstis täiesti uutmoodi ajakohaselt – “Külmale maale” sai vägagi pungiliku vihase paueri ning mõndagi teist lugu andis ilusti ka tänapäevasesse poliitilisse olukorda panna. Suht meeldiv oli näha suurt hulka inimesi, kes vähemalt hetkel mõtlesid veidi muust kui tarbimisest, kinnisvarast ja SMS-laenudest. Pealegi oli Eesti punk suunatud märksa teistsuguse võimu vastu kui lääne oma – mõlemad võitlesid jaburuse ja topeltmoraaliga, ent Eesti oma oli suunatud eeskätt nõukogude diktatuuri pihta ning oli sellisena muule rahvale märksa lähemal (mäletan, et mingid aastad peale laulvat revolutsiooni kuulutati Villu Tamme lausa Eesti parimaks meeslauljaks…).

Lõpetuseks – kas mõni teine Euroopa riigipea on suuteline “Anarchy in the UK”-d peast järgi laulma?

Koomiksisõpradele

15.06.2008

Vaba kultuuri eestkõneleja ja ulmekirjamees Cory Doctorow on [L] lasknud mõned enda lugudest koomiksiteks kirjutada.

Barnabas 2008

14.06.2008

Eelmisel aastal käisime Barnabase päevade palverännakul Soontaganas (sellest on siin aasta tagasi ka sissekanne tehtud), selleaastane pärnakate palverännak viis Kaisma Suurjärve ümbrusse (mõni kilomeeter eemal toimus muide parasjagu Rabarock ja Järvakandist läbi sõites oli see igasuguseid huvitavaid inimesi täis).

Sel aastal langes käik leinapäevale ja loodus reageeris ka vastavalt. Kogu 3,6km jooksul sadas vihma, aga samas oli kõik meeldivalt roheline ja värske – otsekui öeldes, et eesti rahvas elas üle isegi kommarite kuritööd ja Siberi. Alles teed käies jõudis kohale, kui vajalik see peale tihedat kevadsemestrit oli – käia teed koos suure hulga sõpradega, saatjaks vaid linnulaul, vihmasabin ning aeg-ajalt peatuskohtades loetavad-lauldavad Vana Testamendi Laulud. Ehk on just see üks asi, millest inimestel väga sageli puudu jääb…

Palverännak 2008

Lõuna ajal kinnitasime koos keha, seejärel külastasime ka kohalikku EAÕK Püha Sinaida kirikut, kus preester isa Enos meile õigeusu Eestisse tulekust ja kohalikust kirikust rääkis ning pidas maha ka lühendatud liturgilise õigeusu stiilis palvuse. Huvitav kogemus oli.

Hakkab vist juba traditsiooniks kujunema – aga väga toredaks selliseks.

Sinaida kirik