Pole varem sellest kirjutanud, nüüd peale lõppu ehk võib.
Kokkuvõttes oli päris lahe saatesari, ehkki odavat efekti oli üsna kõvasti juurde poogitud – pidev vali pubekakisa, kunstlikud aplausid, pidev väljahääletamine kui pehmelt öeldes nõme põhimõte jne). Aga ilmselt tuleb nõustuda, et kõik finaalijõudnud noored said kõvasti kogemusi juurde ning enamik neist olid ka täiesti arvestatavad lauljad. Isegi üks teatud naljakas isand selles seltskonnas arenes saadete käigus hämmastavalt palju.
Tore, et enda lemmik lõpuks võitis, ehkki viimane saade oli kahe võrdselt hea laulja omavaheline mõõduvõtt. Puhtsubjektiivselt aga kummitab endiselt Birgiti esitatud “Olen loobuda sust proovinud”, mis oli uskumatult ilus esitus. Kõrvalepõikena – kui Mr P. Paulus LiigaKiirestStardist on kunagi ühe sigadusega maha saanud, siis on siinkirjutaja arvates selleks “Kõik on täpselt nii kui peab” ja eespoolmainitud lugu. Ehk siis kahe üliromantilise, ilusa ja profilt tehtud ballaadi muutmine debiilseks põrkamiseks, mida keegi üle 75-se IQ-ga inimene ilmselt kuulata ei suuda. Aga seda enam oli meeldiv kuulata Birgiti eestikeelset originaalitruud ettekannet.
Kokkuvõttes – siit sarjast tuli ehk enamgi arvestatavaid uusi lauljaid kui keskmisest Kahest Taktist.