Kuu: august 2007

Suvist itilugemist

Slashdotis arutletakse ühe kirjutise üle teemal “kuidas Windowsi piramine mõjutab vaba tarkvara”. Seal on paar päris huvitavat mõtet.

Ise olen muidugi nõus tolle kommentaatoriga, kes leiab et ka tasuta saadud Windows on kallim kui Linux. Kasvõi paigaldamine – Ubuntu install lõpeb kõigiks põhitöödeks kasutatava, täisfunktsionaalse süsteemi saamisega (mõned asjad võib soovi korral juurde panna, kuid ka need installitakse otse võrgust), Windowsil saad kaasa IE, Media Playeri ja Wordpadi. Isegi kui kõik rakendused tasuta saaks, võtab iga jubina eraldi käsitsi install ikka hullult aega. Pahavarast, DRMist ja muust sellisest pole enam üldse mõtet rääkida.

Radio Aalto, mõnus seltsiline

Kevadel Joensuus käies sõitsin Soome maanteedel oma 1000-km ringi. Raadios sorides leidsin mõnusa raadiojaama nimega [L] Radio Aalto. Tunnuslauseks on “Pehmeät suosikit” ning vastavalt sellele on tegu mõnusa peamiselt 80-ndate hitte mängiva jaamaga. Midagi meie Raadio 3 ja StarFM sarnast, kuid minu arust parema muusikavalikuga – kuuleb nii rahvusvahelisi kui ka Soome enda lugusid (varem ei uskunudki, et soomlased nii palju ilusaid asju on teinud!). Väga meeldiv kaaslane igasuguste mõttetööde juures.

Otse eetrist seda Eestis ei kuule, kuid [L] nettipidi kuuleb ilusti (Linuxi all sobib kuulamiseks näiteks Rhythmbox).

Filmielamus: Pitkä kuuma kesä

Kunagi sai siin kirjutatud kahest filmist – lahedast rokkariloost “Still Crazy” ja Aki Kaurismäe “Mies vailla menneisyyttä”. No pealkirjas nimetatud soome noorte-rokilugu on nende kahe segu – Kaurismäki tehtud “Still Crazy” võiks nii välja näha.

Lahe lugu. Muidugi toda v-sõna tuli igast august. Igasugust sürri kah, kõikse karmim juhtum oli kahele luuserist pikajuukselisele narkotsi pähe pasa müümine (pärast suuremeelset auto paagist bensiini nuusutamise võimaldamist). Kemmergu ümberlükkamine koos seesistuva kodanikuga kah (kahjuks õnnestus siinkirjutajal näha samalaadset asja täiesti laivis ühel Viljandi folgil…). Aga ometi on kõik see rämedus omas ajas ja kohas ning mõjub üsna usutavalt. Teisalt on ka vahvaid inimlikke kohti ning lõbusaid hetki – kasvõi juba see, kuidas [L] soome kirjanikust hetkevälgatuse ajel bändinimi Kalle Päätalo saab ja mis sest kõigest välja kukub.

Muusika on üllatavalt hea. Kirka omaaegsest superhitt-kaverist “Varrella virran” (originaalis “Down By The River”) on saanud “Virralla varren”… Ja nagu ka “Still Crazy” puhul, on siin mitu noort näitlejat ise muusikud (udupeast kitarristi Jimit mängiv Konsta Hiekkanen on tõsiselt asjalik kidramees), musa ise aga kogenud tegijate looming – nii mõjub kogu bändivärk üsna ehedana. Filmi läbiv ja finaalis kõlav “Lootusasentoon” on parimaid soomekeelseid rokklugusid, mida siinkirjutaja on kuulnud.

Kokkuvõttes lahe pilt omaaegse soome noortepundi elust ajal, mil Dingo ka siinmail kuum nimi oli.

Bokkenipäev

Täna sai kõvasti vehkida…

Esmalt käisin lastekodus Maksi utsitamas. Ta oli ühe oma sõbra sealtsamast ka välja ajanud – nii et nüüd lõhnab selle järgi, et seal on mul edaspidi kaks õpilast… Aga trenn läks päris hästi, koordinatsioon läheb pikkamööda paremaks. Täna panin selli ühelt poolt ratastooli maast mingeid jubinaid korjama ning teisele poole maha panema – kõhu põiklihastele tuleb kasuks. Maks küll torises, et ei armasta seda harjutust – aga tegi ikkagi. 🙂 Ostsin tolle istudes tehtava Tai Chi raamatu ka ära, peale väikest tudeerimist hakkab sellega inimesi piinama…

Õhtul aga oli iaidoliidu korraldatud bokkeni-minilaager Kaberneemes. Kohal oli rahvast Mitsubachist, Hontai omad Priidu ja Raivoga eesotsas ning ka punt Hokuto-ryu kutte. Rein õpetas erinevaid bokkenitehnikaid – paksu liiva sees polnudki neid nii lihtne teha. Aga rahvas jäi rahule. Pärast aeti veel rannas lebotades ja kaasavõetud nodi näsides tükk aega pada, enne kui pimedikus kodu poole tüüriti. Igati mõnus ettevõtmine igatahes.

Vanad sõbrad

… on ikka hirmus vahvad. Isegi kui nad helistavad Taanist veidi enne keskööd (unustades, et Eesti on järgmises ajavööndis) ja jutuajamine tublisti üle kesköö venib. 🙂 Juttu jätkub tõepoolest kauemaks, nagu Gevalia reklaamis öeldakse.

Reinu juures

Käisime Maksiga Reinu juures Muugal vehkimas. Hästi mõnus oli – eriti kui pärast trenni veel vorste grillisime ja samas õues end täiendasime.

Mõõgavärk aga edeneb endiselt. Lõdvestusharjutustele tuleb aga veel rohkem tähelepanu pöörata – täna lasin tal lüüa tugevaid lööke vastu teist bokkenit. Algul kippus krampi minema, aga nii kui lõdvestuda õnnestus, hakkasid parajad matakad tulema (jõudu on sellil enda vanuse kohta üsna hullumoodi). Nüüd on vaja seda jõudu paremini kontrollima õppida. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus… Kaelale peab ka hakkama harjutusi tegema, seal on ka spastika esialgu kõvasti sees. Ja kummalisel kombel on üks lihasgrupp, mis tal on unarusse jäänud – triitsepsid. Peab hakkama kukla tagant hantleid vms tõstma, abi on ka bokkeni laskmisest üle pea vastu selga ja löögist otse üles pea kohale.

Maks leidis raamatukogust [L] sihukese raamatu – praegu võtsime laenuks, aga ilmselt pean endale ka ostma. See on just täpselt see, mida tal praegu vaja, pealegi saaks istudes tehtavat tai chi’d ka meie ratastoolirahva treeningrühmas kasutada. Uurin seda lähipäevil veidi lähemalt.

Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Teeme trenni

Selle nädala bilanss Maksiga: üks trenn saalis, teine täna Reinuga TTÜ staadionil (pluss veel need n+1 korda, mis ta lastekodus omal käel harjutanud on). Asi areneb, mõõk liigub järjest kindlamalt ning uute asjade omandamine läheb kiiremini kui nii mõnelgi tavalisemal tegelasel. Kui küljelihased ka vormi saab, peaks varsti ratastoolist mingi tabureti moodi asja peale ümber kolima. Koordinatsiooniharjutustest lisandusid:

* pehme pintslitaoline labakäeliigutus üles-alla (peaaegu Miyagi-sensei “wax on, wax off”…). Algul eraldi kummagi käega, siis koos ja siis korraga üks üles, teine alla.

* Kauko-sensei õpetatud chi-kungi seeriast laenatuna: peopesatõuge ette, käelaba pööramine esmalt sisse (pöidla suunas), siis välja (haare ümber kujutletava vastase käe) ja käe tagasitõmbamine.

* kujutletava köie tõmbamine eest ja külgedelt.

Maks on täpselt nagu Kikuchiyo “Seitsmest samuraist”: kehv stardipositsioon, hirmus tahtmine edasi jõuda – ning ka totaalne mölapidamatus (tuleks täitsa tõsiselt hakata aforisme koguma). 🙂 Loodetavasti läheb tal elus siiski paremini kui filmisangaril.