Creative Commonsi eestinduse tutvustus

Otseülekande link (hakkab toimima pealelõunal – esimese otsa juristid tegid iseendale karuteene ja keelasid veebiülekande ära): [L] http://enos.itcollege.ee/~mpuusaar/vv_live_stream.html

APDEIT ÕHTUL: Kokkuvõttes läks asi päris kenasti (Kaku slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Muidugi, tehnokratt Petsi küsimus selle kohta, et kas 5-10 aastaga on reaalne saavutada tulevaste Tartu Ülikoolist tulevate juristide kaasarääkimisoskus kõnealusel teemal (loe: kas Tartu juurakad hakkavad lähiaastatel midagi ka vabadest litsentsidest jagama) oli ülimalt asjakohane – ja jäi paraku õhku rippuma.  Seni on küll paraku üsna tihti tundunud, et Tartu koolkond taob paljude inimeste pea “intellektuaalomandit” niimoodi täis, et sellest erinevaid asju on neil edaspidi üsna raske hoomata (no ei juhita lennukit nagu autot – isegi kui sel on olemas pedaalid ja rooli moodi asi!).  Aga loodame, et aja jooksul seis paraneb.

Üritus ürituseks, aga juriidiliselt vastuvõetava [L] eestinduse valmimine on suur asi.  Suured tänud tegijatele!

Laureas

Polegi kaua aega rändamas käinud. Masu värk, pealegi on koduski tegemist kõvasti olnud.

Nüüd aga oli võimalus ka üht IT kolledži partnerkõrgkooli lähemalt näha – Laurea rakenduskõrgkoolis toimus konverents [L] Future Expertise in Higher Education – alguses pidi kolleeg Marika seal osalema, kuid viimaks saadeti hoopis Kakk sinna. Marika tuli kaasa, kuna päev varem pidime koos ühe europrojekti koosolekul osalema.

Viimased päevad enne sõitu oli kodus grandioosne hullumaja, kõik sündmused kuhjusid kokku.  Viimaks tulema saades õnnestus mobla laadija töölauale maha jätta ja nii polnud EMT rahvusvaheliste kõnede sisselülitamisest muhvigi kasu. Õnneks aga oli nii hotellis kui Laureas toimiv traadita internetiühendus (ja mis peamine, VPN oli lubatud). Nii sai suur osa ajast ikkagi netis oldud ja mobiilist eriti puudust ei tundnudki.

Jõudsime Marikaga Laureasse poole koosoleku pealt ning eelneva tõttu kapsas olemine muidugi asjast arusaamisele kaasa ei aidanud – seda enam, et projekti puhul oli selgelt näha “siga vs hani” ehk asjaajamise ja sisulise poole üksteisest möödarääkimine.  Viimaks saime siiski kuidagi mingid asjad paika ja nüüd on tuleva aasta aprillikuus ootamas ligi nädal aega õpetamist-juhendamist Leicesteris.

Õhtupoolik andis meeldiva võimaluse korraks hotellis üle hulga aja hinge tõmmata.  Isegi [L] ELNM iganädalase kursusevestluse saime skaibis rahulikult ära pidada. Väljas oli ilus sügisilm (lubatud torm jõudis alles päev hiljem kohale), aga jalutamaminekuks oli Kakk liiga lääbakil.

Järgmisel hommikul siis konverents. Marika asemel Kaku laekumine probleemi ei tekitanud ja sildivahetus käis sujuvalt. Kummaline oli osaleda konverentsil, kus endal ettekannet polnud – kardetavasti oli see üle aastate esimene kord… Rahvas oli ka alguses võõras, aga järk-järgult saime mõnegi inimesega jutule ja tekkis uusi tuttavaid.

Tundus, et nii korralduse kui ka rahva poolest meenutas see üritus kõvasti meie e-õppe konverentse.  Mõnigi mõte oli nutikas ja uudne, samas üldine foon kippus olema selline, et Kakk hakkas end üpris targana tundma (loodetavasti läheb kiiresti üle) – näis, et mõnegi asjaga annaks Eestis märksa rohkem eurokisa teha, kuna mujal on mitmed asjad veel tundmatud.  Tegelikult oleks eelmise aasta e-õppe sügisseminari  [L] Wikiversity jutt siia üsna ideaalselt sobinud.  Vahvamatest asjadest võiks mainida Second Life’i töötuba [L] Põhja-Carolina Pembroke’i ülikooli seltskonnalt ning reedehommikust diskussiooniringi tudengite tööhõive küsimustest Irene Glendinningi (Coventry ülikool) juhtimisel. SL töötuba oli kahjuks mõeldud täiesti algajatele ja õnnetuseks oli ka küllalt väikese osalusega – seda oleks võinud üldise sessioonina teha.  Strix Windlow’  Tuxiga T-särk läks rahvale väga hästi peale (“Kust said?”)… Aga üldiselt oli päris vahva.

SL töötuba Laurea konverentsil

Põhjakaroliinakate töötuba SL’is. Strix (keskel) kuulab koos teistega, mida huvitavat dr. Magic räägib.

Teine päris põnev Laureas püstipandud asi on [L] massidea.org . Midagi natuke meie kodanikuportaalide sarnast, aga innovatsioonile suunatud. Tuleks veel lähemalt uurida, aga esmamulje tundub olevat asjalik.

Sedalaadi konverentside häda on selles, et inimestega jõuab lähemalt tuttavaks saada alles siis, kui asi juba lõppema hakkab. Nii saime mitme inimesega jutule alles reedel viimase kohvipausi ajal ning eriti lõpu-õhtusöögil. Ürituse lõpus tehti nimelt bussiekskursioon Helsingis ja viimaks viidi meid vanglasse. Täpsemalt endises vanglas tegutsevasse restorani nimega “Jailbird”, päris lahe koht oli. Kakk muidugi kobises, et näe – tavaliselt pannakse inimesed liigse joomise pärast vangi, meie ronime vanglasse jooma…

Tegelikult muidugi erilist joomist ei tulnud (juba seetõttu, et õhtul tuli Tallinnas oma autoga koju sõita), aga seltskond oli mõnus. Aga et kogu selle aja jooksul oli toitumine ülimalt korralik, otsustas Kakk ülemustele ühe arve tegemata jätta ja Katajanokalt oma jala peal Läänesadamasse rännata. Täitsa mõnus jalutuskäik oli.

Kella kümnesel laeval oli juba üsna kapsas olemine. Tallink Star oli puupüsti täis nagu Georg Ots vanadel hulludel aegadel, lällarid olid kah pea sama hullud. Aga kõige nadima elamuse andis seekord hoopis personal.

Kakk kükitas päris öökulli kombel ühe laeva söögikoha puki otsas ja hoidis silmi vaevalt lahti (õnneks oli pulkpleier olemas, musa aitas natuke). Mõne aja pärast maandusid kõrvallauda ühe diivanijupi taha kaks naisterahvast, üks veidi vanem ja teine noorem (tõenäoliselt ema ja tütar). Mõlemad kah üsna väsinud olemisega, tüdruk keris end diivaninurka poolkerra ja naine  istus sirgelt samas diivaniotsal. Mõlemal vajusid silmad kinni. Seepeale astus juurde eemal askeldav mundris tšikk, vaatas natuke rumala näoga ning koputas siis kõvasti vastu istujate ees olevat lauda: “Ärka üles! Magada ei tohi!”.

Tekkis ausalt öelda tahtmine röögatada. Oleks, et kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist, laev oli vaevalt poolel teel ja Tallinnani tund aega sõitu. Need seal diivanil olid kah üsna ehmatanud ja üritasid edaspidi maksku mis maksab silmi lahti hoida. Aga Kakk loll arvas, et sedasorti teenindus suri nõuka-aja lõpus välja või esineb ehk Tallinn-Moskva rongis. Aga ei. Urrrh!!

Viimaks jõudis laev sadamasse, lällarite vahelt sai kah lõpuks välja ja maale. Auto juurde ja koju. Kokkuvõttes oli aga täitsa vahva sõit.

ECER järelkonverents

Kakk käis TLÜ-s [L] üht sellist üritust kuulamas.

Teema on kahtlemata ülivajalik – mida enam mistahes selle valla turvalisusest räägitakse, seda rohkem on lootust, et “hispaanlanna” sarnased rotid endale enam ohvreid ei leia.  Paraku on küberkiusamine niivõrd kirju valdkond, et see seltskond tundus jääma teemaga hätta. Kindlasti on selle problemaatika juures vaja ka psühholooge ja kasvatusteadlasi, ent paraku tundub, et tehnoloogilist komponenti ei vallanud eriti keegi ja küberkiusamise tehnoloogilisemat sorti eeldused (kuvaripeitus, erinevate kontekstide skaala, toimikuefekt, ründetarkvara,  vastutehnikate võimalused jne) jäid kõik avamata. Tänaste netinoorte puhul aga lööb lapsevanemate tehnoloogiline ignorants vähemalt sama tugevasti tagasi kui kasvatuse unarussejätmine või tähelepanupuudus. Teisalt ei lahenda seda sasipundart muidugi ka ainuüksi iti-inimestega.

Kahjuks tuleb öelda, et [L] Helle 2008. aasta informaatika bakalaureusetöö oli märksa sisukam ja asjalikum kui täna räägitud ümmargune jutt.  Alguses räägitud Sten Kalma lugu oli valusalt tõeline, edasi läks tüüpiliseks eurojahuks.  Kahju.

Suuri isasid sõidutamas

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

ITK 10

Täna jõudis siis ITK-s aastapäevanädal õige sünnipäevaga lõpule.  Seoses sellega tuli OpenSimis virtuaalne minikonverents korraldada.

Saundi korraldamine läks liiga kiireks ja üritus tuli tekstipõhiselt teha. Portugali kolleegid jäid ilma mingi teateta lihtsalt tulemata. Rahvast oli üldse vähem kui loodetud.

Aga teisalt tulid kolm virtuaalset seminariettekannet (neist kaks korrektsete slaidiesitlustega, mida virtuaalsele seinale näidati) täitsa asjalikud välja ja kutsusid kaasa mõtlema. Eelmise aasta personalikoolituse naljakate nimedega tegelastest (Werner Röha, Hele Triip, Maia Smokk jt) tulid mitmed taas välja ja isegi tänaseks päriselus Poola kolinud Aita-Leida Kuusepuu oli kohal.  Diplomand Niina, kes lähiajal simulaatori teemal oma tööd kaitsma hakkab, oli tubli ja aitas kõvasti kaasa.

Seminar virtuaalses ITK-s

Seminariettekanne virtuaalmaailmas

Ning kõige lahedam oli ürituse lõpp, kui seltskond palliplatsile maandus ja virtuaalse palliga jalgpalli mängis. Lõpuks ajas arhitekt Edward endale  riiete asemel jalgpalli selga (proovige seda reaalelus!) ning nägi välja nagu  Telepoisi ja Baruto ristand… Kino kui palju. 🙂  Mis aga peamine – näib, et hea orgunni korral saab sedalaadi üritusi meie virtuaalses ITK-s juba täiesti korraldada.

Jalka, jee!
Virtuaalne jalgpall ja pall-Edward

Kogu see tsirkus aga väsitas nii kapitaalselt ära, et ametlik sünnipäevaaktus ja pärastine vastuvõtt jäid külastamata. Selle asemel tuli kolm tundi kodus horisontaalis ja norinaga. Peole jõuab teinekord ka.

Aastapäevanädal

ITK 10. aastapäev on ametlikult ülehomme, aga üritusi jätkus juba terveks lõppenud nädalaks.

* Esmaspäeval näitasid robootikud rahvale oma imeriistu ja prof. Maarja Kruusmaa TTÜst pidas vahva loengu robootika teemal.  Paraku oli rahvast registreerunud väga nadilt ja saal oli teenimatult hõre. Õnneks vähemalt vaadati nettipidi päris mitmest kohast.

* Teisipäeval tuli külla pahavaraguru (s.t. ikka heade poiste poole pealt) Mikko Hyppönen F-Secure’ist. Seekord tal seda lahedat kleepekat enam läpaka peal polnud (Because there is no patch for stupidity), aga jutt oli endiselt asjalik. OK, ausalt öeldes siinkirjutaja jaoks midagi päris uut polnud, aga tavakasutajatele oli see väga hea ja mõtlemapanev ettekanne. Kuna sellele päevale tuli kõvasti reklaami, siis oli ka rahvast piisavalt.

* Kolmapäeval tehti sporti (tšekiprinteriheide ja muud erialased viisid) ja müüdi vanakraami. Olevat olnud lahe päev, aga paraku pidi Kakk samal ajal Tartus TTA-s [L] EVIMÜ eksamit vastu võtma ja jäi sellest ilma.

* Neljapäeval oli kavas häkkeripäev. Algne mõte oli teha vaba tarkvara töötuba koos Mozilla-mehe Otto de Voogdi loenguga, aga kuna algselt registreerus üks (1) inimene, siis tuli asi ringi mängida loengute peale – kuna kogu lugu läks ka võrku, siis oli loota, et ka tühja saali korral vähemalt keegi netist vaatab. Õnneks aga oli saalis ligi 30 inimest ja veebist vaadati multimeediaspets Marko kinnitusel päris tihedalt.  Ettekannetes rääkis siinkirjutaja häkkeri mõtteviisist, Laur Mõtus Estobuntust, Antti “Anttix” Andreimann programmeerija valikutest (oma tavalises mölarohkes ja provokatiivses stiilis 🙂 ) ja viimaks Otto de Voogd Firefoxist ja avatud veebist. Kaku loenguslaidid leiab, nagu ikka, [L] SlideShare’ist. Lisaks loengutele panime ka Linuxi ja Microsofti kasutajarühmade (LUG ja MUG) esindajad süsteeme installima – seekord siis vastastikku, Linuxi-mehed Windowsi ja vastupidi. Paraku olid kasutada olnud masinad natuke lahjad ja seetõttu jäi parim tulemus saavutamata (võitis nagunii sport 🙂 ).

* Reedel oli ITK pidu tudengibaari ja bändiga. Baari oli ennegi tehtud, see on tervitatav võimalus “seinad maha võtta”  ning rektori ja õppejõududega õllepurgi taga võrdsel tasemel pula ajada. Seekord oli aga juures ka oma maja bänd nimega “Syntax” – repertuaar jäi lühikeseks ja tuli seetõttu kordamisele, kuid laiv  oli koolibändi kohta vägagi korralik. Kristelil on omapärane hääl ja poisid taustal mängisid täitsa tipp-topp.  Rihanna  kaver (täpsemalt oli tegu Vanilla Sky kaveri kaveriga) “Umbrella” oli väga hea, Cranberriese “Zombie”  oli ka OK (kogu esinemise avanootidest peale tekkis just selle bändiga paralleel). Lady Gaga “Poker Face” istus natuke kahe tooli vahele – ei olnud originaali kaver ega ka mitte tõsine punkteisend. Aga siis tuli lavale Anttix – esmalt koos Kristeliga Singer Vingeri “Massikommunikatsioon” (millest tehti “WiFi-kommunikatsioon”, kuna ITK WiFi kvaliteet jätab kohati kõvasti soovida) ja siis “Kasevete aeg”, millest Anttixile tüüpilise kiiksuga sai “Kärsaleotusaeg”.  Marko tehtud video (arvestades olusid on nii pilt kui heli üllatavalt hea) leiab juba [L] Tuubist.

Ülehomme tuleb veel ametlik aastapäev pluss tunniajane mini-virtuaalkonverents meie OpenSim-maailmas.  Loodetavasti peab tehnika vastu…

Omapärane

Kui Jaapani päev läks üritusena nagu kellavärk, siis nüüd ka ühest teistsugusest.

Tallinnas toimuvate tudengipäevade korraldajad kutsusid ITK üliõpilasesinduse kaudu Kaku väikest virtuaalmaailmade teemalist töötuba tegema.  Esmane mõte oli, et kas see sinna kavasse ikka klapib – pealegi on ITK aastapäev tulemas, igavene kamp diplomande kantseldada (enamik neist on õnneks igati tublid) ja muudki siin-seal sekeldamist, nii et igav just ei ole. Aga kuna ITK inimesed ikka arvasid, et võiks, ning et ka meie auhinnatud robootikud samalaadse töötoa pidid tegema, siis sai nõusolek antud.

Mõned päevad varem tuli organiseerima hakata. Koht ise oli Raekoja platsi Tudengimajja pandud – alguses pakuti Tammsaare parki, aga siis selgus korraldajate üllatuseks, et virtuaalmaailmade töötoa jaoks on korralikku internetiühendust vaja. See, et sellise valdkonna puhul ei teata, mida tahetakse, on üldiselt tavapärane, aga sedalaadi avastus võttis natuke tummaks. Hea küll, mängiti koht ringi.

Sisu osas öeldi lihtsalt “mis iganes” – aga kui asi oli välja reklaamitud töötoana, eeldaks see erinevalt loengust rahva aktiivset osalemist. Seega oleks võinud huvi tunda, kuidas see käib – täiesti piisav liigutus oleks olnud teatada, et “palume tulla oma sülearvutiga” – oleks saanud kõik wifisse lükata ja katsetada (ITK-s on meil just selliste ürituste tarvis üleval lisaks “põhimaailmale” ka “proovimaailm”, kuhu saab katsetamiste jaoks kontosid teha).  Aga lootuses, et äkki keegi ikka tuleb ja tahab proovida, sai proovimaailm püsti aetud ja isegi üks selle reaga tegelev diplomand assisteerima kaasa kutsutud. Vajadusel aga oleks ka loenguvormis saanud ära teha – oleks näidanud Second Life’i, meie põhisimulaatorit ja siis selle kõige tegemist-ehitamist proovimaailma peal.

Hea küll, päev jõudis kätte. Kakk laekus aegsasti kohale, kohapeal keegi midagi ei teadnud. Mõne tegelase käest asja uurides oli reaktsioonis selline noot, mida pole siinmail enam kaua kohanud (“Mis SEE mees siin teeb, ää?”).  Ruumis sees pidi parajasti teatrit tehtama (“lõpeb nagu lõpeb”).  Niina (diplomand) tuli kohusetundlikult kohale ja pidi samamoodi seal passima  – õnneks saime natuke diplomitööd arutada, päris tühja ei jooksnud.

Ruum sai viimaks vabaks, läksime sisse. Projektor oli isegi olemas, wifi sai ka kuidagi tööle. Aga ennäe, projektori juhe oli nii lühike, et seda koos aluslauaga ekraani suhtes adekvaatsesse paika lükata ei saanud! Pikendust muidugi polnud.  Viimaks sai leitud lahendus – keerasime pildi akna all oleva heleda seina peale. Aken natuke segas, aga käis kah.

Kuna tsirkust oli juba nii palju olnud, ei imestanudki, kui kohale ei tulnud MITTE KEDAGI. Tähendab – veerand tundi peale plaanitud algust ja pool tundi enne plaanitud lõppu tuli üks noorsand küsima “Kas te teete ruumi varsti puhtaks? Siia tulevad kohe tantsijad!”. Vastasin siis viisakalt, et kindlasti teeme puhtaks – asjad kotti ja tulema.

Kakk on sihukesi asju enne kah näinud, aga Niina ees oli küll piinlik.   Järgmine kord (kui see kunagi tuleb – reeglina on Kakul selliste asjade suhtes elevandi mälu ja viisakas pikaltsaatmine varuks) tuleb raiskulastud õhtupooliku eest korraldajatele arve.

Er…. interesting.

Jaapani päev 2010

Asi hakkab vist vahvaks traditsiooniks muutuma…

Täna siis taas Kalamaja põhikoolis kella 11-st 16-ni. Sisse mahtus mitu põnevat loengut, kaks võitluskunstidemo (kus Kakk pidi taas Toomas Uba emuleerima), hulk töötube ja muudki. Muuhulgas lavastati budodemode vahele paar klassikalist samurailugu (teetseremooniameistrist ja tülinorijast samuraist ning sellest, kuidas munk samuraile põrgut ja paradiisi seletas). Kimonoteemalise loengu lõpus riietati üks noor daam kõigi nõuete kohasesse kimonosse (mis on, nagu nähtust selgus, hirmus tükk tegemist).

Tõeliselt napakas detail oli aga päeva lõpus üks tõsine kimonos ja hakamas habemik budoka, kes poseeris anime-kassikõrvadega… 😀