10.06.2007 arhiiv

Superstaarist kah

10.06.2007

Pole varem sellest kirjutanud, nüüd peale lõppu ehk võib.

Kokkuvõttes oli päris lahe saatesari, ehkki odavat efekti oli üsna kõvasti juurde poogitud – pidev vali pubekakisa, kunstlikud aplausid, pidev väljahääletamine kui pehmelt öeldes nõme põhimõte jne). Aga ilmselt tuleb nõustuda, et kõik finaalijõudnud noored said kõvasti kogemusi juurde ning enamik neist olid ka täiesti arvestatavad lauljad. Isegi üks teatud naljakas isand selles seltskonnas arenes saadete käigus hämmastavalt palju.

Tore, et enda lemmik lõpuks võitis, ehkki viimane saade oli kahe võrdselt hea laulja omavaheline mõõduvõtt. Puhtsubjektiivselt aga kummitab endiselt Birgiti esitatud “Olen loobuda sust proovinud”, mis oli uskumatult ilus esitus. Kõrvalepõikena – kui Mr P. Paulus LiigaKiirestStardist on kunagi ühe sigadusega maha saanud, siis on siinkirjutaja arvates selleks “Kõik on täpselt nii kui peab” ja eespoolmainitud lugu. Ehk siis kahe üliromantilise, ilusa ja profilt tehtud ballaadi muutmine debiilseks põrkamiseks, mida keegi üle 75-se IQ-ga inimene ilmselt kuulata ei suuda. Aga seda enam oli meeldiv kuulata Birgiti eestikeelset originaalitruud ettekannet.

Kokkuvõttes – siit sarjast tuli ehk enamgi arvestatavaid uusi lauljaid kui keskmisest Kahest Taktist.

Barnabase päevad 2007

10.06.2007

EKEK Pärnu Barnabase kogudus isa Thomase juhtimisel korraldab juba aastaid suvehakul apostel Barnabase päeva paiku Barnabase päevi – eri aegadel on seal olnud erinevaid üritusi, kuid nüüdseks on juba kindel traditsioon palverännak mõnda ajaloolisse paika. Seekord läks Kakk vaid pühapäevaks, kuid see-eest tuli Kiisu ka kaasa.

Seekord oli algul plaan minna kas Kihnu või Ruhnu, ent kuna praamiajad enamikule rahvale ei klappinud, asendus see Soontaganaga. Enne aga külastasime veel Mihkli kirikut, kus osalesime kohalikul teenistusel, õpetaja (tegelikult diakon) rääkis meile kiriku ajaloost ning õnnitlesime üht kohalikku vanaprouat 80-nda juubeli puhul. Seepeale kutsus sünnipäevalaps meid pastoraadi juurde kringlile-morsile. Hästi armas oli. Ning kirik oli ilus ja hästi hoitud – kohalike väitel on sealne rahvas siiani suures osas usklikud inimesed.

Mihklilt siirdusime autodega Soontagana poole. Sealsest parklast läksime siis palverännakukorras (sagedaste peatuste ja lugemiste-laulmistega) muistse maalinna poole. Soosaarele kohalejõudmine läbi soise metsa oli võimas elamus, õnneks oli ka ilm väga ilus. Kohale jõudes pidas isa Thomas seal ka välimissa.

Võib muidugi arutleda teemal, kas ristikäik ja missa kohas, kus sellesama märgi all tulnud kurjategijad hulga “paganatest” maarahvast mättasse lõid, on ikka kohane. Siiski arvaks, et omaaegsetel ristisõdijatel oli usuga umbes sama palju seost kui praegu Iraagis toimuval vabadusega. Tänaseks on ju praktiliselt selge, et kristlus jõudis siiamaile märksa varem (poleks vallutajaid tulnud, oleks ilmselt toiminud Iirimaa stsenaarium) ja “paganate ristimine” oli suhteliselt mannetu vabandus röövimisele ja tapmisele, mida toimetasid ühesuguse innuga mitmed naabrid. Pealegi oli tänase missa alatoon (kus muide ka Henriku kroonikat loeti) tollaste sündmuste suhtes selgelt ühene – ehk siis hukkamõistev.

Peale missat istus Kakk jupi aega maalinna künkal pingil ja mõtles tollastele sündmustele. Meie esivanemad olid ikka kanged sellid, kui suutsid ülekaalukale vaenlasele (muuhulgas osales Soontagana ründamises korduvalt ka idanaaber) nii kaua vastu panna… Igatahes on nende võimsat vaimu Soontaganal veel tänini tunda.

Peale ametlikku osa saime kohapeal veel ringi vaadata, torni ronida ja piknikku pidada. Koju jõudsime üsna kapsastunult alles õhtuks.

Pildimaterjal on nähtaval [L] Kakkr’is.