Keegi pole süüdi?

Selle vaimusünnitise peale tuleb meelde anekdoot sellest, kuidas õpetaja sundis Jukut Mari ees tolle litsiks nimetamise pärast vabandama ning käskis öelda kolm korda: “Mari ei ole lits!”. Juku ütles seepeale: “Mari EI OLE lits? Mari ei ole LITS? MARI ei ole lits? No andke andeks!”.

Kakk teab natuke sellisest käitumisest omal nahal ka. Olid nimelt ajad, kui iga päev võis tänaval kuulda huvitavaid sõnu (“Värdjas” jms) või käis mõni tarkpea nina all demonstratiivselt nägusid tegemas. Lihtsalt seetõttu, et nägid teistmoodi välja. Tollal jah ei otsitud süüdlasi, sest probleemi ju polnud. Järk-järgult kasvas Kakk suuremaks ja ajad muutusid kah viisakamaks – alates keskkooli lõpust pole selliseid asju praktiliselt enam esinenud. Stopp: selja taga imelikult vaatajaid ja vargsi nägudetegijaid (näo ees ilmselt ei julgeta – Kakk näeb vist suur ja kole välja, pealegi on ametlik suhtumine sellise käitumise osas tauniv) on viimase aasta jooksul selgelt juurde tulnud. Ajamärk?

Mida ise arvan?

Võtmeks on asi, mida nimetatakse kehtestavaks käitumiseks. Seda peab ise õppima, kuid mingil määral on see ka õpetatav. Pea rahu teistega nii palju kui võimalik, ole viisakas ja inimlik, ära otsi tüli. Elementaarne ju. Pluss, huumorisoonest on alati abi – mõnegi lolli situatsiooni saab pea peale naljaks pöörata. Ja ei tasu eeldada pahatahtlikkust seal, kus olukorda saab selgitada kas arusaamatuse, teadmatuse või lihtsalt lollusega.

Aga KUI miski muu ei aita, peab suutma virutada. Ja soovitavalt kõvasti.   Miskipärast ei kipu ükski kiusaja norima suuremate ja tugevamate kallal  (tegu on 100% argpükstega) – ja karatekadel, eskrimadooridel, kikkpokseritel jt  selle seltskonna esindajatel tekib silmavaatesse selline alateadlikult tajutav signaal, millest kiusajad eemale hoiavad. NB! Väga suure reeglina on sedalaadi seltskond lihtsalt nii mõnusad inimesed, et keegi ei tahagi neid kiusama hakata (see omadus tuleb trenniga kaasa, trenn peseb inimesest tühikargamise välja).

Korraldajate-kantseldajate (k.a. koolid) poole pealt aga… Loomulikult on ideaalne selline õhkkond, kus inimsuhted on terved ning karistuste järele puudub vajadus. Õpetajatel ja muudel asjapulkadel peaks olema aega, tahtmist ja võimeid inimestega tegelda. Kuid ometi, KUI seda vaja läheb (ja selliste kiusamisjuhtude puhul on see kindlasti nii) peaks vajadusel olema üheselt karm suhtumine. Ja mitte nii, et “ei viitsi lahendada, vääname mõlemale” –  99% sellistest juhtumitest on selgelt süüdlane olemas.

Karistus peab olema reaalne ja mõnel juhul ka teadlikult alandav, et kaabaka järel jooksvatel ajudeta sabarakkudel kaoks tahtmine tema järel joosta (edaspidi on tegu mitte jobu ja tema gängiga, vaid lihtsalt jobuga, kel pealegi on tuurid kõvasti maha võetud).  Kiusaja mark tuleb piisavalt täis teha – teisalt peab jälgima, et ajudeta sabarakud siis mõnd uut ninameest ei leia ja endist ebajumalat kottima ei hakka (kulub konkreetsele tegelasele ehk äragi, aga tekitab uue ringi).

Üks kodustest juppidest on hetkel sõjaväes. Kaks asja, mis on temaga rääkides välja tulnud:
* vähemalt konkreetses kohas venelikku dedovštšinat ei ole – ja selle vältimisega tegeldakse aktiivselt.
* kui korrarikkuja peab kirjutama karistuseks essee vihmausside suguelu mõjust mürskude lennutrajektoorile, siis a) saavad kõik, k.a. süüdlane, esmalt kõvasti naerda, siis hakkavad asja üle mõtlema ja teevad omad järeldused. b) karistuseks on piisavalt nüri töö, et mõjuda, kuid piisavalt jabur, et mitte alandada.  c) edaspidi piisab essee mainimisest – sedalaadi karistus ei lähe naljalt meelest.

Ja kõige lõpuks – veel üks väga oluline oskus on andeksandmine. Mitte unustamine – omad järeldused tuleb juhtunust teha. Aga andestada peaks suutma igaüks. Mitte et see eriti kerge oleks…