Silt: haridus

Keegi pole süüdi?

Selle vaimusünnitise peale tuleb meelde anekdoot sellest, kuidas õpetaja sundis Jukut Mari ees tolle litsiks nimetamise pärast vabandama ning käskis öelda kolm korda: “Mari ei ole lits!”. Juku ütles seepeale: “Mari EI OLE lits? Mari ei ole LITS? MARI ei ole lits? No andke andeks!”.

Kakk teab natuke sellisest käitumisest omal nahal ka. Olid nimelt ajad, kui iga päev võis tänaval kuulda huvitavaid sõnu (“Värdjas” jms) või käis mõni tarkpea nina all demonstratiivselt nägusid tegemas. Lihtsalt seetõttu, et nägid teistmoodi välja. Tollal jah ei otsitud süüdlasi, sest probleemi ju polnud. Järk-järgult kasvas Kakk suuremaks ja ajad muutusid kah viisakamaks – alates keskkooli lõpust pole selliseid asju praktiliselt enam esinenud. Stopp: selja taga imelikult vaatajaid ja vargsi nägudetegijaid (näo ees ilmselt ei julgeta – Kakk näeb vist suur ja kole välja, pealegi on ametlik suhtumine sellise käitumise osas tauniv) on viimase aasta jooksul selgelt juurde tulnud. Ajamärk?

Mida ise arvan?

Võtmeks on asi, mida nimetatakse kehtestavaks käitumiseks. Seda peab ise õppima, kuid mingil määral on see ka õpetatav. Pea rahu teistega nii palju kui võimalik, ole viisakas ja inimlik, ära otsi tüli. Elementaarne ju. Pluss, huumorisoonest on alati abi – mõnegi lolli situatsiooni saab pea peale naljaks pöörata. Ja ei tasu eeldada pahatahtlikkust seal, kus olukorda saab selgitada kas arusaamatuse, teadmatuse või lihtsalt lollusega.

Aga KUI miski muu ei aita, peab suutma virutada. Ja soovitavalt kõvasti.   Miskipärast ei kipu ükski kiusaja norima suuremate ja tugevamate kallal  (tegu on 100% argpükstega) – ja karatekadel, eskrimadooridel, kikkpokseritel jt  selle seltskonna esindajatel tekib silmavaatesse selline alateadlikult tajutav signaal, millest kiusajad eemale hoiavad. NB! Väga suure reeglina on sedalaadi seltskond lihtsalt nii mõnusad inimesed, et keegi ei tahagi neid kiusama hakata (see omadus tuleb trenniga kaasa, trenn peseb inimesest tühikargamise välja).

Korraldajate-kantseldajate (k.a. koolid) poole pealt aga… Loomulikult on ideaalne selline õhkkond, kus inimsuhted on terved ning karistuste järele puudub vajadus. Õpetajatel ja muudel asjapulkadel peaks olema aega, tahtmist ja võimeid inimestega tegelda. Kuid ometi, KUI seda vaja läheb (ja selliste kiusamisjuhtude puhul on see kindlasti nii) peaks vajadusel olema üheselt karm suhtumine. Ja mitte nii, et “ei viitsi lahendada, vääname mõlemale” –  99% sellistest juhtumitest on selgelt süüdlane olemas.

Karistus peab olema reaalne ja mõnel juhul ka teadlikult alandav, et kaabaka järel jooksvatel ajudeta sabarakkudel kaoks tahtmine tema järel joosta (edaspidi on tegu mitte jobu ja tema gängiga, vaid lihtsalt jobuga, kel pealegi on tuurid kõvasti maha võetud).  Kiusaja mark tuleb piisavalt täis teha – teisalt peab jälgima, et ajudeta sabarakud siis mõnd uut ninameest ei leia ja endist ebajumalat kottima ei hakka (kulub konkreetsele tegelasele ehk äragi, aga tekitab uue ringi).

Üks kodustest juppidest on hetkel sõjaväes. Kaks asja, mis on temaga rääkides välja tulnud:
* vähemalt konkreetses kohas venelikku dedovštšinat ei ole – ja selle vältimisega tegeldakse aktiivselt.
* kui korrarikkuja peab kirjutama karistuseks essee vihmausside suguelu mõjust mürskude lennutrajektoorile, siis a) saavad kõik, k.a. süüdlane, esmalt kõvasti naerda, siis hakkavad asja üle mõtlema ja teevad omad järeldused. b) karistuseks on piisavalt nüri töö, et mõjuda, kuid piisavalt jabur, et mitte alandada.  c) edaspidi piisab essee mainimisest – sedalaadi karistus ei lähe naljalt meelest.

Ja kõige lõpuks – veel üks väga oluline oskus on andeksandmine. Mitte unustamine – omad järeldused tuleb juhtunust teha. Aga andestada peaks suutma igaüks. Mitte et see eriti kerge oleks…

Häkker või see teine?

Kirjutasin selle võrdluse esmalt inglise keeles enda ingliskeelse blogi jaoks. Aga sinna tahaks kokku panna põhjalikuma jutu, panen need pähekaranud mõtted siis esialgu maakeelsena siia.   Mõtted tulid nii mõne eelneva postituse põhjal (näiteks too USA artikkel ülikoolide kriisist kui ka ITK õppekavaarutelu – esimene punkt pärineb sealt) kui ka paari viimase nädala kogemustest õpetatavatel kursustel. Et mitte poliitkorrektseid lugejaid ehmatada, kasutan tolle teise tegelase kohta akronüümi ITN.

OK, tegemist on lahterdamisega ja mõnevõrra lihtsustatuga pealegi. Aga ehk annab mõnele mõtteainet (eeskätt just selle nurga alt, kumba sorti kodanikke tuleks Eestis ette valmistada). Niisiis…

Kui järjekordne pointy haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* ITN küsib “Mis ajaks?”
* häkker küsib “Mille jaoks?”

Koolist tahab
* ITN hetkel vajatavaid kutseoskusi
* häkker tarkust ja teadmisi

Töökohal hindab
* ITN palganumbrit
* häkker vabadust ja loovust (palganumber kujuneb selle tulemusena ise)

Töö juures on
* ITN-il ülemused ja alluvad
* häkkeril kolleegid

Mitte-IT inimestega suheldes näeb
* ITN dambjuusereid
* häkker potentsiaalseid kaastöölisi

Teisi õpetades
* tahab ITN luua täpseid koopiaid iseendast
* tahab häkker panna inimesed omaenda peaga mõtlema

E-õppe all mõtleb
* ITN WebCT-d/Blackboardi
* häkker Võrku

Vabast tarkvarast rääkides
* ei saa ITN aru, miks peab oma asju tasuta jagama
* teab häkker Linuse seaduse mõlemat tähendust

Virtuaalmaailmades näeb
* ITN mänguasja
* häkker teenuseplatvormi

Kuuldes sõna “intellektuaalomand”,
* ITN mõtleb “Kui palju ma võlgnen?”
* häkker mõtleb “Kaua see jama veel kestab?”

Litsentside osas on
* ITN võhik ja uhke selle üle
* häkker lugenud Windowsi EULAt, tunneb CC-d ja eristab GPL-i BSD-st

Loomariigis oleks
* ITN koer
* häkker kass

Mõttemalliks on
* ITN-il  kohusetundlik nüridus (dutiful dullness)
* häkkeril mänglev tarkus (playful cleverness)

Sisseastumiseksamid

… on kõrgkooli jaoks ainuõige lahendus, sellest [L] on vähemalt Tartu ülikool aru saanud. Loodetavasti tulevad teised järele. Lävendite ja riigieksamite süsteem lihtsalt ei tööta. Lammaste järjest suurenev osakaal keskkoolidest tuleva seltskonna seas ei ole kindlasti mitte üksnes eksamite  puudumisest tulenev, kuid on viimane aeg midagi ette võtta.

Paraku on seis tänaseks sealmaal, et korrektses, vigadeta emakeeles kirjutav tudeng on juba muutunud vähemuse esindajaks (ja me räägime KÕRGharidusest!). Hetkel on käsil mitme erineva tasemega kirjatöö juhendamine ning ausalt öeldes on pilt natuke kurb. Juhendaja võib punnitada nagu jaksab, kuid kahjuks käib töö tegemine “tellija materjalist”.

Õppekava arutelu

Eile arutati Saku mõisas IT kolledži administreerimise õppekava, kohal olid nii kolledži õppekavadega tegelevad inimesed kui ka tööandjate esindajad.

Seltskond oli tegelikult vahva, ka tööandjaid esindanud tegelased olid arvestatavad oma ala spetsid (ja üldse mitte ITL-i  pintsaklipslased).  Ent soovitusi tuli seinast seina ning kardetavasti suurema osaga neist ei saanud eriti nõustuda.  Põhiline küsimus, millele asi taandus, oli ikkagi: kas IT kolledž on (rakendus)kõrgkool või IT-nee…., vabandust, andmetöötlus-afroameeriklaste (nüüd peaks küll kõik poliitkorrektsuse fännid rahul olema) kasvuhoone?

Tundus, et kohaletulnud tõsised itimehed olid  oma tugeva positsiooni kõva tööga kätte võidelnud self-made man’id, kes rõhutasid praktilisi kutseoskusi ega näinud nende terminit kasutades “ballastil” (majandus, filosoofia, isegi matemaatika) erilist mõtet. Unustati aga ära, et tänane maailm muutub nii kiiresti, et tänastest kutseoskustest ei pruugi 5-10 aasta pärast enam mingit abi olla.

Kakk ütleb ausalt, et tema omaaegne TTÜ infotöötluse haridus on puhtpraktilises osas tänaseks praktiliselt väärtuse kaotanud – mis on jäänud, on aga üldtehniline taust, üldised teadmisest IT süsteemidest ja rakendustest, analüüsioskus ja õpivõime. Omaaegne 90-ndate  alguse “tasemel spetsialist” oleks tagunud pähe DOSi katkestusi, assemblerit, võib-olla dBase’i või Foxpro’d  ja mõnd muud tollast tipprakendust. Adminnid oleks tampinud DOSi, varajast Windowsi (ehk ka Unixit ja VMSi) ega oleks kuigivõrd (vähemalt TTÜs) tegelenud Interneti teemadega. Mida nende asjadega laiemat pilti nägemata täna teha oleks (ainsa suurema pähekaranud erandina võiks mainida C’d)?  “Ballast” seevastu vananeb palju aeglasemalt, aitab näha asju suuremalt ja mis peamine – aitab (vähemalt korraliku õpetamise korral)  inimesel omandada õpiharjumusi. Kas mitte siin polegi kõrg- ja kutsehariduse vahe?

IT kolledži kolm aastat on liiga lühike aeg, et kõike vajalikku õpetada. Tuleb teha valik. Kui sellest valikust aga jäetakse välja sisuline hari[d|t]us, siis ei ole sellega midagi peale hakata (või kui on, siis 3-4 aastat, peale mida sõidab rong minema). Natukene kisub sinna hästituntud võrdumi kanti kalast ja õngest.

Üks seal välja koorunud mõte siia lõppu.  Kui järjekordne pointy-haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* andmetöötlusafroameeriklane küsib “Mis ajaks?”
* häkker (see ajaloolist tüüpi) küsib “Mille jaoks?”

Keberniitkatus

Vaat see pärlikogumik jäi avaldamise ajal kahe silma vahele.  Kakk luges ning naeris kaks päeva ja osa vahepealset ööd takkapihta. Paar parimat (motiveeritud mahus tsiteerituna):

* Raua omadused on head. Vasel ka. Tinast saab õngetina ja tina ka.
* Tugevad kivid on kraniit ja keberniit. Keberniidist tehakse katuseid.
* Kaamel on loom kes joob nagu loom ja kelle sitta põletavad petuiinid (see väide on iseenesest isegi ju õige!).
* Uued India jõed: Vindus, Kanges ja Kõnges.
* Spermatosoid koosneb munnist ja mootorist.

Tegelikult on natuke kurb ka. Üha enam noori lähebki kooli “mitte õppima, vaid munni mängima” (üsna aus ülestunnistus vähemalt!) ja nii imestame, kust SMS-laenajad ja muidu lambad tulevad.

Oi-oi-oi, oinalugu

Sain nüüd siis ka viimaks teada tollest Tartu Ülikoolis kõmu tekitanud sotsioloogia bakalaureusetööst (tänud [L] PKalale ja [L] Hillarile).

Sõnatuks võtab küll. Endalgi on väga suur hulk juhendatavaid olnud  ning kui mõni neist vahel retsensendi käest “rahuldava” saab, siis tunneb Kakk ennast sandisti (ju jäi midagi tegemata). Kuid kus oli juhendaja käesoleval juhul…?  Kogu Tartu Ülikooli üha enam nähtava konnatiigistumise juures ei tahaks sealse sotsioloogia tasemest nii pahasti arvata, nagu see töö arvata laseb.

Praegu sai inimene lõpudiplomi täieliku absurdi kokkukirjutamise eest. Ja diplom on diplom, pärast ei uuri enam keegi, millise jahu eest see anti. Tõsi, konkreetne lugu on tekitanud Eesti blogosfääris juba sellise lärmi, et kardetavasti jääb riigi väiksuse tõttu autorile ikkagi must plekk külge – kuid see on halb lahendus. Palju õigem oleks olnud seda tööd kaitsmisele mitte lasta – oleks olnud rohkem tüli ja tegemist, kuid nii ülikooli kui inimese (ja laiemalt ka Eesti kõrghariduse) maine oleks jäänud põhja laskmata.

Üsna palju küsimusi jääb õhku rippuma.

APDEIT 05.06: Nonii, nüüd on asi ka [L] massimeedias. Ja nagu eespool ohuna märgitud, ongi karistus ilmselt juba kukkunud – tsiteerides üht kommentaari “on Eesti saanud lisaks Farmi-Gabrielile ja Baari-Paavole ka Ajaloo-Edithi”.  Jääb ainult üle kaasa tunda – seekord teeb lollus ikka haiget küll.

Aga näe, ära tõin!

… ütles Joosep Toots, kui oli Lati Patsiga riiulilt maha sadanud.

Kakk esialgu kusagilt alla ei kukkunud. Pudelit ka ei antud, anti kohver ja naljakas klaasist julla (natuke raha ka). Ehk siin veidi varem mainitud ITSPEA kaugõppeversioon sai E-õppe Arenduskeskuselt “Aasta E-kursuse” tiitli (seekord läks jagamisele kolleeg Indrek Meose filosoofiakursusega).

Aitüma! 🙂

Soome haridus

Leidsin [L] Minutist lingi sellele [L] BBC loole.

Ega siin väga midagi uut ei ole.  Haridusministril tasuks aga lugeda ikkagi – eriti seda kohta, kus räägitakse sellest, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ei ole tark mõte (arvatavasti teab ta endise õpetajana seda ise ka, aga poliitiline tellimus on tugevam argument).  Õpetajate palkadest ja staatusest on muidugi jahvatatud juba piisavalt. Põhiline ilus lause on artikli lõpus – “There is an emphasis on relaxed schools, free from political prescriptions”. Asi, mida Eestis kohe kindlasti ei ole.

Tasuks ka ära märkida, et ääriveeri on meinstriim-meedia julgenud seekord mainida madalat immigratsioonitaset kui üht haridussüsteemi  edukuse faktorit.