Kakk on nüüd elu ja tervisega kodus tagasi.
Teisipäeva õhtul sõitsin veel korra Silkeborgi. Kristian oli jaamas vastas ning rääkis, et Vita kiisuga on lood pahad – avastati mingi kasvaja ja peab lõikusele minema. Pussur oli väntsutamisest ja rohtudest uimane mis hirmus ning perenaine muidugi väga murelik. Nii et sel õhtul lõbusat mula eriti ei aetud – Kristian pidi pealegi järgmisel hommikul kell 4 (ull inimeseloom) jahile minema. Aga õhtusöögiks tehtud tomatisupp oli ikkagi jälle viimase peal.
Järgmisel hommikul oli kass jälle suht iseenda nägu ning ka Vita seeläbi rõõmsam. Sõime koos hommikust, käisime ostsime rongipiletid ära ning jõudsime veel ennelõunal ühe vahva jalutuskäigu teha. Käisime linna peal (sai kodustele kah paar asja kaasa osta) ja siis Silkeborg Bad’i nimelise kunstimuuseumi aias (sisse ei hakanud minema, suht kallis oli ja aega ka nappis). Aed oli umbes midagi Oslo Vigelandi pargi sarnast, samamoodi skulptuure täis. Pilte sai ka üksjagu tehtud, varsti saab välja pandud.
Tagasi kodus, kirjutasime postkaarditervituse enda ühisele laagrisõbrale Victorile Hispaaniasse ning hakkasime tõsiselt arutama võimalikku taasühinemislaagrit (üle ca 15 aasta) järgmisel suvel Eestis… Eks näis. Siis oligi aeg minema hakata – hirmus kahju oli ära minna, ehkki olin seal vaid paar päeva…
Vita viis mu jaama ja lehvitas kaua aega veel rongiakna taga… Sihukesi sõpru, kelle puhul 13 aastat mitte midagi ei tähenda, ei leia vist iga päev. Loodetavasti ei lähe järgmise trehvamiseni niipalju aega tarvis. 🙂
Linnalähirongiga Skanderborgi sõit läks kenasti. Seal ootav InterCity aga istus jaamas nii vähe aega, et pidin esimesse ettejuhtuvasse vagunisse kargama ja see oli muidugi vale. Ja vagunist vagunisse seal miskipärast ei pääsenud… Õnneks oli tore vagunisaatja, kes andis nõu, millises jaamas rong pikemalt peatub ja siis sai kiiruga ümber istuda. Vagunis tukkus Kakk jupp aega, kui vastasistuva kuti telefon helisema hakkas ning too seepeale pika kõne maha pidas. Sulaselges maakeeles… Eks seejärel oli üllatus suur, kui peale kõnet vastasistuja samas keeles küsis: “Noh, kas maakera on pisike või?” 🙂 Naaber osutus Ericssoni leival olevaks selliks, kes mingi aja sealkandis töötab. Igatahes saime jutule ning lennujaamas sabatamine oli plära ajades hulga lõbusam (nii et kui seda siin lugema juhtud, siis tervitused! 🙂 ).
Kastrupis olid hirmsad sabad, aga muidu läks kojulend ilma vahejuhtumiteta. Vita, hea hing, oli pannud õhtusöögiks kaasa tohutu toidupaki (kaks suurt ja näljast meest oleks vabalt söönuks saanud), aga selleni suure jooksu peal ei jõudnudki. Koju jõudes sai osa ära revideeritud, ülejäänu oodaku hommikut.
Kokkuvõtteks kogu sõidu kohta võiks välja tuua järgmised asjad.
1. Vanade sõprade vastu ei saa mitte miski. Vita ja Kristian on fantastilised inimesed.
2. Taanimaa on tore ja lahke paik. Umbes selline oleks ilmselt ka Eestimaa võinud olla, kui meil oleks, khm, natuke normaalsem naaber (“Hei poisid, kas olete valmis….”).
3. Silkeborgi kant on vähemalt seninähtutest kõige mõnusam koht Taanimaal. Soovitan külastada.
4. Taani raudteesüsteem saab hindeks 5-. Muidu viimase peal asi, aga see ümberistumise jama rikkus veidi muljet (ilmselt vähegi võõram inimene ei oleks sellele õigele vagunile pihta saanud).
5. Taanis tundub ühesooliste kemmergute mood üsna suur olevat. Lisaks Herningile esines neid ka mujal, sh Kastrupi lennujaamas. Noh, maassa maan tavalla, nagu põhja pool öeldakse.
6. Kolme ingliskeelset sõna – original, different, interesting – on edaspidi vist üsna raske neutraalses kontekstis kasutada. Nimelt esimesel õhtul rääkisin teistele omaaegsest lollakast arutelust Winnipegis teemal “kuidas öelda teisele inimesele akadeemiliselt ja viisakalt, et ta on igavene idikas”, kus siis just mainitud kolm terminit sõelale jäid. Muidugi oli tulemuseks see, et hakkasime nendel päevadel just nimelt neid sõnu tollessamas kontekstis pruukima (“Hey, these pants are… well, interesting”)…
7. Taanimaale tasub teinekordki minna.
Vat nii.