Kopenhaagenisse lendamine läks igati valutult, sealse otsa passikontroll vaatas korraks näo üle ja laskis Kaku Taani Kuningriiki sisse. Kastrupist rongile pääsemine ja sõit Silkeborgi (rongivahetusega Skanderborgis) sujusid ka kenasti. Raudteesüsteem on Taanis viimase peal – hiljem teadis Kris rääkida, et rongi hilinemine ca 10 minutit tekitab suure skandaali… Kuna aga maalepääsemine läks nii ruttu, sai võetud paar tundi varasem rong. Jaama vastu tulema pidanud sõbra telefon aga ei vastanud. Nii pidi need paar tundi ikkagi jaamas maha istuma – aga sest pole ka midagi, nägi sedavõrd enam Taanit ja taanlasi. 🙂
Viimaks jõudis ka Vita kokkulepitud ajal jaama. Jällenägemine üle 13 aasta… Olime kunagi kaks hooaega koos Norras Lionsi noortelaagris, kus sai igasugu tsirkust tehtud. Tagantjärgi on tõestatud, et ega ebanormaalsed inimesed aja jooksul kuigi palju ei muutu – nagu poleks neid aastaid vahel olnudki. Sain tuttavaks ka tema elukaaslase Kristianiga, väga lahe sell. Tüdrukul on vedanud – kodus ei pea toidutegemisega vaeva nägema, mees on professionaalne kokk…
Esmalt läksime jalutama ja tegime metsas tubli tiiru. Silkeborg on ilmselt Taani kõige mägisemaid kante ning siinne maastik meenutab pigem Norra oma. Igatahes sai suuremas koguses loodusepilte tehtud, koju jõudes panen Kakkr’isse üles. Hiljem istusime kolmekesi maast ja ilmast padrates ja muusikat tehes. Pole tükk aega nii palju ehtsat klaverit mänginud (enamasti viimasel ajal ainult sünti). Vita ja Kris olid raskelt rahul. 🙂
Vital on ka kass, kelle nimi on… Pussur. See pidavat norra keeli Garfieldi tähendama, aga Kakk sai esmakordselt nime kuuldes muidugi paraja naeru. Elukas ise on aga vahva, juba auväärses vanuses (13) valge-pruuni-mustakirju kassiproua. Öösel muide otsustas kiisu külalise jalgade peale magama kerida – täpselt samamoodi, nagu kodus Tom seda teeb.
Hommikul, enne kui teised maast lahti said, laenasin Krisi tublit kokanuga ja kordasin tagahoovis koos tõusva päikesega üle möödunud nädalavahetusel õpitud noatehnikad – päris mõnus hommikuvõimlemine sai. Peale hommikueinet aga oli teistel plaanitud väljasõit Taani ühe kõrgeima “mäetipu” Himmelbjergeti juurde (enne veel tubli jalutuskäik kesklinnas). Sinna viis ligi pooleteisetunnine laevareis “Hjejleniga”, mis kohalike kinnitusel olla maailma vanim seni kasutuses olev ratasaurik. Sõit oli hästi vahva, aga kohale saades läks vihmale. Nii ronisime vihmas poolteist kilti mäkke ning veel jupp maad tipus oleva vaatetorni otsa. Tippu jõudes pidasime sealsamas vaateplatvormil kerge eine (Kris oskab igavesti vingeid suuri võileibu tekitada) ja siis rändasime tagasi. Nagu kiuste läks vihm tagasiteel üle…
See paar päeva siin ilma igasuguse “ora p…ses” -olemiseta kulub hirmsasti ära küll. Homme tuleb aga õhtuks Herningisse sõita ja siiatuleku ametlik osa ehk “Cultured Engineer” -projekti lõpukohtumine ära pidada. Kui õnnestub, siis jõuan ehk teisipäeva õhtul lõppeva programmi järel natuke asju ringi mängida ja veel üheks päevaks Silkeborgi tulla, kuna kojulend läheb alles kolmapäeva õhtul.