Vahuri pulmad

Järgmine kolleeg nüüd siis pereinimeseks tehtud.

Kui too eespoolkirjeldatud juhtum välja arvata, oli kõik hästi vahva. Nii laulatus (katoliku missaga laulatusi ei näegi siinmail nii tihti; kahjuks ei saanud algselt plaanitud isa Philippe seda ise läbi viia ja laulatajaks oli keegi teine preester) kui ka pidu Palmse mõisas. Mõisahoones polnudki varem sees käinud, nüüd nägi von Pahlenite elamise ka seestpoolt ära.

Fotograafiks oli EestiFotost Kaupsist väikevend palgatud ning too tegi oma tööd igati profilt, mõnusa huumori ja vaba olemisega. Muusikat tegi mingi noortest kuttidest koosnev jatsubänd, kes oli üsna tasemel (ainult saund oli veidi liiga vali). Õhtu oli lõbus (eriti erinevad pulmaametnikud, s.h. jämedahäälne Kellakägu, kes iga poole tunni takka ronis saali keskele ja karjus jämeda häälega “KUKU! Kell on see-ja-see!”) ning samas soliidne, keegi mingite totrustega hakkama ei saanud. Tore oli ka see, et kui lõpuks pruudipärga veel vallalistele tüdrukutele maha mängima hakati, pani Kairu kõik meie poisid (keda seal oli üsna mitu) pöidlaid hoidma, et meie teise töökaaslase Meelise pruut kimbu endale saaks. Nojah, hoidsime edukalt – nüüd ei jäägi neil muud üle, kui järgmisel aastal ise uus pidu korraldada… 🙂

Õnne Geale ja Vahurile ning tänud toreda peo eest!

Vastik vahejuhtum

Üle hulga aja põrkas Kakk jälle ühe tropiga kokku…

Oli minek kolleeg Vahuri laulatusele Peeter-Pauli kirikusse. Lilled käes ja lips ees. Tee läks läbi Tammsaare pargi. Veidi Tammsaare kujust Viru poole oli tee ääres miski kutt kahe tibiga.

Kui Kakk mööda läks, hakkas kutt lähemale ujuma, tühi veinipudel käes – hoolimata sellest, et hoidsin aegsasti laia tee teise serva. Tüüp astus ette, vahtis ainiti otsa ja siis üritas pikali joosta. Paraku oli kole üllatus, kui ohver ei kukkunudki pikali ja hoopis üritaja eemale põrkas. Vahtis siis endiselt kurja näoga ja röökis “Idi nahhui!”. Röökis teist korda veel. Kui Kakk siis eesti keeles küsis, et milles probleem on, kisas “Minje minjema!” ja pööras ise eemale.

Tjah. Tuju oli muidugi rikutud. Aga samas on siit üht-teist õppida ka.

Esmalt, kui juba ligi kümne aasta eest viimati selline potentsiaalselt füüsiline konflikt tekkis, tuli hirm nahka. Seekord tuli viha – selline teerulliviha, mida ilmselt ka too tüüp tundis ja piirdus lõppfaasis vaid röökimisega. Seega on Kakk oma võitluskunstiõpingutes vahepeal astme võrra ülespoole saanud – pidurdav hirm oli läinud, ent ka tõelisi tegijaid iseloomustav rahu ja leebus on veel puudu. Tuleb edasi treenida.

Positiivne oli see, et toimis sama psühholoogiline skeem nagu varem autorooli taga mõnes liiklusohtlikus olukorras – “lint hakkas aegluubis tööle” ja aju jõudis olukorda ilusti hinnata. Selline tunne oli, justkui oleks mingi tagavaraprogramm tööle pandud. Teisalt aga: kui see sell oma pudeliga seal seisis ja röökis, oli ajus töötav programm umbes selline: “Pudel. Ettevaatust, see pole naljaasi. Kui lööb, siis blokk, teisho rangluusse, raske lõhkuv kotegaeshi pudelit hoidvale käele ja viimaks kindluse mõttes kutt peadpidi betooni.” Meditsiinilises keeles: lahtine luumurd, randmeliigese häving ja peapõrutus. Ehk vaieldavalt hädakaitse piiride ületamine. Järeldus – tuleb üritada endasse pehmemaid lahendusi programmeerida, Escrimas kasutatav overkill ei sobi alati. Praegu jättis see sell aga meie mõlema õnneks pudeliga aktiivsemalt vehkimata.

Laulatuselt tagasi tulles oli kutt küll endiselt oma tibidega seal, kuid ei teinud enam välja. Hea, et nii läks.