Kaku ajaveeb
Kakk kükitas täna enne TLÜ informaatika üldkoosolekut Mare-õppehoone III korruse kohvikus (hea latte on seal). Kahes kõrvallauas kummalgi pool istusid oma netbookide taga kaks tšikki. Et läpakate ekraanid olid möödakõndija poole suunatud, käis itimehe professionaalne kretiinipilk sealt üle. Mõlema ekraanilt vaatas vastu Ubuntu. 🙂
Huvitav ajamärk. Kes teab, ehk jõuabki paljupromotud “töölaua-Linuxi aasta” millalgi lähiajal kätte.
… Ititibile eduka magistrikaitsmise puhul (Kakk tegi komisjonis tarka nägu; väga vinge töö oli)!
…, pikema nimega siis [L] “Avatud lähtekoodi arendusmudelid”, jõudis TLÜs täna edukalt lõpule (paar väikest “saba” tuleb veel lähipäevil ära klaarida). See oli juba kolmas kord kasutada [L] Battle for Wesnothi õppevahendina ning ka see läks edukalt. Seltskonnaks olid seekord IT juhtimise eriala magistrandid ning lisaks Wesnothis arendamisele Traci keskkonnas (eesmärgiga simuleerida vaba tarkvara projekti toimimist) tuli uurida erinevaid vabu projekte ja litsentse ning lugeda ja ajaveebis kommenteerida vaba tarkvara maailma klassikalisi kirjatükke (Levy “Hackers”, CatB, Mogleni “Anarchism Triumphant” jt, vt kursuse materjalidest).
Kõik kolm tiimi tegid enda Wesnothi kampaania vastavalt kõnekäänule “võta üks ja viska teist”. Ehk siis kõik oskasid parajat sürri teha. Täpsemalt:
* punane tiim: lugu kolmest kangest – Viruvalgest, Vanatallinnast ja Kännukukest – ning nende rännuodüsseiast Tartu linna kangema kraami järele, teel karskusliikumisega võideldes.
* sinine tiim: kajastas barbar Conani seiklusi kadunud ID-kaardi otsinguil (jama oli lahti, kuna ilma kaardita ei saanud enam ID-piletit ja bussiga sõita…).
* roheline tiim: vähemalt kolm korda üle võlli keeratud päevakajaline lugu Oravamaast, kus figureerivad heade poolelt rüütel Keit Valgustatu, vana maag Andrus ning päkapikust segane võitleja Rein Raevukas, pahade poolel aga mupod, nõid-vampiir Vilja (kellega madistamise missioon kandis kohast nime “Viljapeks”) ja loomulikult kõige kurja juur Edgar Savipuhuja (väljavõte jutustusest: “nime sai ta sellest, et vormis savist pisikesi mõistuseta olendeid ja puhus koos abilistega neile tagumiku kaudu eluvaimu sisse. Olendeid hüüti mupodeks […]”). Edgari väljamanamiseks tuleb hüüda “Parem Oravamaa kõigile!” jne. Johhaidii…
Rohelise tiimi kampaania algusloo taust.
Loodetavasti jäid osalejad rahule. Vähemalt ei olnud igav. 😀
Täna oleksin hommikul peaaegu unustanud, et TLÜs tuleb üks loeng pidada… Ehk siis dotsendi ametiperiood sai otsa ja uuesti kandideerimiseks nõuti avalikku loengut. Õnneks tuli aegsasti meelde ja loeng läks põhimõtteliselt kenasti (kui mitte arvestada, et kuulajaid oli kaks tükki). Slaidid on [L] siin.
Pärast aga oli TLÜ uue maja aatriumis päris huvitav sündmus – Informaatika Instituudi ja haridustehnoloogide projektide tutvustusüritus [L] eVent. Tavaliste pikkade lohisevate ettekannete asemel olid seekord kiired 5-minutilised jupid ja see toimis päris hästi. Rääkisid nii õppejõud, teadurid kui tudengid – viimane on järelkasvu silmas pidades kindlasti samm õiges suunas. Kuna tegu oli avaliku ruumiga, siis oli ka rahvast kohal. Ehk jäi mõnele möödakäijalegi midagi huvitavat kõrva.
Täna käisime TLÜ kolleegidega Helsinki Ülikoolis koostööks maad kuulamas. Kaks autotäit rahvast, varahommikuse laevaga sinna ja hilisõhtusega tagasi.
Seminar möödus asjalikus õhkkonnas. Ehkki esialgu tundus soomlaste valdkond pigem TTÜs uuritava kanti, leiti pärast piisavalt kokkupuutepunkte. Ehk õnnestub mingi tõsisem koostöö püsti panna. Kohapealse miinusena tuleb mainida, et kõik traadita ühendused olid lukus, erinevalt enamikust Eesti ülikoolidest. Ruumis oli üks töötav võrgukaabel, mis käis siis pidevalt käest kätte nagu parmude suitsupläru…. Isegi laevas oli toimiv WiFi olemas – VPNi kasutades sai töötada küll (tõsi, tagasi tulles oli laev rohkem rahvast täis ja võrk oli hirmaeglane).
Enne kojusõitu käisime linna peal jalutamas ja külastasime Zetori kõrtsi südalinnas – hästi pull koht, meenutab kuulsat sürrafilmi “Leningrad Cowboys Go America”. Pole ka ime, koha kujundajaks oli tollesama bändi esinumber Sakke Järvenpää. Osa laudasid oli ehitatud ümber Zetori ratastraktorite. Menüü oli ajalehekujuline ja täis lollakate uudiste ja soome siseringinaljade taha peidetud toidukirjeldusi (esikaanel oli Arto Isohätä -nimeline onu kalapirukat heitmas – umbes nagu Kanteri karikatuur). Võtsime õlled ja kamba peale rääbised praeleivaga – lauale toodi puust liud, kus olid leivad, võitops ja … ehe plekist konservikarp koos avajaga, kõik maitserohelisega üle puistatud. Karbi sisu – sprotilaadsed suitsurääbised – oli aga ülimaitsev.
Helsinki valmistub juba vappu‘ks ja ilmselt järgneb sealkandis mitu päeva hirmsat tinunni. Ülikooli kompleks igatahes pannakse poolest päevast lukku, nagu ühelt sildilt võis lugeda. Näis, mida siis sel aastal uudistest näha võib.
Aga kokkuvõttes oli asjalik käik.
Nagu ikka – kui tulema hakkab, tuleb täiega. Eelmised nädalad kirjutasin enda Pingviiniaabitsa uusversiooni (kevade poole peaks välja tulema), siis olid ITK-s eksamid ja nüüd sel nädalal TLÜ-s IMKE [L] Security & Privacy kursus.
Pole tükk aega nii kapsas olnud. Aga kursus läks enam-vähem, kuigi formaat oli asjapulkade poolt hirmsat moodi hunnikusse lükatud ja tuli rahvale mingid elementaarsed põhitõed anda kuue loengu ja pika laboripäevaga (kokku neli päeva). Kuna rahvas oli kirju taustaga, sai viimane kulutatud XP (turvalise) installi pluss Ubuntu paigalduse peale. Hirmus pusimine oli, aga üldiselt saadi hakkama.
Järgmisel nädalal algab juba uus semester…
Eespool mainitud EMIM/IMKE “Ethics and Law in New Media” sai tänasega ametlikult läbi. Paar inimest said esmaspäevani pikendust väikeste täienduste jaoks, üldiselt aga sai hinded välja pandud.
Esimese suurema täies mahus e-vormis kursuse kohta läks üllatavalt hästi. Vedas ka seltskonnaga – kokku oli jooksnud kamp segaseid häkerdisi eri paigust (rumeenlane, tšehh, kanadalanna, kaks soomlannat, kamp siinseid veel peale selle), aga kokkuvõttes kujunes hästi mõnus õhkkond. Tööle Moodle’is (loengud, foorumid) ja iganädalasele Skype’i vestlusele (kus olulisel kohal oli rubriik “weekly stupid joke” ehk mõni Kaku räägitud napakas anekdoot 🙂 ) lisandus osade tegelastega veel Second Life’is ringikondamine. Igatahes oli täna päris kahju ära lõpetada.
Kursuse materjalid on [L] siin – hetkel on Moodle’ist ületoomine pooleli, aga mingi aja pärast on kõik loengud väljas.
Teeb mõni teine kordki…
Tähendab mõnusa olemisega mäkikasutajat.
Kakk käis täna oma vanas põhitöökohas [L] TLÜ haridustehnoloogia keskuses. Seal on sihukesi tegelasi hulgem. 🙂
Kakk on siin kommentaariumis sõber Oudekkiga kõvasti vaielnud, aga [L] seda Itaalia-muljetust võiksid küll kõik Eesti kõrghariduse Suured Ninad lugeda. Võib-olla on see veidi emotsionaalselt paksu värviga maalitud, aga üldine point on kahjuks üsna tõsi.
Eesti professor (dotsent veidi vähem) on esmajärjekorras artiklivabrik, seejärel administraator-bürokraat ning kui siis veel aega või jõudu jääb, ka õpetaja. Sisuliselt “3-in-1”, kusjuures kõik need ametid on reeglina üksteisele vastukäivad (kujutage ette kasvõi stereotüüpset teadlast ja siis bürokraati). Inimesed on erinevate eelistuste ja võimetega ning tüüpiliselt suudab professor teha ühte neist aladest heal tasemel, teised aga jäävad paratamatult tahaplaanile.
Omaette teema on veel see ISI-artiklite maania, mis kummitab Eesti teadust juba aastaid (pidi ka mujal esinema, aga vist mitte nii hullusti). Tulemuseks on see, et teadlane/õppejõud kirjutab oma artikleid
* mitte elust tulenevalt, vastavalt empiirilise materjali kogunemisele, vaid et aruandlus nõuab ja muidu ei valita aasta pärast (näiteks TLÜ-s on valimisperiood närune kolm aastat) tagasi.
* mitte enda uurimissuunast lähtuvalt, vaid vastavalt “sihtmärgiks” valitud ajakirja/konverentsi profiilile
* halvemal juhul mitte enda tõekspidamistest lähtuvalt, vaid nõnda, nagu on “popp ja teaduspärane” arvata.
See, mismoodi käib prestiižsete teaduskirjastuste nuumamine artiklikirjutamise kaudu, on muidugi veel omaette teema. Sisuliselt on mudel selline:
* teadlane kirjutab artikli (kindlasti paar inimnädalat kuni isegi inimkuud tööd) ja saadab selle tasuta teaduskirjastusele. Raha ta selle eest eraldi ei saa, kuna tema töölepingus on artiklite avaldamise nõue sees ja kui ta seda ei tee, siis ei olda temaga rahul ja teda tagasi ei valita.
* kirjastus valib “paremad palad” välja, teeb neist kogumiku ja annab välja.
* tasuta toormaterjalist loodud ajakirja müüakse kalli raha eest (isegi nii kalli, et vaesemad vennad neid osta ei jõua – see on aluse pannud ka [L] Open Access -liikumisele). Eriti irooniline on, kui teadlase enda asutus peab veidi suuremat arvu koopiaid soovides omaenda töötaja töötulemuste konservi suure papi eest ostma. Kindlasti on ka ajakirja tegemine seotud kuludega, ent siinkohal tundub küll kasumimarginaal veidi ülekohtune.
Niipalju siis teadusest, aga ega ka bürokraadi roll kerge pole. Eesti väiksuse tõttu käib siinmail pidevalt tohutu malemäng – teiste asutuste-üksustega peab ühelt poolt koostööd tegema, kuna üksi ei saa hakkama. Samas on summaarne ressurss pidevalt niivõrd piiratud, et selle üle toimub pidev võitlus. “Eestlase lemmiktoit on teine eestlane” on ka teadusmaailmas aktuaalne lause.
Ja siis tahetakse, et õppejõud hoiaks end pidevalt uute asjadega kursis (väike detail: praeguse seisuga on Kaku Liferea-uudiselugejas 116 RSS-voogu, neist suurem osa erialased portaalid ja ajaveebid), teeks uusi kursusi ja õppematerjale, esitaks neid kaasakiskuvalt ja säravate silmadega? Tulge maa peale.
P.S. See jutt on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, aga õnneks mitte enda hetkeolukorra baasil.
… on nüüd vist juba mõnda aega üleval olnud. Nüüd käisin ka natuke lähemalt uurimas.
Plusspool: näeb kena välja, rollipõhine ülesehitus toimib üldjoontes hästi ja kokkuvõttes on orienteerumine tunduvalt lihtsam kui vanas veebis. Selle koha pealt on selge edasiminek.
Miinuspool: IKKA pole suudetud asja valideeruma panna (pärast kogu kurja kisa, mis selle ümber toimus). Pealehe saadab validaator üldse pikalt, kuna seal on probleeme kodeeringu mõistmisega. Proovisin seejärel üht juhuslikku alamlehte – sellelt leidus kaks viga. Pole paha tulemus, aga mõlemad vead tekkisid XHTML-i segamisel tavalise vana HTML 4-ga. Pealegi, tänapäeval peaks olema hea põhjus, et uut, suuremahulist ja laia külastajaskonnaga veebilehte teha vana HTML 4.01 standardi peale. Ning kui siis segatakse sinna sisse XHTMLi lühimärgenditega koodi, siis tekib küsimus: kas käsi ikka teab, mida jalg teeb?
Teine vanast veebist päritud jura on URLide kuju http://www.tlu.ee/?LangID=number&CatID=number. Kui mõnus on seda telefoni teel edastada või URLi järgi tuvastada, kas tegu on rektori kantselei või soouuringute keskusega, jäägu lugejate otsustada.
Ja minu arvates ülikoolis, kes aktiivselt tegeleb Web 2.0 õpetamise, arendamise ja promomisega, võiks vähemalt mõned selle elemendid ka veebilehel kajastuda. Praegune on ilus veebileht umbes aastast 1998.
Nii et mõned asjad vajaks veel kohendamist, ehkki ka edusamme on.