Silt: Sõbrad

Taanlastega Tallinnas

Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses).  Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.

Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.

Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂

Onu Andres ja tema raamat

Kakk käis TTÜ-s emeriitprofessor Andres Lahe uue raamatu “Ehitusmehaanika” esitlusel.

Aga onu Andres on professor Kakule seetõttu, et mituteist aastat sai kõik suved veedetud Vääna-Jõesuu lähedal ühes aianduskooperatiivis ning onu Andres oli peaaegu et naaber, tema noorema pojaga sai kadakate vahel indiaanlasi mängitud ning takkapihta oli ta Kaku isa grupivend TTÜ-st. Kaku vanemad kolisid viimaks sealt ära, tema elab sealkandis tänini. Kui Kakk hakkas suuremaks kasvades itiga tegelema, saatis onu Andres aeg-ajalt e-kirja või skaibiga mõne küsimuse, millele sai jõudumööda vastatud.

Aga täna esitletud raamat on tõsine magnum opus. Korralik paks õpik, millele lisandub DVD ning ka  õpiku [L] onlain-versioon (kusjuures erinevalt paljudest teistest on siin vabalt saadaval kogu materjal). Aukartustäratav saavutus – esitlusel pakkus üks kolleeg, et autoril kulus kokku 50-80 tuhat tundi. Ent eriliseks teeb selle võrreldes paljude teiste samalaadsetega üsna mitu asja:

* Onu Andres on juba pikka aega põhimõtteline pingviin. Seetõttu on pea kogu materjal koostatud vabade vahenditega ning ka kasutatav vabade vahenditega – ainus “aga” on tema soovitus Adobe Readerit kasutada (siselingid ei taha muidu hästi töötada) ning ekraanivideode tegemisel on kasutatud Camtasiat.

* Kogu onlain-materjal on saadaval CC BY-SA ning GNU Octave programmikood GNU GPL all.

* Tekstitööks on kasutatud LaTEXit – kogu nii levinud jama erinevate MS Wordi versioonide ja muu sihukese omandvaralise soustiga võiks olla ammuilma olemata.

* Lihtsalt ilus detail – vana kooli härrasmehena pühendab autor raamatu enda lahkunud abikaasale.

Hakka või ise huvi pärast ehitusmehaanikat õppima.  Onu Andres on üks igavesti vinge vana. Jääb üle ainult loota, et Kakk suudab kunagi samas vanuses samavõrd värske vaimuga olla.

Sõbra lahkumine

Tom parematel päevadel

Vanal Tomil sai aeg täis.

Vist 15-aastasena, sest leidlapsena (Märten leidis algkoolipõnnina ühe maja trepi alt kassipoja ja taris koju) ei teadnud tema täpset vanust keegi. Aga õnneliku juhuse läbi sai noorest triibikust prügikollist üsna ärahellitatud kodukass, kelle elupäevi sai kindlasti rohkem, kui oleks talle jagunud leiukohta edasi jäädes.

Nooremana oli Tomil ka sõber (ehkki vahel ka vastaline, kellega tuli tublisti kakelda) Jer, teine samasugune varjupaigataotleja, kes leiti koolimaja trepi alt. Parimatel päevadel oli tegu üsna vägevate elukatega, Tom kaalus 9 ja Jer isegi 11 kilo.  Kahjuks suri Jer juba aastate eest mingisuguse raske haiguse kätte ning vanemast peast oli Tom üksinda. Sel kurval asjal oli siiski ka positiivne pool, kuna varem mitte eriti jutukast tegelasest sai aktiivne suhtleja pererahvaga. Ja nurrumootor oli Tomil vägev.

Vanast peast õppis Tom (keda nöökamisi ka Toomas Hendrik Nuustikuks sai hüütud) ära veel uue pugemismooduse – lisaks tavapärasele kassikunstile (pea ja sabaga silitamine) hakkas elukas istuma jala juurde ja tõmbama pehmelt esikäpaga mööda jalga. Maiustuste nuiamisel töötas see nõks väga hästi.

Päris vanana läks tervis kehvaks ning teda tuli kaks korda päevas diabeedisüstidega torkida ning ainult erilisi krõbuskeid toiduks anda. Viimasest muidugi hiilis pererahvas aeg-ajalt kõrvale ja elukale pakuti – väikeses koguses muidugi – ka paremaid asju (kes see loll ainult krõpse sööb – ega kass rullnokk ole).

Nüüd on Tom Lepikul koos Jeri ja vanemate suure hundi Fixiga. Kes teab, ehk kunagi teisel pool näebki. 🙂

Aktiivne (masu)puhkus

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha. 🙂

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud. 🙂

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Sisekoolitus ITK moodi

Sel nädalal on meil ITKs külas meie portugali magistrandi Simao juhendaja prof. Pedro ja täna viis ta läbi personali sisekoolituse virtuaalmaailmade teemal. Noh, et ka teised natuke näeks, mida need paar segast selli seal pidevalt väänavad.

Hommikul saatis Kakk kirja välja, et rahvas endale nimed valiks, millega virtuaalmaailmas esineda. Järjest tulid koolitusele

* Aita-Leida Kuusepuu

* Maia Smokk

* Pets Poogen

* Ehutav Kolevants

* Riin Manda

* Eino Muidugi

* Werner Röha

* Hele Triip

Werner (turris soenguga punkar) ja Eino (sihuke kahtlaselt teistmoodi meesterahvas) on päriselus pealegi naissoost.

Kõik olid hirmsasti aktsioonis ja ehitasid terve virtuaalsaare igasugu vigureid täis. Aga kui viimaks kolleeg Margus endale kah keset koolitust avatari tegi ja sellele “Kolb Orav” nimeks pani,siis selgus taas kord, miks Kakk end seal majas nii hästi tunneb. Ei ole ikka päris normaalsed inimesed…

Blogiauhinnad

Tänud [L] Oudekkile [L] auhinna eest. 🙂 Eks  vastavalt kampaania reeglitele tuleb asi edasi anda.

Premio Arte y Pico

Niisiis, viis ajaveebi, mis on Kaku maailma avardanud:

* Aabrami ebalogaalne – A-tähega asjad käivad alguses. Preemia saab teravmeelsuse, keeletaju ja kassiarmastuse eest.

* Offf ja tema Bastardoperaatori Päevaraamat – rämeda häkkerihuumori klassika.

* Murit (aka iiremuti) ja muidugi noor staar Oto – uskumatult vinge mammablogi. Oto sarnaseid selle annab nii noorte tegelaste seast kah otsida.

* Kairu – kodususe ja südamlikkuse eriauhind.

* PKala – aruka kristlase mõtteid on alati mõnus lugeda.

Tegelikult võiks siia lisada veel mitu (Pia, Wolli, isa Heigo jpt – Oudekkile tagasi väänata vist kampaania ei võimalda?), aga kui tingimused ütlevad, et viis, siis olgu nõnda.

Kampaania reegeldused siis kah siia (kopipeist Oudekkilt):

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Tsiklisõit minevikku

Täna sai käidud Vääna-Jõesuus vaatamas meie pere kunagist suvilat, kus omal ajal sai igal suvel oldud.

Tore oli. Omaaegne aianduskooperatiiv ja praegune ühistu nägi väheste erandlike detailidega välja nii, nagu oleks Kakk ajamasinasse pistetud ja paarkümmend aastat tagasi kupatatud. Paar aastat vanem naabripoiss Remo vaatas ukse pealt pikalt teel põrisevat ilmutist, siis sai kiiver maha võetud – tundis ära küll ja tuli rääkima.  Siis juba hakkasid lehvitama ka ületeenaabrid tädi Edda ja onu Toomas… Hästi vahva oli jälle näha. Lugu lõppes sellega, et tuli lausa kahes kohas võileibu söömas käia – kuna ka onu Andres (aka emeriitprofessor Lahe TTÜst) oli juba mitmel trehvamisel külla kutsunud… Kästi kõvasti vanematele tervisi saata ja kutsuti neid kah külla.

Meie omaaegne maja oli täitsa sama nägu, ainult puud olid jupi maad suuremaks kasvanud… Perenaine tuli ka välja rääkima ja sai seal vanu aegu meenutatud. Samas oli ka vaevumärgatav kallak, kust alla Kakk kunagi isa utsitusel esimest korda kahel rattal (jalgrattaga muidugi – tsikkel oli tollal paduhull idee, mis isegi Kakul pähe ei tulnud) sõita proovis ja sipelgapessa maandus. Ja muidugi palju muid tuttavaid kohti.

Peaks teinekordki sinnakanti minema, kui omaaegsed mängukaaslased ka sealkandis on.

Kunagine suvekodu
Kunagine suvekodu

Pulmas sünti väänamas

Lõppenud kirikulaagris tulid mõned pärnakad palvega, et tuleksin nende laulatusele pillimeheks. Täna saigi sünt autosse visatud ja Tori poole põrutatud.

Tori kirik on hästi ilus paik – nii kirikuna kui ka Eesti sõdurite mälestusmärgina. Omaette mälestusplaat on seal näiteks ka Koreas ja Vietnamis hukkunud eestlastele. Seintel on mitu sepistatud mõõka, mis pole kirikus just tavaline. Omapärase õhustikuga paik.

Täna aga toimus seal Kairi ja Toomase laulatus. Eelnevalt oli veel juttu sellest, et suur osa pulmarahvast on ilmselt esmakordselt kirikus… Saime enam-vähem kõik õigel ajal paika ja läbi proovitud – kohal oli lisaks laulja Karoliinale ja sünti väänavale Kakule ka laagrist tuttav flöödimängija Leonora. Kokku tuli päris ilusasti kõlav musa, midagi (taas kord) Clannadi või Enya kanti (Karoliina hääl kannatab võrrelda küll). Igal juhul käisid nii pruutpaar kui mitmed teised pärast tänamas (ja näis, et ka kirikuvõõras seltskond kuulas huviga – ilmselt pole pulmamarsi asemel mängitud kelti hümn “Be Thou My Vision” või Oldfieldi stiilis mõtisklused keset laulatust päris tavapärane valik ka). Sama koosseisuga võiks teinekordki mängida.