Kuu: august 2008

Saaremaa VII budolaager

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.

Muusikaelamus: Märk

Õnnestus viimaks läbi kuulata Henry Laksi 2007. aasta plaat.

Henryga õnnestus puutuda kokku juba mõne hea aasta eest ühel puuetega laste vanematele tehtud üritusel, kus Kakk pidi enda elust jutustama ja Henry oli kutsutud muusikat tegema. Hästi mõnus inimene oli, kellega kohe “ühele lainele” sattusime. Kõige lõpuks sai veel seal õuevärava ees üks lahe piltki tehtud – kukkede kombel kurja näoga üksteisele otsa vahtimas ja rusikad püsti (reaalse madina puhul poleks muidugi võitjas kahtlust olnud, tegu on omaaegse Eesti tippkaratekaga 🙂 ). Paraku on foto ajavoolus kaduma jäänud.

Nüüd plaati kuulates tuli kuidagi too õhtu meelde. Mõnus, energiline, mehine – ja samas kuidagi eriliselt positiivne, probleemivaba muusika. Eks neid lugusid ole enamikku raadiost ükshaaval varemgi kuulnud, aga tervik mõjub paremini. Siin on omaaegsed Seitsmenda Meele klassikud (“Tule kui leebe tuul”, “Õpetaja”, “Salaja”), lahe energiline staadioni- või autorokk (“Kui koidab päev”, “Soovi head” – kihvtid seaded ja väga head rokipartiid, mida võiks lausa sellise musa õppematerjaliks pakkuda), hea huumoriga rahvapärane “Lambana sündinud” (kas Kakk on ainus, kel ridade “Ninasarvikul peas ei ole palju, siiski kaalukas isiksus on ta” juures üks kindel isik silme ette tuleb?), mõtisklev “Ma hoian sinu käest” ning 1. Korintose kirja 13. peatükil põhinev “Usk, lootus, armastus”. Kõik see läbi sooja inimlikkuse ja muheda, ent mitmeski kohas üsna hämmastavalt tabava ütlemise. Kokkuvõttes on ilmselt tegu ühe parima depressiooniravimiga Eesti muusikas.

Peaks plaadipoodi minema ja ära ostma. Ja loodetavasti teeb Henry sama häid asju veel.

Õpetuseks

Ilmselt pruukis Kakk üle-eelmises postituses liialt nokka ja kippus näpuga näitama. Korrektsiooniks saatis Ülemise Korruse Mees täna politseinikud, kes Kakule kah trahvi tegid (puhtalt oma viga – mingi valemiga oli tsikli tehniline ülevaatus pikalt kahe silma vahele jäänud). Et point ikka kohale jõuaks, saadeti ca kahetunnise vahega koguni kaks brigaadi – tõsi, teine nägi esimese kviitungit ja topelttrahvi ei teinud. Kusjuures mundrimeestele pole mingeid pretensioone. Äärmiselt korrektne käitumine oli nende poolt.

Tegelikult aga sai täna tehtud tsikliga pikk ring mööda Eestimaad. Ehk kirjutan hiljem pikemalt.

Pulmas sünti väänamas

Lõppenud kirikulaagris tulid mõned pärnakad palvega, et tuleksin nende laulatusele pillimeheks. Täna saigi sünt autosse visatud ja Tori poole põrutatud.

Tori kirik on hästi ilus paik – nii kirikuna kui ka Eesti sõdurite mälestusmärgina. Omaette mälestusplaat on seal näiteks ka Koreas ja Vietnamis hukkunud eestlastele. Seintel on mitu sepistatud mõõka, mis pole kirikus just tavaline. Omapärase õhustikuga paik.

Täna aga toimus seal Kairi ja Toomase laulatus. Eelnevalt oli veel juttu sellest, et suur osa pulmarahvast on ilmselt esmakordselt kirikus… Saime enam-vähem kõik õigel ajal paika ja läbi proovitud – kohal oli lisaks laulja Karoliinale ja sünti väänavale Kakule ka laagrist tuttav flöödimängija Leonora. Kokku tuli päris ilusasti kõlav musa, midagi (taas kord) Clannadi või Enya kanti (Karoliina hääl kannatab võrrelda küll). Igal juhul käisid nii pruutpaar kui mitmed teised pärast tänamas (ja näis, et ka kirikuvõõras seltskond kuulas huviga – ilmselt pole pulmamarsi asemel mängitud kelti hümn “Be Thou My Vision” või Oldfieldi stiilis mõtisklused keset laulatust päris tavapärane valik ka). Sama koosseisuga võiks teinekordki mängida.