Kaku ajaveeb
Postimehes on päris põnev lugemine teadusetegemise kohta.
Ehkki kohati kisub lahmimiseks, on põhipoint täiesti olemas. Mida rohkem kuningale puuduvatest riietest rääkida, seda rohkem on lootust, et ta viimaks endale püksid jalga ajab.
Ent kõige intrigeerivam on ühes kommentaaris esinev info, et kogu “siisikeste” ja “üksühtede” süsteem on kavas lähiaastail tõsiselt üle vaadata. Äkki hakkabki terve mõistus turismireisilt koju tulema…
Räägiti venekeelsete gümnaasiumide probleemidest eestikeelse õppega. Ent peale seda, kui rahvusringhäälingu põhi-uudistesaates esines pika võõrkeelse tiraadiga keegi meeskodanik, kes mingil arusaamatul põhjusel oli nimetatud Eesti Vabariigi pealinna abilinnapeaks, kadus igasugune tahtmine mingitest eranditest isegi mõelda. Vaene ninasarviklane tegi räige karuteene neile, kelle huvisid ta uskus kaitsvat.
… vaba kultuuri ja e-õppe vallast:
* George Siemens, “Knowing Knowledge”
* Stephen Downes, “Free Learning”
Keda kuulata õpitava eriala valikul? Pigem tasuks märkida, keda ei tasu kuulata.
Ärimehed/tööandjad – nende huvi on see, et töötaja omaks “konkreetseid oskuseid”. Asi on iseenesest lihtne – konkreetse tööprotsessi teostamiseks (liinitöö) on vajalikud mingid konkreetsed tegevused. Kõik ülejäänud teadmised ning oskused on tööandja jaoks ballast ning on talle pigem takistuseks kasumi teenimist, kuna “liiga tark” töötaja oskab oma õiguste eest seista ning samuti pole ta santžeeritav tööst ilma jätmise ähvardusega. Inimestele, kes plaanivad minna skandinaaviamaadele odavat allhanget tegevasse ettevõttesse, soovitaks pigem investeerida kutseharidusse. Hilisem koolitus peaks käima juba tööandja kulul.
Poliitikud – nende huvid käivad neliaastakute kaupa ning pikemaid plaane nad üldjuhul ei tee. Sellesse neliaastaku plaani kuulub valimisvõitlus koha eest järgmises riigikogus ning siin on kõik meetodid head. Sellise poliitiku huvides ei ole targa valijaskonna tekitamine, kuna sellised valijad näevad poliitikute demagoogilised väited läbi. Samuti on poliitiku huvides meeldimine “hallile massile”. Sellele seltskonnale aga on olulised “kiired võidud” – neile tuleb näidata tehtud asju, mis omavad kohe nähtavaid ning seltskonnale aru saadavaid tagajärgi nagu näiteks raha kokku hoida.
Polegi midagi lisada, ülimalt ilusti sõnastatud. Eriti tasuks neid punkte arvestada Eesti haridusasutuste juhtidel – aeg-ajalt käib kampaania korras mõlema mainitud kategooria esindajate ees põhjendamatu pugemine.
Kakk luges kah isand Pajula [L] artikli algust (terve artikli eest tahetakse raha, mida käesoleval juhul ei pidanud vajalikuks maksta).
Eks ta on nii- ja naapidi. Mõneti on õigus, mõneti mitte. On paraku fakt, et tulemuste tase on langenud – aga selles üheselt õppejõude süüdistada kah ei saa (kuigi osa süüd on kindlasti ka seal). Probleem on paraku laiem.
Kindlasti aga panevad puusse need kommentaatorid, kes tasuta kõrgharidust süüdistavad – Soomes, mida ka Pajula eeskujuks seab, on kõrgharidus teatavasti tasuta ja endiselt maailma tipptasemel, samas leidub ka USA kallistes ülikoolides täielikku jura (lugege [L] seda artiklit ja kommentaare). Ei välista, et mingi väike õppemaks distsiplineeriks – ent Eestis on jõmmide ja bimbode taimelavaks siiski eeskätt tasulised erakoolid.
Probleemil on mitmeid juuri. Esmalt hariduse pidev alarahastamine kogu taasiseseisvusaja jooksul – loogiline tulemus on see, et praegused “tahvli ees tuigerdajad” on paljus need 90-ndate lõpetajad, kellel ei jätkunud tahtmist, oskusi või võimeid kuhugi mujale kõrgema palga peale minna (jätame kõrvale vähemuse, kes on tõelised oma ala ja kõrgkooli fännid ja samas piisavalt teistmoodi mõttemaailmaga, et äriilma mitte sobida). Normaalne oleks, et ülikooli jäävad tööle parimad ning ülejäänud lähevad äri- ja riigisektorisse – meil on paraku seni olnud vastupidi. Ja see probleem taastoodab iseennast – taibukas tudeng, kes mõne “tuigerdaja” peale end seaks on vihastanud, jõuab ehk hiljem riigikokku ja otsustab seal, et raha tuleb suunata õigemasse kohta kui “tuigerdajatele”.
Akadeemiline “elevandiluutorn” ehk eluvõõrus on vist palju suurem probleem hästimakstud Lääne õppejõududel. Tenuuri ehk garanteeritud töölepingut Eestis peaaegu et ei kohta. Seetõttu on pigem viga selles, mida kirjeldab üks tuntud nali:
Õppejõud tuleb auditooriumisse loengut pidama. Seal pole mitte kedagi. Lõpuks tuleb üks tudeng.
“Kus kõik on?” – “Ei tea, vist tööl.”
Õppejõud siis ohkab: “Hea küll, eks ma lähen siis ka tööle tagasi.”
Teine suur mure on paraku üldhariduse tegemata töö. Korrektses eesti keeles kirjutav tudeng on tänapäeval erand (ja vahel selgub, et tegu on hoopiski hea eesti keele õpetaja otsa sattunud muukeelse noorega). Kõrgkool ei saa ehitada ülemist korrust laguneva vundamendi peale.
Ja lõpuks ühiskonna üldine kaubanduslik ellusuhtumine, millest on juba palju räägitud – ja seda ühtviisi nii riigi, koolide juhtkonna kui ka klien… vabandust, tudengite poolt. Kõrgkooli peetakse klienditeenindusasutuseks ja üritatakse mõnes kohas juhtida nagu vabrikut. Tihti aetakse kõrgkool segi kutsekooliga ja õpetatakse lühema perspektiivi vaates kasulikumat, kuid pikemas probleemset “konkreetset eriala”. Nii saamegi kvaliteedi asemel kvantiteedi.
Seega tuleks alustada näiteks sellest, et õppejõule (ja ka kooliõpetajale) antakse rohkem ja temalt nõutakse rohkem – et nendel kohtadel saaks töötada väärilise palga eest üheainsa töökoormusega (täna töötab väga palju õppejõude 2-3 koha peal) ja samas teades, et praaki tehes ootab asendamine ukse taga ootava kolleegiga. Lisaks tuleks tagasi panna sisseastumiskatsed (nagu Tartu ülikool seda juba tegi) ja lõpetada ära iga hinna eest igaühele kõrghariduse pähemäärimine (seesama turakas, kellele IT-erialal punnides Java objektisüsteem üle mõistuse käib, võib osutuda näiteks väga heaks metsaülemaks, kokaks või automehaanikuks, teenida korralikku palka ja olla ühiskonna täisväärtuslik liige).
Selle vaimusünnitise peale tuleb meelde anekdoot sellest, kuidas õpetaja sundis Jukut Mari ees tolle litsiks nimetamise pärast vabandama ning käskis öelda kolm korda: “Mari ei ole lits!”. Juku ütles seepeale: “Mari EI OLE lits? Mari ei ole LITS? MARI ei ole lits? No andke andeks!”.
Kakk teab natuke sellisest käitumisest omal nahal ka. Olid nimelt ajad, kui iga päev võis tänaval kuulda huvitavaid sõnu (“Värdjas” jms) või käis mõni tarkpea nina all demonstratiivselt nägusid tegemas. Lihtsalt seetõttu, et nägid teistmoodi välja. Tollal jah ei otsitud süüdlasi, sest probleemi ju polnud. Järk-järgult kasvas Kakk suuremaks ja ajad muutusid kah viisakamaks – alates keskkooli lõpust pole selliseid asju praktiliselt enam esinenud. Stopp: selja taga imelikult vaatajaid ja vargsi nägudetegijaid (näo ees ilmselt ei julgeta – Kakk näeb vist suur ja kole välja, pealegi on ametlik suhtumine sellise käitumise osas tauniv) on viimase aasta jooksul selgelt juurde tulnud. Ajamärk?
Mida ise arvan?
Võtmeks on asi, mida nimetatakse kehtestavaks käitumiseks. Seda peab ise õppima, kuid mingil määral on see ka õpetatav. Pea rahu teistega nii palju kui võimalik, ole viisakas ja inimlik, ära otsi tüli. Elementaarne ju. Pluss, huumorisoonest on alati abi – mõnegi lolli situatsiooni saab pea peale naljaks pöörata. Ja ei tasu eeldada pahatahtlikkust seal, kus olukorda saab selgitada kas arusaamatuse, teadmatuse või lihtsalt lollusega.
Aga KUI miski muu ei aita, peab suutma virutada. Ja soovitavalt kõvasti. Miskipärast ei kipu ükski kiusaja norima suuremate ja tugevamate kallal (tegu on 100% argpükstega) – ja karatekadel, eskrimadooridel, kikkpokseritel jt selle seltskonna esindajatel tekib silmavaatesse selline alateadlikult tajutav signaal, millest kiusajad eemale hoiavad. NB! Väga suure reeglina on sedalaadi seltskond lihtsalt nii mõnusad inimesed, et keegi ei tahagi neid kiusama hakata (see omadus tuleb trenniga kaasa, trenn peseb inimesest tühikargamise välja).
Korraldajate-kantseldajate (k.a. koolid) poole pealt aga… Loomulikult on ideaalne selline õhkkond, kus inimsuhted on terved ning karistuste järele puudub vajadus. Õpetajatel ja muudel asjapulkadel peaks olema aega, tahtmist ja võimeid inimestega tegelda. Kuid ometi, KUI seda vaja läheb (ja selliste kiusamisjuhtude puhul on see kindlasti nii) peaks vajadusel olema üheselt karm suhtumine. Ja mitte nii, et “ei viitsi lahendada, vääname mõlemale” – 99% sellistest juhtumitest on selgelt süüdlane olemas.
Karistus peab olema reaalne ja mõnel juhul ka teadlikult alandav, et kaabaka järel jooksvatel ajudeta sabarakkudel kaoks tahtmine tema järel joosta (edaspidi on tegu mitte jobu ja tema gängiga, vaid lihtsalt jobuga, kel pealegi on tuurid kõvasti maha võetud). Kiusaja mark tuleb piisavalt täis teha – teisalt peab jälgima, et ajudeta sabarakud siis mõnd uut ninameest ei leia ja endist ebajumalat kottima ei hakka (kulub konkreetsele tegelasele ehk äragi, aga tekitab uue ringi).
Üks kodustest juppidest on hetkel sõjaväes. Kaks asja, mis on temaga rääkides välja tulnud:
* vähemalt konkreetses kohas venelikku dedovštšinat ei ole – ja selle vältimisega tegeldakse aktiivselt.
* kui korrarikkuja peab kirjutama karistuseks essee vihmausside suguelu mõjust mürskude lennutrajektoorile, siis a) saavad kõik, k.a. süüdlane, esmalt kõvasti naerda, siis hakkavad asja üle mõtlema ja teevad omad järeldused. b) karistuseks on piisavalt nüri töö, et mõjuda, kuid piisavalt jabur, et mitte alandada. c) edaspidi piisab essee mainimisest – sedalaadi karistus ei lähe naljalt meelest.
Ja kõige lõpuks – veel üks väga oluline oskus on andeksandmine. Mitte unustamine – omad järeldused tuleb juhtunust teha. Aga andestada peaks suutma igaüks. Mitte et see eriti kerge oleks…
Kirjutasin selle võrdluse esmalt inglise keeles enda ingliskeelse blogi jaoks. Aga sinna tahaks kokku panna põhjalikuma jutu, panen need pähekaranud mõtted siis esialgu maakeelsena siia. Mõtted tulid nii mõne eelneva postituse põhjal (näiteks too USA artikkel ülikoolide kriisist kui ka ITK õppekavaarutelu – esimene punkt pärineb sealt) kui ka paari viimase nädala kogemustest õpetatavatel kursustel. Et mitte poliitkorrektseid lugejaid ehmatada, kasutan tolle teise tegelase kohta akronüümi ITN.
OK, tegemist on lahterdamisega ja mõnevõrra lihtsustatuga pealegi. Aga ehk annab mõnele mõtteainet (eeskätt just selle nurga alt, kumba sorti kodanikke tuleks Eestis ette valmistada). Niisiis…
Kui järjekordne pointy haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* ITN küsib “Mis ajaks?”
* häkker küsib “Mille jaoks?”
Koolist tahab
* ITN hetkel vajatavaid kutseoskusi
* häkker tarkust ja teadmisi
Töökohal hindab
* ITN palganumbrit
* häkker vabadust ja loovust (palganumber kujuneb selle tulemusena ise)
Töö juures on
* ITN-il ülemused ja alluvad
* häkkeril kolleegid
Mitte-IT inimestega suheldes näeb
* ITN dambjuusereid
* häkker potentsiaalseid kaastöölisi
Teisi õpetades
* tahab ITN luua täpseid koopiaid iseendast
* tahab häkker panna inimesed omaenda peaga mõtlema
E-õppe all mõtleb
* ITN WebCT-d/Blackboardi
* häkker Võrku
Vabast tarkvarast rääkides
* ei saa ITN aru, miks peab oma asju tasuta jagama
* teab häkker Linuse seaduse mõlemat tähendust
Virtuaalmaailmades näeb
* ITN mänguasja
* häkker teenuseplatvormi
Kuuldes sõna “intellektuaalomand”,
* ITN mõtleb “Kui palju ma võlgnen?”
* häkker mõtleb “Kaua see jama veel kestab?”
Litsentside osas on
* ITN võhik ja uhke selle üle
* häkker lugenud Windowsi EULAt, tunneb CC-d ja eristab GPL-i BSD-st
Loomariigis oleks
* ITN koer
* häkker kass
Mõttemalliks on
* ITN-il kohusetundlik nüridus (dutiful dullness)
* häkkeril mänglev tarkus (playful cleverness)
The Crisis of the Humanities Officially Arrives – New York Times Blogs
Täpsemalt – suurim väärtus on kommentaarium. Kakk pole vist kunagi varem peaaegu tervet päeva mingi kirjutise kommentaare lugedes kulutanud, aga siin see enam-vähem nii läks. Väga asjalik lugemine ka meie haridustegelaste jaoks.
… on kõrgkooli jaoks ainuõige lahendus, sellest [L] on vähemalt Tartu ülikool aru saanud. Loodetavasti tulevad teised järele. Lävendite ja riigieksamite süsteem lihtsalt ei tööta. Lammaste järjest suurenev osakaal keskkoolidest tuleva seltskonna seas ei ole kindlasti mitte üksnes eksamite puudumisest tulenev, kuid on viimane aeg midagi ette võtta.
Paraku on seis tänaseks sealmaal, et korrektses, vigadeta emakeeles kirjutav tudeng on juba muutunud vähemuse esindajaks (ja me räägime KÕRGharidusest!). Hetkel on käsil mitme erineva tasemega kirjatöö juhendamine ning ausalt öeldes on pilt natuke kurb. Juhendaja võib punnitada nagu jaksab, kuid kahjuks käib töö tegemine “tellija materjalist”.
Eile arutati Saku mõisas IT kolledži administreerimise õppekava, kohal olid nii kolledži õppekavadega tegelevad inimesed kui ka tööandjate esindajad.
Seltskond oli tegelikult vahva, ka tööandjaid esindanud tegelased olid arvestatavad oma ala spetsid (ja üldse mitte ITL-i pintsaklipslased). Ent soovitusi tuli seinast seina ning kardetavasti suurema osaga neist ei saanud eriti nõustuda. Põhiline küsimus, millele asi taandus, oli ikkagi: kas IT kolledž on (rakendus)kõrgkool või IT-nee…., vabandust, andmetöötlus-afroameeriklaste (nüüd peaks küll kõik poliitkorrektsuse fännid rahul olema) kasvuhoone?
Tundus, et kohaletulnud tõsised itimehed olid oma tugeva positsiooni kõva tööga kätte võidelnud self-made man’id, kes rõhutasid praktilisi kutseoskusi ega näinud nende terminit kasutades “ballastil” (majandus, filosoofia, isegi matemaatika) erilist mõtet. Unustati aga ära, et tänane maailm muutub nii kiiresti, et tänastest kutseoskustest ei pruugi 5-10 aasta pärast enam mingit abi olla.
Kakk ütleb ausalt, et tema omaaegne TTÜ infotöötluse haridus on puhtpraktilises osas tänaseks praktiliselt väärtuse kaotanud – mis on jäänud, on aga üldtehniline taust, üldised teadmisest IT süsteemidest ja rakendustest, analüüsioskus ja õpivõime. Omaaegne 90-ndate alguse “tasemel spetsialist” oleks tagunud pähe DOSi katkestusi, assemblerit, võib-olla dBase’i või Foxpro’d ja mõnd muud tollast tipprakendust. Adminnid oleks tampinud DOSi, varajast Windowsi (ehk ka Unixit ja VMSi) ega oleks kuigivõrd (vähemalt TTÜs) tegelenud Interneti teemadega. Mida nende asjadega laiemat pilti nägemata täna teha oleks (ainsa suurema pähekaranud erandina võiks mainida C’d)? “Ballast” seevastu vananeb palju aeglasemalt, aitab näha asju suuremalt ja mis peamine – aitab (vähemalt korraliku õpetamise korral) inimesel omandada õpiharjumusi. Kas mitte siin polegi kõrg- ja kutsehariduse vahe?
IT kolledži kolm aastat on liiga lühike aeg, et kõike vajalikku õpetada. Tuleb teha valik. Kui sellest valikust aga jäetakse välja sisuline hari[d|t]us, siis ei ole sellega midagi peale hakata (või kui on, siis 3-4 aastat, peale mida sõidab rong minema). Natukene kisub sinna hästituntud võrdumi kanti kalast ja õngest.
Üks seal välja koorunud mõte siia lõppu. Kui järjekordne pointy-haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* andmetöötlusafroameeriklane küsib “Mis ajaks?”
* häkker (see ajaloolist tüüpi) küsib “Mille jaoks?”