Kakk luges kah isand Pajula [L] artikli algust (terve artikli eest tahetakse raha, mida käesoleval juhul ei pidanud vajalikuks maksta).
Eks ta on nii- ja naapidi. Mõneti on õigus, mõneti mitte. On paraku fakt, et tulemuste tase on langenud – aga selles üheselt õppejõude süüdistada kah ei saa (kuigi osa süüd on kindlasti ka seal). Probleem on paraku laiem.
Kindlasti aga panevad puusse need kommentaatorid, kes tasuta kõrgharidust süüdistavad – Soomes, mida ka Pajula eeskujuks seab, on kõrgharidus teatavasti tasuta ja endiselt maailma tipptasemel, samas leidub ka USA kallistes ülikoolides täielikku jura (lugege [L] seda artiklit ja kommentaare). Ei välista, et mingi väike õppemaks distsiplineeriks – ent Eestis on jõmmide ja bimbode taimelavaks siiski eeskätt tasulised erakoolid.
Probleemil on mitmeid juuri. Esmalt hariduse pidev alarahastamine kogu taasiseseisvusaja jooksul – loogiline tulemus on see, et praegused “tahvli ees tuigerdajad” on paljus need 90-ndate lõpetajad, kellel ei jätkunud tahtmist, oskusi või võimeid kuhugi mujale kõrgema palga peale minna (jätame kõrvale vähemuse, kes on tõelised oma ala ja kõrgkooli fännid ja samas piisavalt teistmoodi mõttemaailmaga, et äriilma mitte sobida). Normaalne oleks, et ülikooli jäävad tööle parimad ning ülejäänud lähevad äri- ja riigisektorisse – meil on paraku seni olnud vastupidi. Ja see probleem taastoodab iseennast – taibukas tudeng, kes mõne “tuigerdaja” peale end seaks on vihastanud, jõuab ehk hiljem riigikokku ja otsustab seal, et raha tuleb suunata õigemasse kohta kui “tuigerdajatele”.
Akadeemiline “elevandiluutorn” ehk eluvõõrus on vist palju suurem probleem hästimakstud Lääne õppejõududel. Tenuuri ehk garanteeritud töölepingut Eestis peaaegu et ei kohta. Seetõttu on pigem viga selles, mida kirjeldab üks tuntud nali:
Õppejõud tuleb auditooriumisse loengut pidama. Seal pole mitte kedagi. Lõpuks tuleb üks tudeng.
“Kus kõik on?” – “Ei tea, vist tööl.”
Õppejõud siis ohkab: “Hea küll, eks ma lähen siis ka tööle tagasi.”
Teine suur mure on paraku üldhariduse tegemata töö. Korrektses eesti keeles kirjutav tudeng on tänapäeval erand (ja vahel selgub, et tegu on hoopiski hea eesti keele õpetaja otsa sattunud muukeelse noorega). Kõrgkool ei saa ehitada ülemist korrust laguneva vundamendi peale.
Ja lõpuks ühiskonna üldine kaubanduslik ellusuhtumine, millest on juba palju räägitud – ja seda ühtviisi nii riigi, koolide juhtkonna kui ka klien… vabandust, tudengite poolt. Kõrgkooli peetakse klienditeenindusasutuseks ja üritatakse mõnes kohas juhtida nagu vabrikut. Tihti aetakse kõrgkool segi kutsekooliga ja õpetatakse lühema perspektiivi vaates kasulikumat, kuid pikemas probleemset “konkreetset eriala”. Nii saamegi kvaliteedi asemel kvantiteedi.
Seega tuleks alustada näiteks sellest, et õppejõule (ja ka kooliõpetajale) antakse rohkem ja temalt nõutakse rohkem – et nendel kohtadel saaks töötada väärilise palga eest üheainsa töökoormusega (täna töötab väga palju õppejõude 2-3 koha peal) ja samas teades, et praaki tehes ootab asendamine ukse taga ootava kolleegiga. Lisaks tuleks tagasi panna sisseastumiskatsed (nagu Tartu ülikool seda juba tegi) ja lõpetada ära iga hinna eest igaühele kõrghariduse pähemäärimine (seesama turakas, kellele IT-erialal punnides Java objektisüsteem üle mõistuse käib, võib osutuda näiteks väga heaks metsaülemaks, kokaks või automehaanikuks, teenida korralikku palka ja olla ühiskonna täisväärtuslik liige).
Sel teemal meenub mõte, mis bakalaureust lõpetades pähe kargas. Kõrgharidus on asi, mis tahab aega saada. On neid kes ratsutasid nelja aastasest bakalaureusest kolme aastaga läbi. Minagi sain 3½ga hakkama – aga alles viimasel semestril tuli tunnet, et tahaks veel ja tahaks aega. Ehk siis kõik see tarkus, mida koolist võimalik võtta, see tahab aega, et tudengi pähe oma korralik pesa punuda. Siis on see püsiv ja hea.
Kolme aastasest bakalaureuse õppest ei saagi ma aru. See on siuke ülikoolist läbi tuiskamine, et tunned ainult nina sõõrmeis akadeemilist õhku läbi minevat ja juba ongi asi möödas. Ajudeni see asi ei jõua igatahes. Instituudi direktor ütles samuti esimeste kolme aastaste bakalaureuste kohta, et ega nad magistratuuri õpinguteks veel valmis ei ole.
Heiko: täiesti nõus. Ka IT kolledži häda on see, et kolme aastaga ei õpeta kvalifitseeritud spetsi (või häkkerit, nagu mina seda tüüpi nimetan). Õpetab kas üldteadmisi (inimene saab hea põhja, kuid peab tööle minnes kutseoskused jooksvalt omandama) või kutset (tulemuseks on ITN). Senini üritame vahelduva eduga kahe äärmuse vahel balansseerida.
Bakalaureuse ehk esimese astme kõrghariduse pikkuseks peakski olema neli aastat. Sellega jõuab juba anda nii üldteadmisi kui ka põhilised erialased pädevused. Selles mõttes on USA-s õige süsteem ja Bologna omadega pimedas paigas.
Mis puutub normist pikemasse õppeaega… Soomes on minu teada suht harilik, et ülikool läbitakse 5-10 aastaga. Samas on suht selge, et selline lõbu on märksa kulukam (koolile ja riigile) kui normkoormus. Ilmselt muutub see mõeldavaks siis, kui Eesti peaks kunagi jõukamaks saama.
Aga mis selles valet on – tudeng ongi klient ja peab vastavalt suhtuma. Ainult et toode mida ostetakse pole diplom vaid kvaliteetne haridus.
Pigem tekib mure sellest et EÜL ja muud esindused keskenduvad õllele ja poliitbroileriks olemisele selle asemel et hariduses korralik tarbija esindusorganisatsioon olla ja hariduse kvaliteeti nõuda. Kui aga pole kubjast (nõudlikku klienti) siis teatavasti võib töötaja (antud juhul õppejõud) igasugu kakat päris rahumeeli teha. Ülikooli, kui ettevõtet huvitab nagunii rohkem kvantiteet, kui kvaliteet. Tudeng ju ei kaeba ja lõpeks pearaha on pearaha.
Olgu või näitena lisatud juhtum Mustamäe mändide alt, kus üks majandusõppejõud käskis õpilasel ettevõtte analüüsi ümber teha, kuna meie ühiskonnas kodanliku lääne mudelit ei sobi järgida. Õpilane õnneks oli asjalik ja läks õppetooli, kust sai vastuseks et enne teid pole tudengitepoolseid kaebusi olnud. Õppemaksu selle kogemuse eest (paljukiidetud MBA) sai too tudeng tagasi aga kahjuks ainult hagiähvardusega, sest kool raius et kuna teised ei kaeba on kõik ok.
Chris: karm näide. Mis aastal see juhtus?
Aga selles jään enda seisukoha juurde, et “klienditeenindamist” päris üks-ühele Selveriga võtta ei tohiks, nagu seda Eestis kohati tegema kiputakse. Selle lõpptulemusena kaotavad kõik – nii riik, kool, õppejõud kui tudeng.
Endal ka häbi oma vana tööandja pärast aga see juhtus 2008;) Õppejõud muide on oma kohal siiani;););)
Võeh… 🙁
Algab kõik põhikooli ja günmaasiumide rahastamisest. Kooli on iga sent arvel – pearaha! Iga õpilane on eelkõige pearaha allikas. See teeb nõudlikust aineõpetajast ja juhtkonnast sisuliselt vaenlased. Suhtumine on selline, et pange 3 ära, mida see teile maksab, tehke ainet lihtsamaks, olge huvitavam. No kamoon, füüsika tunnist ei saa teha meeldiva seltskondliku kooskäimise kohta. St. saab, aga õpilaste teadmised füüsikast on siis NULL. Ja läbi kukutada neid ei saa, sest õpilase välja langemine tähendab koolile rahalist kaotust. Ja nii neid “kolmesid” pannaksegi. Õpilased aga õpivad imeruttu ära selle, et tee või “mittemidagi” – läbi saad ikka. Okei, määrab õetaja suvetöö, õpilane käib kohal, omandab jätkuvalt null teadmist ja eeldab nüüd juba täie tõsidusega, et talle “3” ära pannakse. Suvetööse suhtutakse nagu aresti – istusid oma “aastad” ära ja oledki oma süü lunastanud, pange 3 ära.
Sisuliselt tähendab “3” põhikooli lõputunnistusel – FAILED.
Gümnaasiumides on olukord veidi parem, aga mitte oluliselt. Pearaha saamiseks võtavad nõrgemad koolid vastu ükskõik kelle – ja needsamad “armust kolmemehed” – ei kavatsegi tööle hakata. Miks nad PEAKSIDKI, kui niisamagi saab.
Offf: Siis tulekski panna ülikooli sisenemisel sõel ette – ei ole kõige parem lahendus, aga vähemalt hoiab Ajaloo-Edithid ja põhikooli põhjakihi kõrgkoolist eemal – seniks, kuni (ehk juhtub ime) riigiisadel mõistus koju tuleb ja haridusele rohkem raha hakatakse andma. Muidugi ka kõrgkoolis on pearahasüsteem, aga võib-olla on siin natuke kergem sellest mööda minna.
Ja ikkagi – kogu häda algab sellest, et haridus on kaup ja õpetajad-õppejõud klienditeenindajad. Kui üldse pearaha rakendada, siis peaks see olema õppekohtade põhine – “võeti vastu nii mitu selli, antakse nii palju raha”. See, kas ja kui kiiresti tuhajuhanid välja kukuvad, ei tohiks seda siinkohal absoluutselt mõjutada – ülikoolipoolset haltuurat saab vältida muude vahenditega kui hingekirjas olevate tudengite lugemine.
Tahaks lihtsalt mainida, et olen Heikoga nõus. Kolmeaastase bakaga ei saagi ainetesse süveneda, kuna kogu aeg on selline tamp taga. Hiljem jõuab alles kohale, mida siis tegelikult õppisid. Tekib huvi isegi.
Lisaks veel sellise mahu juures bakatööd kirjutada (mul ei olnud selleks vaba semestrit, nüüd magistris on) on jõukohane ikka väga tublidele.
Ma arvan, et peamine häda on igipõline kvantiteet-vs-kvaliteet häda. Kui võrrelda kõrgkooli astujate arve gümnaasiumi lõpetajate arvudega, siis näiteks 2008 asus kõrgharidust omandama ca 19000 õpilast, samas kui gümnaasiumi lõpetas 11000 õpilast. Muidugi on seal kõrgkooli astujate seas ka magistrandid ja doktorandid ning uut kõrgharidust omandavad vanemad inimesed, aga see, mis üle jääb on siiski mõtlemapanev.
Suvalise gümnaasiumi lõpetajad lähevad sisuliselt kõik kuskile kõrgkooli õppima. Kuid pole ju mingi saladus, et valdaval osal neist käis ka gümnaasiumiprogramm üle jõu. Ja siin ei saa süüdistada üksnes alumiste astmete kehva õpetajatööd (kuigi alati on arenguruumi), vaid pigem seda, et ka gümnaasiumid (v.a nn eliitgümnaasiumid) ei rakenda praktiliselt mingit sõela. Inimene pole ju tabula rasa, millele hea õpetaja võib kirjutada tarka juttu. Mida vanem inimene, seda vähem sellel “tahvlil” tühja ruumi on.
Ja see, et keskpärase gümnaasiumi lõpetajate valdav enamus kuskile kõrgkooli pääseb, on ju gümnaasiumi jaoks positiivne tagasiside, mis kinnitab neile, et nad ei peaks üldse eriti karmid olema ja võibolla ei jäta nad edaspidi enam ühtegi soovijat ukse taha.
Hariduse väärtus on alati seotud kättesaadavusega. Aastatel 1919-1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast. Aastal 2010 on Eesti riiklik koolitustellimus 9050. Sellele lisanduvad veel tasulised kohad. Lihtne matemaatika näitab mitmeid kümneid kordi on kõrghariduse väärtus devalveerunud. Aga sarnane kvantiteedi tõstmine kvaliteedi arvelt toimub kõikjal maailma kõrghariduses. Kvaliteedile orienteeritud ülikoolid on koondunud eriliigadesse (näiteks Ivy League), kuhu kuulumise potentsiaali ühelgi Eesti ülikoolil lähitulevikus ei ole.
Nii ei jäägi muud üle, kui katsuda leppida, et haridusel ongi tänapäeval natuke teine roll – laiem roll. Ja sinna hulka kuulub ka – tsiteerides “klassikuid” – jobupoputamine 🙂