Slashdotis arutletakse ühe kirjutise üle teemal “kuidas Windowsi piramine mõjutab vaba tarkvara”. Seal on paar päris huvitavat mõtet.
Ise olen muidugi nõus tolle kommentaatoriga, kes leiab et ka tasuta saadud Windows on kallim kui Linux. Kasvõi paigaldamine – Ubuntu install lõpeb kõigiks põhitöödeks kasutatava, täisfunktsionaalse süsteemi saamisega (mõned asjad võib soovi korral juurde panna, kuid ka need installitakse otse võrgust), Windowsil saad kaasa IE, Media Playeri ja Wordpadi. Isegi kui kõik rakendused tasuta saaks, võtab iga jubina eraldi käsitsi install ikka hullult aega. Pahavarast, DRMist ja muust sellisest pole enam üldse mõtet rääkida.
Mina võhikuna üritasin ka esimest korda elus ubuntut arvutisse installida nii, et see tööle hakkas ja võrguga ka ühendusk.
ütleks, et asi töötas 🙂 Võrk leidus väga lihtsalt, samuti kasutatav printer.
Küll jäin aga hädasse sobiva videodraiveri leidmisega, arvutis onboard olev VIA Unichrome ei sobinud mitte ja nii ta siis töötab vesa draiveritega 60 Hz kaadrisagedusega, kasutajad viibutavad aga rusikat minu poole.
Ütleks inimesena, kes on palju windoozet ja vähe – vähe linuxit installinud, et linuxi install oli kiirem – arvestades et paketis juba Openoffice ja muud kellad-viled sees. Igasugu patchide, update’ide jms installimine on windowsil aga palju lihtsam.
Näis, millal mks omapoolse jõrinaga siia diskussiooni sisse lendab… 🙂
Enn: mis videokaart sel masinal paberite järgi on? Patchide ja update’i koha pealt ma ei tahaks ka päris nõus olla. Nii kui tööriistaribal oranž julla ilmub, klõps peale, adminiparool ning “Uuenda”… (saab ka vanaaegselt apt-get’iga, aga paljudele ju terminal ei meeldi). Minuarust katab ka Microsoft Update (rääkimata Windows Update’ist) vaid MS enda toodete uuendusi, seega kui masinas on näiteks Photoshop või muud suuremad jubinad, siis nende uuendamine käib küll käsitsi. Muidugi leiab ka Ubuntu all asju, mida varamutes pole ja mida tuleb käsitsi paigaldada/uuendada. Aga julgeks väita, et neid on suurusjärgu võrra vähem. Lisaks ametlikele varamutele on pealegi olemas ka mitteametlikud, fännide poolt hooldatavad varamud, mida saab lisada enda konfile ning seejärel kasutada sealset tarkvara samaväärselt ametlikuga.
Unichromega ongi igavene k*pp ja kamm, niipalju kui ma olen lugenud. Mis iseloomustab tegelikult seda varjukülge – igast eksootiline kräpp, millele on olemas mingid hiina draiverid, võib vajada sul kuskil koodis mingi stringi mudimist ja, noh, uuesti kokkulaskmist. Mina näiteks omal ajal üht odavat noname wifi kaarti linuksi all tööle ei saanudki.
Teisest küljest jälle vanema aga viisaka riistvara puhul jääb tõesti ära asjatu draiverite otsimine ja katsetamine ja debugimine. Välja arvatud ülalnimetatud kaardi puhul 😛
Kakk, varamute koha pealt aga vaidleks – selleks, et teada, missugune varamu nimekirja lisada, tuleb samamoodi netis ringi tuhnida ja otsida. Võin täiesti puhta südametunnistusega kiruda kümneid vajalikke juhiseid netis, kus on kirjas küll, kuidas rakendust installida ja kasutada, aga kus pole kirjas, millisest neetud varamust seda saab. Juhised, mis algavad nii: “1. update to latest version 2. check configuration files …” Ei mäleta näiteid tuua, pole ammu vaja läinud, aga omal ajal olen ikka tõsist kurja vandunud.
Aga põhjus, miks minu läpakas pole Ubuntut või muud distrot isegi mitte dualboodina on WPA2. Õigemini selle puudumine. Või on nüüd WPA2 juba standardpaketis sees kuskil? Viimati, kui vaatasin, veel ei olnud. Oli vaja ise midagi tirida, paigata ja kokku lasta. Wifiga on üldse mingi jahmerdamine olnud kogu aeg. Mingid madwifid ja ndsiwrapperid ja tont teab mis veel. Ja võrguprofiilide valik ja hõlbus haldamine? Hõlbus ses mõttes, et ma ei peaks kuhugi mingeid konfifaile tekitama ja neisse müstilisi aga tarvilikke stringe sisestama (wpa-key-mgmt, wpa-proto jt, no milleks?).
Samas debian jookseb devmasina peal küll libedalt 🙂
Aabiga tuleb paraku nõus olla – WiFi on seniajani Ubuntu (ja mitme teise Linuxi) nõrk koht. Eks sama asi, mis kunagi oli printeritega – mõni riistvarafirma loodab kinniste draiverite pealt rohkem teenida (nagu tänaseks printerite pealt nähtub, tagab aga just avatud lähenemine suurema edu). Eks ka nende krüptovärkidega kipub sama probleem olema.
WPA2 pole ise kasutanud (ei liigu kinniste Wifide piirkonnas eriti), aga järgmisse 7.10 versiooni (oktoobris) on asja paranemist mõnes konas lubatud. Mine võta kinni… Ubuntu muidu üliheast foorumist (ubuntuforums.org) siin ühest vastust ei leidnud. UbuntuGuide (.org) räägib Feisty puhul sellestsamast Ndiswrapperist, mis minu arust on nadi lahendus.
Aga eks ma hoian meeles ja annan teada, kui mingi lahendus silma hakkab.
Ega ma tegelikult eriti ei virisegi. Mul oli lihtsalt tahtmine proovida, kas Linuxi administreerimise suhtes võhik on võimeline selle installima nii, et üheltki asjatundjalt abi ei küsi. Selgus et on küll, kui ülaltoodud Unichrome’i küsimus välja arvata. Müüt, et Linuxi installimiseks pead vähemalt ülikoolitaseml C programmeerimist oskama, on murtud. Tõsi, käsurida läks vaja küll 😀 ja VI editori käsud pidi ka meelde tuletama. Aga seda siis, kui videokaardi draiveritega mängides ühel hetkel keeldus graafiline interfeis käivutmast.
Enn: ehkki on üldiselt teada, et Unixi maailmas on kaks suurt parteid – Emacsi ja vi oma -, soovitaks algajal kasutada käsureal hoopis nano-nimelist märksa lihtsamat asja (algselt oli selle nimi pico, ent kui tolle litsents ebamääraseks tehti, loodi samasugune, et lisavõimalustega nano). See peaks vähemalt Ubuntul ja Fedoral stardikomplektis olemas ka olema. Pea kõik käsud on kujul Ctrl-mingitäht, seega pole vaja vi keemiat (ausalt öeldes pole vi siinkirjutaja peakuju jaoks kunagi sobinud).