Kaku ajaveeb
Sõber [L] Aabram on [L] kohtunud Tallinnas korduvalt kuulsate inimestega. Aga täna oli palju tõsisem juhus.
Aktuaalses Kaameras rääkis ta miskipärast hoopis Jõgeva jäätmejaamast. Tal olid päikeseprillid tooni võrra heledamad ning ka ülikond oli mustast halliks läinud. Kuid suujoon ja kõnemaneer ei võimaldanud eksida – see oli sama mees, kes ütles “So, Mr. Anderson…?” ehk siis agent Smith.
Täna õhtul tuli Kanal 2 pealt miski lahe dokkar rokkivatest vanainimestest. Ühe USA vanadekodu elanikud, 90 kanti memmed-taadid, kimasid autoga mööda linna ringi (“Ups, punane tuli oli!” :P), ajasid omavahel igasugu pulli plära ja möirgasid juhendaja eestvedamisel muusikatunnis rock’n’rolli laulda. Vinge värk – kui päevi antakse, võib eeskuju võtta. 🙂
… lasti täna välja [L] IT Kolledžist. Seekord rekordilises mahus, umbes 70 inimest.
Õpetaja asi… Et alles nad ju sisse astusid (ITK stuudium on ju lühike, ainult kolm aastat) ja rebastena [L] ITSPEAst läbi tulid, nüüd aga on järjekordne ports noori kolleege Eesti iti-ilma lahti lastud (mõned välismaale kah). Üldiselt saab Kakk oma õpilastega hästi läbi, nii et oli üsna tore tunne.
Täna ITK hooaja lõpetamisel andis Kalle Kakule sihukese uhke kirjaga asja:
Tore ju. Eks üritame edaspidi samamoodi jätkata. 🙂 Aitäh!
Ja siis anti veel ka kaks hiiglasuurt ja ilusat roosi. Paraku oli Kakk kohal tsikliga ja ligi meetriseid roose polnud tõesti kuhugi panna. Et kolleeg Kristiina ka auhinnalise koha sai ja roosid, siis sai ta lihtsalt veel kaks roosi juurde. 🙂
Need kaks pilti on muide tehtud Kaku uue totufoniga (esimene sai kiiruga tehtud ja on seepärast tiba nihkes – aga asja uba peaks vist arusaadav olema).
Telefoniteema jätkuna tekkis küsimus – eesti keelde on tekkinud inglise smartphone üsna muheda vastena “nutitelefon” (lühemalt “nutifon”), aga kuidas peaks nimetama neid kõnekarpe, mis nii nutikad ei ole?
Kakk pakub välja (tongue deep in cheek) “totutelefon”, lühemalt siis “totufon”. Kakk ostis eile endale Eerikupoegade totufoni.
Eespool kirjeldatud Paha Asi osutus ikka hoopis pahaks. Hinnaline Nokia 9300i oli nädal aega remondis ja tuli siis samal kujul tagasi. Sellid teatasid, et sees on katki nii ühenduskaabel kui ka üks tähtis mikroskeem ning seda Eestis ei remonditavat. Fekaalne värk ühesõnaga.
Nädalakese käis Kakk ringi oma vana tõbise 9210-ga, millega sai küll helistada, ent ei töötanud pooled klahvid, kell, kalender jne. Täna tuli raha kokku kraapida (sellega pole pealegi hetkel just parim seis) ja poodi minna – töö sõltub liiga palju telefonist, et ilma hakkama saada.
Eileõhtune tuhnimine netis andis suuna vaadata Sony Ericssoni K750i suunas. Andis lootust, et viimaks ometi õnnestub Linuxiga andmeid sünkroniseerida (Nokiatega seda käima ei saanudki) ning kõik vajalik (kell, kalender, Bluetooth) peale WiFi olemas, hind ka mõistlik. Eriti meeldiv aga oli asjaolu, et EMT Topeltplussi soodustus läks veel hinnast maha. Tehtud!
Käes hoida oli seda “tellistega” harjunud inimesele muidugi kohmakas. Aga mida rohkem näppisin, seda enam hakkas meeldima. Mõningaid Nokia asju polnud – eeskätt WiFi ja kontoripaketi puudumine hakkas silma. Samas aga liigub Kakk vähegi töisemas sfääris pea 100% läpakaga, nii et pole väga lugu. Sünkimine oli aga tähtis.
Esmalt proov USB-kaabliga. Naksti tekkis töölauale mälupulga sarnane ikoon ja asi avanes kenasti. Nüüd on Kakul seega telefon, mis töötab ka mälupulgana – järelikult on võimalik järgmise hädalise masinasse Linuxit installida juba mobiiltelefonist… Failivahetus seega OK.
Väikese kobisemise järel sai ka Bluetoothi all arvuti ja telefon paari pandud (Ubuntu Feistyl tuleb faili /etc/bluetooth/hcid.conf kirjutada security user asemele security auto, seejärel arvuti Bluetooth sisse lülitada ning viimaks telefonist ühenduvaid seadmeid otsida. Toimis).
Vajalik soft oli peaaegu kõik juba eelnevalt olemas, MultiSynci käimalaskmine ja häälestamine oli lihtne. Viimaks vajutus “Sync”-nupule… ja asi töötas. Kalender, ülesanded ja kontaktid lendasid sinihammast pidi kenasti üles-alla. Täpsem juhis on leitav [L] Ubuntu foorumist.
Kõigele lisaks on aparaadil ka muusikamängimise võimalus (klapid käivad külge), FM-raadio ja enam-vähem pildimasin (Tomi näopilt läks kohe telefoni desktoppi). Tuleb rahul olla.
Nii et halvas asjas on ka midagi head.
Täna jäi hommikuste asjaajamiste ja pealelõunase ratastoolitrenni vahele paar tundi vabamat aega ning tuli mõte minna AK-sse (mida nüüd vist TTÜ-s IT-majaks nimetatakse) sööma ja vanu aegu meenutama.
Maja on endiselt alles, palju pole muutunud. [L] Meie kunagine laboriruum on ka alles, ent maast laeni kola täis (seoses II korpuses toimuva remondiga). Kohvik on peale viimast remonti kena ja valgusküllane, kuid kummalisel kombel pole nii läpakarohke maja kohvikus ÜHTKI pistikupesa… WiFi tahab eelnevat registreerimist operaatorite juures (idee poolest ühekordne toiming, kuid kuna jupp aega pole siin käinud, siis oli viimane serverivahetus mu läpaka MAC-aadressi ära kaotanud).
Tegelikult on ikka veel mõnus TTÜ-sse tulla. Ehkki TLÜ on kõvasti arenenud ja seal toimub mõndagi huvitavat ([L] IMKE näiteks), ei ole tolle maja vaim ikkagi päris sama kui TTÜs (kõigist tema jamadest hoolimata).
Ja seda meie laboririda pole tollest 2002. aastast peale eriti keegi jätkanud. [L] THINKi seltskond üritab kasinates oludes midagi teha, ent tugitehnolooogia-alaste küsimustega käiakse endiselt Kakku pinnimas. Nüüd on Astangul uued tuuled puhumas, mine tea. Ehk on nüüd millalgi ka Eesti niikaugele jõudmas, et sellealast tööd tunnustama hakatakse. Küsimus on ainult, kas enam jõudu ja tahtmist jätkuks nullist alustada – isegi kui selle töö jaoks raha leitaks.
Pole varem sellest kirjutanud, nüüd peale lõppu ehk võib.
Kokkuvõttes oli päris lahe saatesari, ehkki odavat efekti oli üsna kõvasti juurde poogitud – pidev vali pubekakisa, kunstlikud aplausid, pidev väljahääletamine kui pehmelt öeldes nõme põhimõte jne). Aga ilmselt tuleb nõustuda, et kõik finaalijõudnud noored said kõvasti kogemusi juurde ning enamik neist olid ka täiesti arvestatavad lauljad. Isegi üks teatud naljakas isand selles seltskonnas arenes saadete käigus hämmastavalt palju.
Tore, et enda lemmik lõpuks võitis, ehkki viimane saade oli kahe võrdselt hea laulja omavaheline mõõduvõtt. Puhtsubjektiivselt aga kummitab endiselt Birgiti esitatud “Olen loobuda sust proovinud”, mis oli uskumatult ilus esitus. Kõrvalepõikena – kui Mr P. Paulus LiigaKiirestStardist on kunagi ühe sigadusega maha saanud, siis on siinkirjutaja arvates selleks “Kõik on täpselt nii kui peab” ja eespoolmainitud lugu. Ehk siis kahe üliromantilise, ilusa ja profilt tehtud ballaadi muutmine debiilseks põrkamiseks, mida keegi üle 75-se IQ-ga inimene ilmselt kuulata ei suuda. Aga seda enam oli meeldiv kuulata Birgiti eestikeelset originaalitruud ettekannet.
Kokkuvõttes – siit sarjast tuli ehk enamgi arvestatavaid uusi lauljaid kui keskmisest Kahest Taktist.
EKEK Pärnu Barnabase kogudus isa Thomase juhtimisel korraldab juba aastaid suvehakul apostel Barnabase päeva paiku Barnabase päevi – eri aegadel on seal olnud erinevaid üritusi, kuid nüüdseks on juba kindel traditsioon palverännak mõnda ajaloolisse paika. Seekord läks Kakk vaid pühapäevaks, kuid see-eest tuli Kiisu ka kaasa.
Seekord oli algul plaan minna kas Kihnu või Ruhnu, ent kuna praamiajad enamikule rahvale ei klappinud, asendus see Soontaganaga. Enne aga külastasime veel Mihkli kirikut, kus osalesime kohalikul teenistusel, õpetaja (tegelikult diakon) rääkis meile kiriku ajaloost ning õnnitlesime üht kohalikku vanaprouat 80-nda juubeli puhul. Seepeale kutsus sünnipäevalaps meid pastoraadi juurde kringlile-morsile. Hästi armas oli. Ning kirik oli ilus ja hästi hoitud – kohalike väitel on sealne rahvas siiani suures osas usklikud inimesed.
Mihklilt siirdusime autodega Soontagana poole. Sealsest parklast läksime siis palverännakukorras (sagedaste peatuste ja lugemiste-laulmistega) muistse maalinna poole. Soosaarele kohalejõudmine läbi soise metsa oli võimas elamus, õnneks oli ka ilm väga ilus. Kohale jõudes pidas isa Thomas seal ka välimissa.
Võib muidugi arutleda teemal, kas ristikäik ja missa kohas, kus sellesama märgi all tulnud kurjategijad hulga “paganatest” maarahvast mättasse lõid, on ikka kohane. Siiski arvaks, et omaaegsetel ristisõdijatel oli usuga umbes sama palju seost kui praegu Iraagis toimuval vabadusega. Tänaseks on ju praktiliselt selge, et kristlus jõudis siiamaile märksa varem (poleks vallutajaid tulnud, oleks ilmselt toiminud Iirimaa stsenaarium) ja “paganate ristimine” oli suhteliselt mannetu vabandus röövimisele ja tapmisele, mida toimetasid ühesuguse innuga mitmed naabrid. Pealegi oli tänase missa alatoon (kus muide ka Henriku kroonikat loeti) tollaste sündmuste suhtes selgelt ühene – ehk siis hukkamõistev.
Peale missat istus Kakk jupi aega maalinna künkal pingil ja mõtles tollastele sündmustele. Meie esivanemad olid ikka kanged sellid, kui suutsid ülekaalukale vaenlasele (muuhulgas osales Soontagana ründamises korduvalt ka idanaaber) nii kaua vastu panna… Igatahes on nende võimsat vaimu Soontaganal veel tänini tunda.
Peale ametlikku osa saime kohapeal veel ringi vaadata, torni ronida ja piknikku pidada. Koju jõudsime üsna kapsastunult alles õhtuks.
Pildimaterjal on nähtaval [L] Kakkr’is.
Seekord Harkujärvel, isa Heigo vanima tütre Lisette omad. Kuna pruut ekstra palus, et Kakk tuleks muusikat tegema, siis saigi täna natuke kanneldatud. Et kuulu järgi peigmees klassikalist muusikat eriti ei armastavat, siis tuli asja natuke popimas võtmes teha. Appi oli palutud ka koguduse vana sõber ja ERSO vioolamängija isand Juhan Palm-Peipman Nõmmelt. Nii et vioola ja sündi duett…
Alguses pidime üht kuulsat Bachi aariat mängima, ent siis tuli Kakule meelde hoopis rokimaailma kuulus lugu, mis sellestsamast aariast inspireeritud – Procol Harumi “A Whiter Shade Of Pale”. Juhan kohe hakkamas: paneme selle sinna otsa! 🙂 No ja täna marssiski pruutpaar altari ette loo saatel, mille esiots oli Johann Sebastian Bachi ja taguots Gary Brookeri looming… Lisaks veel võtsime vahepalana ette gospelklassika “Amazing Grace” ja seda väga clannadilikus võtmes.
Ilm oli kohutavalt palav ja must ülikond võttis üsna tilkuma. Aga oma lood saime siiski mängitud ja rahvas jäi rahule. Pulmapidu oli väike ja ainult kitsale pereringile, seepärast sinna ei kutsutud. Kakk läks hoopis Nõmme metsa, vaatas nõlva pealt päikeseloojangut ja keerutas escrimakeppe.