Silt: TV

???

Sattusin RSS-i kaudu lugema sellist lugu. Tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Telekas lahti ja kordus-TVst “Kolmeraudset” vaatama.

Kui lõpetasin, oli tunne, nagu keegi oleks mulle enda pruugitud ööpoti pähe tühjendanud.  Ometigi olen juba viimaste kuude jooksul piisavalt näinud, et mitte väga üllatuda.  “Muusikud” olid tavapärased selle seltskonna esindajad, kellelt muud ei oskakski oodata. Ent TV3 saatejuhile võiksid ju mingid reeglid ometi kehtida?  Kahju, see mees oli kunagi täitsa huvitav isiksus – nüüdseks on temast ilmselt alles ainult maailmavaade.

APDEIT 24.03: Samas võtmes jätkab Postimehe juhtkiri (anonüümselt pealegi). Ah et “peaaju katoliikluse all kannatav blogija”? Ilma küsimuse sisulises osas sõna võtmata võib ometi südamerahuga väita, et selle kirjatüki tundmatuks jääv autor on sellise sõnastuse järgi otsustades peast väga sügavalt vasakule nihkes. Üsna masendav tegelikult, ehkki mitte üllatav.

Enne ja nüüd

Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.

Mis on sama:

  • Selge ideoloogiline liin ja propaganda
  • Juhtoinad määrab partei (tõsi, tänapäeval on neid mitu)
  • Võtmetöötajaid (sh korrespondente) valitakse “ideoloogilise kindluse” alusel
  • Tabuteemade olemasolu
  • Privilegeeritud inimrühmade olemasolu, kellest ei tohi kunagi halba rääkida (tõsi, nomenklatuur ja sõjaveteranid on vahepeal vahetunud muude vastu)
  • “Mustade Peetrite” olemasolu, kellest ei tohi midagi head rääkida (nii isikute kui ka gruppide tasemel)
  • Sobimatult sõna võtnud kaovad vaikselt eetrist
  • “Ameerikat juhivad lollid ja kurjad tegelased. Tavaline ameeriklane on OK, aga temast ei sõltu midagi.” (vt ka Musta Peetri märkust)
  • “Marx alati on tubli mees”

Mis on teisiti:

  • Muusikavalik (vennasvabariikide kvoodid esialgu puuduvad)
  • Tehnoloogilised lahendused
  • Muudes kanalites on esialgu võimalik kriitikat teha

APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:

  • Postimehe uudis (kajastus ka Kuku raadio uudistes) politsei ees seisvatest probleemidest – neist ühe mainimine on Eesti meedia puhul üsna julge samm.
  • ERR uudis – samast uudisest on saanud üldine, mittemidagiütlev mull.

Superstaar 2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂

Võeh…

… mida k…. ma just vaatasin?

Euroviiskude esimene poolfinaal sai taustale mängima pandud. Tuli isegi mitu suhteliselt kuulatavat lugu (Island, Albaania, Leedu). Ja siis mingi hetk kuulutati välja Iisrael, keda “peetakse võitjasoosikuks”.

See etteaste oli ilmselt sealse rahva kättemaks kogu Euroopale kunagiste pogrommide eest. Mingi musta maagiaga olid nad suutnud ellu äratada omaaegse ameerika libaartisti Divine’i (“I’m So Beautiful“) ja pannud ta “Leto Svetti” (või midagi sellega väga sarnast) laulma.  Absurditeatrina isegi mõneti vaadatav, aga muusikaga polnud asjal kuigi palju pistmist. Ja kui laulda ei osatud, pidi vanasti euroviiskudel vähemalt glamuurne (või siis stiilselt kole nagu Lordi) olema. Ning naljanumbrina oli iirlaste kunagine laulev kalkun palju etem.

All aboard. Titanic?

Mees omal kohal

Vaatasin kordusest superstaarisaate uue hooaja järjekordset vooru.  Kohtunikeks olid Ines, Koit Toome ja Mihkel Raud. Ja üle pika aja ei tekkinud mul toda viimast härrat nähes-kuuldes tahtmist hauataguse häälega oigama hakata. Otse vastupidi.

Mihkel staarisaate kohtunikuna on nähtus omaette (olen ka varasemaid hooaegu näinud). Tekib küsimus, kas Grumpy Cat jäljendab Mihkel Rauda või vastupidi – näoilmed on pahatihti äravahetamiseni sarnased. Enamik ohvreid saab mõne hapu või sapise märkuse osaliseks, kuid isegi “märklauad” saavad aru, et tegelikult on ütlejal õigus.  Ja üksnes aeg-ajalt saab mõni üksik õnnelik (ja andekas) inimene kiita – ja ka seda jäljendamatult mihkellikus stiilis à la “Kui ma oleksin naine, siis tahaksin olla nagu sina”.  Teised kohtunikud jäävad siin paratamatult statisti rolli.

Ilmselt ei ole Mihkli maailmavaade muutunud ning sellega võib tõenäoliselt endiselt mitte nõus olla. Aga tänu taevale, et vahepeal end ilmutanud möku poliitik on lavalt ära läinud ning torisev, ent andekas kidra- ja jutumees on tagasi. Grumpy Cat ruulib!

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Uus nähtus

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Jälle laulumäng

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Kas klassikaline muusik peaks teadma Taukarit?

Vaatasin kordusest eilset “Klassikatähtede” saadet (kus osalejad pidid töötlema üht klassika- ja üht popplugu)  ja tekkis pealkirjas toodud küsimus – veidi laiema taustaga.

Igal erialal on oma spetsiifika ja spetsialiseerumised, nii ka muusikas. Klassikaline muusik ei pea ehk tundma süvitsi bluusi, folki ja rokki, kuid kasuks tuleb see ometigi (nagu ka sir Eltonit on tublisti aidanud klassikalise pianisti väljaõpe). Siin tuleb aga üks probleem.

“Klassikud” kipuvad olema snoobid. Meenub lõik Queeni biograafiast, kus Brian Mayl (tolleks ajaks juba tunnustatud virtuoosil) paluti kirjutada elektrikitarri käsitlev peatükk uude kitarriõpikusse. Järgnes aga märkus (mälu järgi tsiteerituna): “Varem polnud vana kooli kitarriõpetajad elektrilist instrumenti kajastamistväärivaks pidanud.”. “Varem” olid Hendrix, Clapton, Beck, Harrison….  Võrdluseks: kui Kakk põhimõttelise pingviinina küsiks Gatesi või Jobsi pilti nähes “Kes need on?”, siis tõenäoliselt tekiks nii mõnelgi küsimus erialase pädevuse suhtes.

Aga kui noor eesti inimene (mitte vaid muusik) ei ole iial kuulnud bändinime “2 Quick Start” ega tea “Kaelakee hääle” nimelist laulu, siis tekib hoopis sügavam küsimus – sõber, kus sa elanud oled? Ilma raadio, TV, ajakirjanduse ja sotsiaalmeediata…? Või oled suutnud ehitada enda ümber niivõrd piiratud snobistliku mulli, et “madalad teemad” ei pääse läbi…?

Tänapäeva karate isaks loetav Gichin Funakoshi räägib oma elulooraamatus vanaisast, kes vana kooli samuraina keeldus minemast kööki (naiste territoorium!) ega lausunud kunagi madalaid sõnu nagu “tualettpaber” või “sokid”. Gichin kirjeldab ka lõbusat lugu vanaisaga, kuid praegu on pigem küsimus – kas meie noormuusikud on juba vana kooli samuraid?

Mis tollesse saatesse puutub, siis tegelikult ei olnud snobismiks suuremat alust. Uuesti vaataks täpselt üht esitust – Silvia Ilvese oma, kes suutis Rammsteini haiglasevõitu maskuliinsusest teha ürgnaiseliku show-numbri (muidugi C-Jami taust aitas nii saundile kui visuaalile tugevalt kaasa).

Täiesti võimalik, et rahvas hääletab Silvia kogu saate võitjaks. Hoolimata sellest, et mõni teine on puhttehniliselt natuke parem. Loeb see, et temas on vähem snoobi ja rohkem naabritüdrukut. Või isegi see, et ta suudab “Kaelakee häält” peast kaasa laulda?

Aga jah… Kui võrrelda kaht tuntud telesarja – superstaari ja klassikatähte – siis peab tõdema, et huvitava vestluspartneri leiab (üksikute eranditega) pigem esimesest.

Vaatasin uut näosaadet

Paar mõtet saatest:

  1. Esinejad olid lahedad. Sepo Seemani jabur Kalmeri ja GWB hübriid ning muidugi kaks väga kõva esitust näitlejannade poolt – Nana Mouskouri ja eriti Kate Bush olid tasemel (juhuslikult sai just hommikupoole “Wuthering Heightsi” video originaal üle vaadatud). Eriti sürr oli aga vaadata ühe käimasoleva kursuse (mees)tudengit, kes võltstisside ja kõrgete kontsadega ringi lasi ja peenikest häält tegi :D. Edu, Mikk!
  2. Märt Avandi oli saatejuhina üllatavalt ebakindel. Ehk läheb tulevikus paremaks – tegu on ju andeka näitleja ja ka muusikuga.
  3. Kommentaarium pani mõtlema. Kas mõnel noorel inimesel ikka tasub end lasta vastutustundetute poliitikute poolt “rääkivaks peaks” teha ning seeläbi rahva põlastus kaela saada?  Või oli ka siin üks saatejuhi ebakindluse põhjusi…?

Eks edaspidised saated näitavad rohkem.