Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Heikile mõeldes

07.03.2020

… tead, et taevariigis kasutatakse ka Microsofti?
..???
Noh, et sinna jõudnud Windowsi tüüpidel ei tuleks frustratsiooni. Aga tead, et Põrgus kasutatakse kah?
Soh?
Vahe on selles, et taevased Windowsid on kõik töökindlad ja pahavara pole. Põrgus on nagu maa peal, ainult et veel hullemini essu täis.
Jahaa. 😛

See võinuks olla osa tüüpilisest nokkimisest, mis mul omal ajal enda magistrandi Heiki Tähisega ikka ja jälle käis. Heiki oli mikrosoftik. Pühendunud ja põhimõtteline – aga ta oli häkker klassikalises mõttes. Ja tegelikult tundis Linuxit paremini kui mõni kõva lärmi tegev aktivist. Rääkimata sellest, et Microsofti maailmas oli ta ikka väga tegija.

Heiki oli IT Kolledži hiilgeaegade Microsofti õppejõud, keda ka “pingviinid” austasid ja kes oli pidevalt tudengite hinnangutes tipus.  Neid inimesi, kelle äraminekuga tekkis selge tühimik, oli kolledžis teisigi, aga Heiki oli kindlasti üks neist.

Täna hommikul tuli paraku käia Pärnamäel.  Aga Heiki pärast loodan, et taevastes arvutiklassides ongi kusagil ka Windows. Ilma pahavarata.

Iowa küsimus

06.03.2020

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.

Jama vene nimedega

01.03.2020

Kunagi nõuka-ajal sai koos teiste eestlastega vaikselt teleka ees kurjustatud, kui ekraanile ilmusid nimed nagu Saloumiae ja Uudmiae.  Sama käis ka välismaistes geograafiateostes – Eesti idapiiril oli Lake Chudskoye ja koledusi oli muidki.

Huvitav on see, et veel aastakümneid hiljem käib sama jama vene nimede kirjapildiga rahvusvaheliste spordivõistluste teleülekannetes. Kuidas see õnnetu välismaalane peab lugema näiteks täna nähtud vene laskesuusataja nime “Eliseev” – eestlane vaatab, et midagi heliseb, jänki hääldab “ilaiziiv” või midagi sarnast. Need nimekujud aga peaksid ju venelastelt endilt (spordiametnikud, kes esitavad nimekirju) tulema? Kui tahta inglise keele reeglite järgi transkribeerida, peaks ju “Yelisseyev” (või ehk natuke traditsioonilisemalt “Yelisseyeff”) olema? Siinmail oleks see “Jelissejev”. Ei saa aru, miks niimoodi praaki toodetakse.

Hiljem meenus veel, et täpselt samasugune segadus valitseb vene nimedega ka TTÜ õppeinfosüsteemis – kusjuures suure tõenäosusega on süüdi tudengid ise, kes ei oska enda nime ladina tähestikku ümber panna. Esineb nii toorvene nimekujusid (eelmise näite Eliseev), ingliskeelseid (Yelisseyev), eestikeelseid (Jelissejev) kui ka läbisegi variante, kus näiteks eesnimi on ühes süsteemis ja perenimi teises (Yevgeny Jelissejev). Segadusele keeravad veel vinti juurde viimastel aastatel rohkem näha olevad valgevene ja ukraina nimekujud.

Üks hea lugu, neli esitust

29.02.2020

Et lõppenud Eesti Laulul häid lugusid polnud, siis paneks siia kompensatsiooniks veel ühe vana lemmiku: “The Book of Love”:

Eesti laul

29.02.2020

Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.

Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.

Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).

Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.

Fork everything!

28.02.2020

Järjekordne põnev lugemine koos sama hea kommentaariumiga ESR’i ajaveebist.

Lähitulevik saab ilmselt olema huvitav ka vaba tarkvara maailmas.

Oot-oot…

26.02.2020

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Nostalgiaprogemine

25.02.2020

Uurisin taas natuke kunagist leivanumbrit – *base-perekonna keeli (dBase, Foxbase, Clipper, Paradox). Kõige lähem (mõnevõrra) elus projekt on ikka Harbour, mis üritab omaaegset Clipperit järele teha. Kahjuks on see ainult kompilaator, kood tuleb kirjutada ise – *base’i üks eeliseid oligi BASICu-laadne interpreteeriv töörežiim, mis võimaldas lihtsamaid asju teha ka ilma programmeerimata.

Samas leiab netiavarustest abandonware‘ina mitmeid omaaegseid DOSi rakendusi. DosBox suudab ühe kunagise põhitööriista Eesti Invaregistri aegadest, Foxbase+ 2.1, täiesti edukalt välja vedada.

Eile näidati

25.02.2020

… AK uudistes Tallinna tõrvikurongkäiku. Professionaalselt nagu alati. Kahjuks jäi aga Eesti rahval selle õhtu Viljandi uudistest võrdlusena nägemata punt nokastanud oravaid, seltskond lällavaid punaseid ja keegi fookusest väljas silmadega eurobürokraat.

Aastapäevaks

24.02.2020

Kuhu oled jõudnud, Eesti?  Einar Laigna ja Peeter Liiv 2015. aastal. Üle nelja aasta hiljem on see veelgi ajakohasem kui tollal.