Järgmine kolleeg nüüd siis pereinimeseks tehtud.
Kui too eespoolkirjeldatud juhtum välja arvata, oli kõik hästi vahva. Nii laulatus (katoliku missaga laulatusi ei näegi siinmail nii tihti; kahjuks ei saanud algselt plaanitud isa Philippe seda ise läbi viia ja laulatajaks oli keegi teine preester) kui ka pidu Palmse mõisas. Mõisahoones polnudki varem sees käinud, nüüd nägi von Pahlenite elamise ka seestpoolt ära.
Fotograafiks oli EestiFotost Kaupsist väikevend palgatud ning too tegi oma tööd igati profilt, mõnusa huumori ja vaba olemisega. Muusikat tegi mingi noortest kuttidest koosnev jatsubänd, kes oli üsna tasemel (ainult saund oli veidi liiga vali). Õhtu oli lõbus (eriti erinevad pulmaametnikud, s.h. jämedahäälne Kellakägu, kes iga poole tunni takka ronis saali keskele ja karjus jämeda häälega “KUKU! Kell on see-ja-see!”) ning samas soliidne, keegi mingite totrustega hakkama ei saanud. Tore oli ka see, et kui lõpuks pruudipärga veel vallalistele tüdrukutele maha mängima hakati, pani Kairu kõik meie poisid (keda seal oli üsna mitu) pöidlaid hoidma, et meie teise töökaaslase Meelise pruut kimbu endale saaks. Nojah, hoidsime edukalt – nüüd ei jäägi neil muud üle, kui järgmisel aastal ise uus pidu korraldada… 🙂
Õnne Geale ja Vahurile ning tänud toreda peo eest!