05.2007 arhiiv

Taani pildid

17.05.2007

… on nüüd [L] Kakkr’is väljas.

Jälle kodus

17.05.2007

Kakk on nüüd elu ja tervisega kodus tagasi.

Teisipäeva õhtul sõitsin veel korra Silkeborgi. Kristian oli jaamas vastas ning rääkis, et Vita kiisuga on lood pahad – avastati mingi kasvaja ja peab lõikusele minema. Pussur oli väntsutamisest ja rohtudest uimane mis hirmus ning perenaine muidugi väga murelik. Nii et sel õhtul lõbusat mula eriti ei aetud – Kristian pidi pealegi järgmisel hommikul kell 4 (ull inimeseloom) jahile minema. Aga õhtusöögiks tehtud tomatisupp oli ikkagi jälle viimase peal.

Järgmisel hommikul oli kass jälle suht iseenda nägu ning ka Vita seeläbi rõõmsam. Sõime koos hommikust, käisime ostsime rongipiletid ära ning jõudsime veel ennelõunal ühe vahva jalutuskäigu teha. Käisime linna peal (sai kodustele kah paar asja kaasa osta) ja siis Silkeborg Bad’i nimelise kunstimuuseumi aias (sisse ei hakanud minema, suht kallis oli ja aega ka nappis). Aed oli umbes midagi Oslo Vigelandi pargi sarnast, samamoodi skulptuure täis. Pilte sai ka üksjagu tehtud, varsti saab välja pandud.

Tagasi kodus, kirjutasime postkaarditervituse enda ühisele laagrisõbrale Victorile Hispaaniasse ning hakkasime tõsiselt arutama võimalikku taasühinemislaagrit (üle ca 15 aasta) järgmisel suvel Eestis… Eks näis. Siis oligi aeg minema hakata – hirmus kahju oli ära minna, ehkki olin seal vaid paar päeva…

Vita viis mu jaama ja lehvitas kaua aega veel rongiakna taga… Sihukesi sõpru, kelle puhul 13 aastat mitte midagi ei tähenda, ei leia vist iga päev. Loodetavasti ei lähe järgmise trehvamiseni niipalju aega tarvis. 🙂

Linnalähirongiga Skanderborgi sõit läks kenasti. Seal ootav InterCity aga istus jaamas nii vähe aega, et pidin esimesse ettejuhtuvasse vagunisse kargama ja see oli muidugi vale. Ja vagunist vagunisse seal miskipärast ei pääsenud… Õnneks oli tore vagunisaatja, kes andis nõu, millises jaamas rong pikemalt peatub ja siis sai kiiruga ümber istuda. Vagunis tukkus Kakk jupp aega, kui vastasistuva kuti telefon helisema hakkas ning too seepeale pika kõne maha pidas. Sulaselges maakeeles… Eks seejärel oli üllatus suur, kui peale kõnet vastasistuja samas keeles küsis: “Noh, kas maakera on pisike või?” 🙂 Naaber osutus Ericssoni leival olevaks selliks, kes mingi aja sealkandis töötab. Igatahes saime jutule ning lennujaamas sabatamine oli plära ajades hulga lõbusam (nii et kui seda siin lugema juhtud, siis tervitused! 🙂 ).

Kastrupis olid hirmsad sabad, aga muidu läks kojulend ilma vahejuhtumiteta. Vita, hea hing, oli pannud õhtusöögiks kaasa tohutu toidupaki (kaks suurt ja näljast meest oleks vabalt söönuks saanud), aga selleni suure jooksu peal ei jõudnudki. Koju jõudes sai osa ära revideeritud, ülejäänu oodaku hommikut.

Kokkuvõtteks kogu sõidu kohta võiks välja tuua järgmised asjad.

1. Vanade sõprade vastu ei saa mitte miski. Vita ja Kristian on fantastilised inimesed.
2. Taanimaa on tore ja lahke paik. Umbes selline oleks ilmselt ka Eestimaa võinud olla, kui meil oleks, khm, natuke normaalsem naaber (“Hei poisid, kas olete valmis….”).
3. Silkeborgi kant on vähemalt seninähtutest kõige mõnusam koht Taanimaal. Soovitan külastada.
4. Taani raudteesüsteem saab hindeks 5-. Muidu viimase peal asi, aga see ümberistumise jama rikkus veidi muljet (ilmselt vähegi võõram inimene ei oleks sellele õigele vagunile pihta saanud).
5. Taanis tundub ühesooliste kemmergute mood üsna suur olevat. Lisaks Herningile esines neid ka mujal, sh Kastrupi lennujaamas. Noh, maassa maan tavalla, nagu põhja pool öeldakse.
6. Kolme ingliskeelset sõna – original, different, interesting – on edaspidi vist üsna raske neutraalses kontekstis kasutada. Nimelt esimesel õhtul rääkisin teistele omaaegsest lollakast arutelust Winnipegis teemal “kuidas öelda teisele inimesele akadeemiliselt ja viisakalt, et ta on igavene idikas”, kus siis just mainitud kolm terminit sõelale jäid. Muidugi oli tulemuseks see, et hakkasime nendel päevadel just nimelt neid sõnu tollessamas kontekstis pruukima (“Hey, these pants are… well, interesting”)…
7. Taanimaale tasub teinekordki minna.

Vat nii.

Tööasjad Taanimaal

15.05.2007

Nädalavahetusel oli Kakk “turisti ja juomari” (no viimast mitte küll niiväga), nüüd tuli kaks päeva tööasju kah ajada. Eilne päev kulus “The Cultured Engineer” -europrojekti otste kokkutõmbamisele, õhtul käisime vastuvõtul kohalikus raekojas (Herningi linnapea on üllatavalt noor kutt) ja hiljem ühes peenes restoranis kohaliku kolledži võõrustatavatena õhtusöögil. Äge toit oli küll – aga Krisi tunnustuseks tuleb öelda, et tema tegi veel paremini. Ja ehkki ka projektiseltskond oli vahva, ei saa vanade sõprade vastu ikka miski.

Tänane päev kulus siis insenerifilosoofiat käsitleva konverentsi peale. Ausalt öeldes läks enamik ettekandeid siinkirjutaja huvivallast üsna kaugelt mööda – üritasin kuulata küll, aga vaid iirlaste ettekanded olid minu jaoks konspekteerimist väärt. Aga kuna tegu oli projektiürituse loogilise jätkuga, istusin kenasti lõpuni kohal ära. Herningi majanduskolledžis (meie mõistes) on muide kemmergud kenasti emantsipeerunud – kemps on ühine nii naiste- kui meesterahvastele. Tõsi, kabiinid on siiski eraldi ja uksed käivad kinni…

Päevatöö järel tulin korra hotelli tagasi (tegelikult kirjutasin hommikul end välja ja jätsin vaid riidekoti siia hoiule) – mobiili laadima, uudiseid lugema ja seda juttu siia kirjutama. Tunni pärast läheb rong Silkeborgi – saab veel ühe õhtu ja hommiku sõprade seltsis veeta. Koju peaks jõudma homme hilisõhtul.

Väike vahemärkus

14.05.2007

Taaniski näeb päris palju võõramaise päritoluga inimesi. Isegi sisemaal Silkeborgis on nähtud nii (välimuselt) Kaug-Ida kui Aafrika juurtega kodanikke. Kõik räägivad taani keelt, see on täiesti elementaarne. Danebrogi mõnitamisega hakkama saanud inimene tõmbab endale siinkandis ilmselt elu lõpuni vee peale – taanlased austavad ja hoiavad oma lippu väga. Ainult meil Maavallas on mägraurgu pugenud kari ülbeid kährikuid, kes arvavad, et võivad teha, mis parasjagu pähe tuleb.

Ja seni pole kellelgi siinsetest vestluspartneritest tekkinud mingeid luule seoses Eestis toimuvaga. Idanaaber on enda olemust piisavalt avalikult näidanud. Kohalikud tõmbasid paralleeli viimase suure sõja ajal Kopenhaagenis peremehetsenud hitlerlastega – seega pole vist raske arvata, keda tegelikult “vassistiks” tuleb nimetada.

Nädalavahetus

13.05.2007

Eile õhtul sai kõvasti klaverit mängida ja vanades fotodes tuhnida. Ühesõnaga, suur nostalgitsemine. Rääkisime Vitaga vaheldumisi Kristianile napakaid lugusid omaaegsetest Norra laagritest ja tundsime end igati lõbusalt. Ja muidugi vaaritas peremees jälle sihukese restoranilõuna, et anna olla (seekord oli miski täidetud kala). Hea, et ringijooksmist piisavalt on, toitlustamine igatahes on olnud fantastiline ning muidu võiks ümbermõõt päris käest ära minna.

Täna hommikul sai Kakk hakkama sellega, et tegi kokast peremehe asemel süüa… Omletindus aga tuli täitsa ilusti välja ja kohalikud kiitsid kõvasti. Pärast aga läksime jälle loodusesse kolama – oleks pidanud tossud kaasa võtma, praegused kingad hakkavad sellise jalgsimatkamahvi juures otsi andma…

Ronisime mööda karjamaid ja külateid ning viimase etapi päris metsas. Vahepeal tegime peatuse, jõime teed ja arutasime ilmaelu. Lõpuks saime ringiga auto juurde tagasi ning käisime läbi ka Kristiani elamisest (neil on senini mõlemal oma maja). Tutvusime kohaliku kassiga (17-aastane lumivalge elukas) ja istusime päikesesäras järve juures – Silkeborgi ümbrus on tõesti ülimalt ilus, meenutab üksjagu Lõuna-Eestit (ainult mäed on tiba suuremad).

Pärast tagasijõudmist oli kogu seltskond nii küps, et keeras kogu koosseisus lõunauinakut tegema. Viimaks tekitasime ka õhtusöögi ja siis varsti oligi aeg rongile tüürida. Praeguse kava järgi lähen teisipäeva õhtul sinna veel korra tagasi, nii et päris hüvastijättu ei korraldanud…

Herningi poole sõites algas varsti taas selline Taani maastik, mida olin varem ette kujutanud ja mida Kopenhaageni ümber näha võib – sihuke tasane ja igavavõitu. Herningi hotell oli lubatud viisil kohe jaama kõrval, mingit orienteerumist ei olnud vaja. Nüüd siis kükkab Kakk hotellis, loeb meile, vaatab ühe silmaga Pro7 pealt Tähtede sõja 2. filmi ja teise silmaga valmistub homseks projektiürituseks. 🙂

Taanis külas

12.05.2007

Kopenhaagenisse lendamine läks igati valutult, sealse otsa passikontroll vaatas korraks näo üle ja laskis Kaku Taani Kuningriiki sisse. Kastrupist rongile pääsemine ja sõit Silkeborgi (rongivahetusega Skanderborgis) sujusid ka kenasti. Raudteesüsteem on Taanis viimase peal – hiljem teadis Kris rääkida, et rongi hilinemine ca 10 minutit tekitab suure skandaali… Kuna aga maalepääsemine läks nii ruttu, sai võetud paar tundi varasem rong. Jaama vastu tulema pidanud sõbra telefon aga ei vastanud. Nii pidi need paar tundi ikkagi jaamas maha istuma – aga sest pole ka midagi, nägi sedavõrd enam Taanit ja taanlasi. 🙂

Viimaks jõudis ka Vita kokkulepitud ajal jaama. Jällenägemine üle 13 aasta… Olime kunagi kaks hooaega koos Norras Lionsi noortelaagris, kus sai igasugu tsirkust tehtud. Tagantjärgi on tõestatud, et ega ebanormaalsed inimesed aja jooksul kuigi palju ei muutu – nagu poleks neid aastaid vahel olnudki. Sain tuttavaks ka tema elukaaslase Kristianiga, väga lahe sell. Tüdrukul on vedanud – kodus ei pea toidutegemisega vaeva nägema, mees on professionaalne kokk…

Esmalt läksime jalutama ja tegime metsas tubli tiiru. Silkeborg on ilmselt Taani kõige mägisemaid kante ning siinne maastik meenutab pigem Norra oma. Igatahes sai suuremas koguses loodusepilte tehtud, koju jõudes panen Kakkr’isse üles. Hiljem istusime kolmekesi maast ja ilmast padrates ja muusikat tehes. Pole tükk aega nii palju ehtsat klaverit mänginud (enamasti viimasel ajal ainult sünti). Vita ja Kris olid raskelt rahul. 🙂

Vital on ka kass, kelle nimi on… Pussur. See pidavat norra keeli Garfieldi tähendama, aga Kakk sai esmakordselt nime kuuldes muidugi paraja naeru. Elukas ise on aga vahva, juba auväärses vanuses (13) valge-pruuni-mustakirju kassiproua. Öösel muide otsustas kiisu külalise jalgade peale magama kerida – täpselt samamoodi, nagu kodus Tom seda teeb.

Hommikul, enne kui teised maast lahti said, laenasin Krisi tublit kokanuga ja kordasin tagahoovis koos tõusva päikesega üle möödunud nädalavahetusel õpitud noatehnikad – päris mõnus hommikuvõimlemine sai. Peale hommikueinet aga oli teistel plaanitud väljasõit Taani ühe kõrgeima “mäetipu” Himmelbjergeti juurde (enne veel tubli jalutuskäik kesklinnas). Sinna viis ligi pooleteisetunnine laevareis “Hjejleniga”, mis kohalike kinnitusel olla maailma vanim seni kasutuses olev ratasaurik. Sõit oli hästi vahva, aga kohale saades läks vihmale. Nii ronisime vihmas poolteist kilti mäkke ning veel jupp maad tipus oleva vaatetorni otsa. Tippu jõudes pidasime sealsamas vaateplatvormil kerge eine (Kris oskab igavesti vingeid suuri võileibu tekitada) ja siis rändasime tagasi. Nagu kiuste läks vihm tagasiteel üle…

See paar päeva siin ilma igasuguse “ora p…ses” -olemiseta kulub hirmsasti ära küll. Homme tuleb aga õhtuks Herningisse sõita ja siiatuleku ametlik osa ehk “Cultured Engineer” -projekti lõpukohtumine ära pidada. Kui õnnestub, siis jõuan ehk teisipäeva õhtul lõppeva programmi järel natuke asju ringi mängida ja veel üheks päevaks Silkeborgi tulla, kuna kojulend läheb alles kolmapäeva õhtul.

Jälle rändama

11.05.2007

Ollallaa vai mette ollallaa… Või mismoodi see tulevane Taani kunn ütleski. Igatahes nüüd on minek Taanimaale. Esmalt paar päeva Silkeborgis ühe vana sõbra juures, keda pole 12 aastat näinud (jep, nii võib tunduda, et Kakk on ikka s…ks vana küll) ja seejärel ühe europrojekti lõpukonverents Herningis. Lisaks lendamisele ootab ees ka tutvumine Taani raudteesüsteemiga – sealmail tuleb üksjagu sellega liigelda.

Varajane hommik Tallinna lennujaamas on igatahes rahulik. Turvakontroll päris pükse maha ei võta, aga rihma lasevad küll maha võtta – seda pole varem tehtud. Läpakad-fotokad-moblad ka muidugi välja. Elu on sihuke… Vähemalt on positiivne, et tasuta WiFi on ka siinmail viimaks püsti saadud – viimati Leetu lennates küsiti siin veel raha, samal ajal oli Vilniuses juba tasuta.

Kui taanlastel kah võrguasjandus piisavalt levinud on, siis kirjutan lähipäevil veel.

Moskva käsi Tallinna rahutustes

09.05.2007

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse esialgne raport. Kasulik lugemine.

Nostalgiline

09.05.2007

Kuulsin viimaks ära ka uuesti sisselauldud versiooni ühest parimast laulva revolutsiooni aegsest isamaalisest laulust – Gunnar Kriigi “Oma maa”. Autor mängib juba mõnd aega bassi taevases bändis, ent ta oleks ilmselt väga rahul – kuulates tuli kananahk ihule ehk siis sama tunne, mis tekkis 1988. aasta paiku Vanaviisi kontserdil seda esmakordselt kuuldes. On pauerit, on tunnet. Tubli töö, Iff & kompanii – praegusel ajal on sellist muusikat tarvis.

APDEIT: Loo leiab MP3-formaadis [L] siit. Võrdluseks on saadaval ka [L] originaalvariant.

Kolme sorti inimesed

08.05.2007

Tänane Postimees [L] looga pažoorlaste ning nende arusaamade kohta:

“Üks osa pooldab seaduskuulekust ja korra säilitamist ning läheb kalmistule lilli viima. Teine osa inimestest kavatseb avalikult protesteerida ja nõuda pronkssõduri tagasitoomist vanasse kohta. Aga kolmas rühm inimesi, hakkab aktivisti sõnul «võib-olla» tegutsema põranda all ning plaanima kättemaksu, sarnaselt «[L] Punastele brigaadidele».

Üllatunud küsimusele, mis need viimased siis tegema hakkavad, vastas Öise Vahtkonna aktivist naeratades: «Kust mina tean. Ma ei tea neist midagi.»”

Kommentaare pole vist jällegi vaja. Nende kolmandat sorti inimeste kohta on ka [L] üks teine artikkel.