Vastik vahejuhtum

Üle hulga aja põrkas Kakk jälle ühe tropiga kokku…

Oli minek kolleeg Vahuri laulatusele Peeter-Pauli kirikusse. Lilled käes ja lips ees. Tee läks läbi Tammsaare pargi. Veidi Tammsaare kujust Viru poole oli tee ääres miski kutt kahe tibiga.

Kui Kakk mööda läks, hakkas kutt lähemale ujuma, tühi veinipudel käes – hoolimata sellest, et hoidsin aegsasti laia tee teise serva. Tüüp astus ette, vahtis ainiti otsa ja siis üritas pikali joosta. Paraku oli kole üllatus, kui ohver ei kukkunudki pikali ja hoopis üritaja eemale põrkas. Vahtis siis endiselt kurja näoga ja röökis “Idi nahhui!”. Röökis teist korda veel. Kui Kakk siis eesti keeles küsis, et milles probleem on, kisas “Minje minjema!” ja pööras ise eemale.

Tjah. Tuju oli muidugi rikutud. Aga samas on siit üht-teist õppida ka.

Esmalt, kui juba ligi kümne aasta eest viimati selline potentsiaalselt füüsiline konflikt tekkis, tuli hirm nahka. Seekord tuli viha – selline teerulliviha, mida ilmselt ka too tüüp tundis ja piirdus lõppfaasis vaid röökimisega. Seega on Kakk oma võitluskunstiõpingutes vahepeal astme võrra ülespoole saanud – pidurdav hirm oli läinud, ent ka tõelisi tegijaid iseloomustav rahu ja leebus on veel puudu. Tuleb edasi treenida.

Positiivne oli see, et toimis sama psühholoogiline skeem nagu varem autorooli taga mõnes liiklusohtlikus olukorras – “lint hakkas aegluubis tööle” ja aju jõudis olukorda ilusti hinnata. Selline tunne oli, justkui oleks mingi tagavaraprogramm tööle pandud. Teisalt aga: kui see sell oma pudeliga seal seisis ja röökis, oli ajus töötav programm umbes selline: “Pudel. Ettevaatust, see pole naljaasi. Kui lööb, siis blokk, teisho rangluusse, raske lõhkuv kotegaeshi pudelit hoidvale käele ja viimaks kindluse mõttes kutt peadpidi betooni.” Meditsiinilises keeles: lahtine luumurd, randmeliigese häving ja peapõrutus. Ehk vaieldavalt hädakaitse piiride ületamine. Järeldus – tuleb üritada endasse pehmemaid lahendusi programmeerida, Escrimas kasutatav overkill ei sobi alati. Praegu jättis see sell aga meie mõlema õnneks pudeliga aktiivsemalt vehkimata.

Laulatuselt tagasi tulles oli kutt küll endiselt oma tibidega seal, kuid ei teinud enam välja. Hea, et nii läks.

7 kommentaari postitusele “Vastik vahejuhtum”

  1. kunnar ütleb:

    tubli!

  2. Heiko ütleb:

    Vast oleks sobilik siinkohal meelde tuletada autori enese sõnu (või olid need kellegi kommenteerija omad), et “lollus peaks inimesele haiget tegema.” Seega: Kakk, ära hoia ennast tagasi, kui loodusseadus tahab täitmist 😉

  3. Kakk ütleb:

    Eks sellega on nii ja naa… Heiko viidatud lause on muide osa satanistlikust ellusuhtumisest. Üks väheseid punkte seal, millega Kakk võib teatud juhtudel nõustuda. 😛

    Ühelt poolt ei ole füüsiline noomitus mitte parim viis asju lahendada (seepärast jäi ka praegu tegemata; seni on kõik olukorrad sõnadega lahenenud). Kes teab – ehk oli muidu normaalne kutt, aga purjus peaga tegi lollusi…

    Teisalt – inimene, kes läheb ja hakkab nähtavalt puudega inimese kallal niisama lihtsalt heast peast norima, peab ikka suhteliselt siga olema. Praegusel juhul oleks see ilmselt talle endale kehvasti lõppenud, aga alles mõne aastakese eest sai üks tuttav (sama liiki puudega, ent kahjuks mitte võitluskunste õppinud) inimene samamoodi lihtsalt “teistmoodi olemise” eest Kalamajas vene pättidelt peksa ja sattus haiglasse. Nii et kui niipidi vaadata, siis ehk aitab pätile õigeaegselt antud, motivatsiooni muutev korralik keretäis ja järgnev järelemõtlemisperiood haiglapalatis päästa mõne täiesti süütu inimese. Mine võta kinni…

    Mis aga natuke kõhedaks võtab, on siinkirjeldatud sündmuse aeg ja koht – ca 15.45 peale lõunat Tallinna südames. Nii et tasub järgida skautide tarkust: be prepared…

  4. Margus ütleb:

    Kuna ise satanistliku filosoofia pooldaja siis oleks tulnud anda seda mida vääris. Ehk siis karistada korralikult. Lihtne eemalelükkamine ehmatas teda, kuid selline asi ei jää purjus seale meelde.

    Kuna inimest eristab loomast mõtlemisvõime ning nähtavasti oli too nolk märksa lähemal loomale kui inimesele, siis tuleb sellist ka õpetada nii, kuidas ka loomad kõige kiiremini õppust võtavad. Kerge surakas elektriseeritud traataias hoiab näiteks lehmad ilusti tee peale jooksmast. Kerge peapõrutus kutile ja talle oleks edaspidi elu märksa selgem olnud 🙂

  5. Kakk ütleb:

    Nojah, võib ka nii võtta. Kuigi kuna Kakul puudub praktika REAALSETE peapõrutuste tekitamises, siis oleks kergesti võinud ka üle doseerida. Niipalju on maailmas õiglust küll, et kui see sell siit õppust ei võtnud, satub ta millalgi järgmine kord kindlasti näiteks Chuck Norrise otsa. Või piisab ka Kaku ühest õpetajast, kes pättidele ise kiirabi välja kutsus (sellest loost on Joras ka eespool kirjutatud). 😛

    Aga tegelikult oleks Kaku arust ideaalne asjade käik selline, nagu räägitakse loos karatemeister Anko Itosust, kes elas (nüüd juba) üle-eelmise sajandivahetuse paiku. Linnas käies ründas teda selja tagant noaga pätt. Itosu liikus eest ära, haaras tüübil turjast, lükkas kõrvaloleva kõrtsi uksest sisse ja viskas tolle pingile istuma. Siis vaatas mehele esimest korda otsa ja ütles: “Ma ei tea, mis sul minu vastu on, aga ehk võtaksid minuga ühe klaasikese?”

    Sinnamaani tahaks ise ka välja jõuda. Ilmselt sihuke asjakäik võttis selle tohlaka veel rohkem mõtlema kui elektrikarjus. 🙂

  6. Heiko ütleb:

    Millegi pärast tuli täna tööle jalutades see postitus meelde. Just selle tahu pealt, et looduses on vast ikka nii, et lollus saab karistada. Inimlikkus on otsustanud seda loodusseadust vältida ja sestab sildistamine: “satanism.” Eks sellega vist tuleb leppida, et loll loom kauaks elama ei jää. Aga seda, mis lollide inimeste kohta öledakse, ma siinkohal parem ei tsiteeri 🙂

  7. Kakk ütleb:

    Nojah, mõte kurjuse karistadasaamise kohta ei peaks küll satanistide monopol olema. 🙂

    Eks lollusel ja lollusel on vahe. Sedalaadi lollusi nagu siinkirjeldatu tuleks tegelikult karistada küll. Iseasi, kuidas seda kõige mõttekam teha on. Paljudel juhtudel töötab eespoolkirjeldatud Itosu meetod kõige paremini. Aga seda saavad lubada endale vaid need, kes ka mittetöötamise korral jänni ei jää. Kui too kõrtsi tiritud kutt sellist heatahtlikkust hinnata poleks osanud ja ikkagi vehkima oleks hakanud, oleks Itosul ka selleks puhuks rohi olemas olnud.

    Seega on vist lõppjäreldus kenasti piibellik – “Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Rooma 12:18). Vahel aga ei olene ja selleks peab ka valmis olema. Sestap läheb Kakk nüüd arvuti juurest hooaja viimasesse kobujutsu trenni. 🙂