Miks õppejõu silmad ei sära?

Kakk on siin kommentaariumis sõber Oudekkiga kõvasti vaielnud, aga [L] seda Itaalia-muljetust võiksid küll kõik Eesti kõrghariduse Suured Ninad lugeda. Võib-olla on see veidi emotsionaalselt paksu värviga maalitud, aga üldine point on kahjuks üsna tõsi.

Eesti professor (dotsent veidi vähem) on esmajärjekorras artiklivabrik, seejärel administraator-bürokraat ning kui siis veel aega või jõudu jääb, ka õpetaja. Sisuliselt “3-in-1”, kusjuures kõik need ametid on reeglina üksteisele vastukäivad (kujutage ette kasvõi stereotüüpset teadlast ja siis bürokraati). Inimesed on erinevate eelistuste ja võimetega ning tüüpiliselt suudab professor teha ühte neist aladest heal tasemel, teised aga jäävad paratamatult tahaplaanile.

Omaette teema on veel see ISI-artiklite maania, mis kummitab Eesti teadust juba aastaid (pidi ka mujal esinema, aga vist mitte nii hullusti). Tulemuseks on see, et teadlane/õppejõud kirjutab oma artikleid

* mitte elust tulenevalt, vastavalt empiirilise materjali kogunemisele, vaid et aruandlus nõuab ja muidu ei valita aasta pärast (näiteks TLÜ-s on valimisperiood närune kolm aastat) tagasi.

* mitte enda uurimissuunast lähtuvalt, vaid vastavalt “sihtmärgiks” valitud ajakirja/konverentsi profiilile

* halvemal juhul mitte enda tõekspidamistest lähtuvalt, vaid nõnda, nagu on “popp ja teaduspärane” arvata.

See, mismoodi käib prestiižsete teaduskirjastuste nuumamine artiklikirjutamise kaudu, on muidugi veel omaette teema. Sisuliselt on mudel selline:

* teadlane kirjutab artikli (kindlasti paar inimnädalat kuni isegi inimkuud tööd) ja saadab selle tasuta teaduskirjastusele. Raha ta selle eest eraldi ei saa, kuna tema töölepingus on artiklite avaldamise nõue sees ja kui ta seda ei tee, siis ei olda temaga rahul ja teda tagasi ei valita.

* kirjastus valib “paremad palad” välja, teeb neist kogumiku ja annab välja.

* tasuta toormaterjalist loodud ajakirja müüakse kalli raha eest (isegi nii kalli, et vaesemad vennad neid osta ei jõua – see on aluse pannud ka [L] Open Access -liikumisele). Eriti irooniline on, kui teadlase enda asutus peab veidi suuremat arvu koopiaid soovides omaenda töötaja töötulemuste konservi suure papi eest ostma. Kindlasti on ka ajakirja tegemine seotud kuludega, ent siinkohal tundub küll kasumimarginaal veidi ülekohtune.

Niipalju siis teadusest, aga ega ka bürokraadi roll kerge pole. Eesti väiksuse tõttu käib siinmail pidevalt tohutu malemäng – teiste asutuste-üksustega peab ühelt poolt koostööd tegema, kuna üksi ei saa hakkama. Samas on summaarne ressurss pidevalt niivõrd piiratud, et selle üle toimub pidev võitlus. “Eestlase lemmiktoit on teine eestlane” on ka teadusmaailmas aktuaalne lause.

Ja siis tahetakse, et õppejõud hoiaks end pidevalt uute asjadega kursis (väike detail: praeguse seisuga on Kaku Liferea-uudiselugejas 116 RSS-voogu, neist suurem osa erialased portaalid ja ajaveebid), teeks uusi kursusi ja õppematerjale, esitaks neid kaasakiskuvalt ja säravate silmadega? Tulge maa peale.

P.S. See jutt on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, aga õnneks mitte enda hetkeolukorra baasil.

1 kommentaar postitusele “Miks õppejõu silmad ei sära?”

  1. Johnny Yen ütleb:

    Ma küll noor ja ei tea midagi sellest tegelt, kuid tundub, et tõõrõõmust ei saada veel paljudes kohtades midagi aru. Eeldatakse, et see tuleb lihtsalt lambist või et seda polegi vaja. Äkki mingi nõukaaja jäänuk kus kõik alati naeratades tööd tegid ja ka vilet lasid(viide propagandafilmidele siis). Loodetavasti kui praegused noored on piisavalt vanad, et juhtmine üle võtta, läheb asi paremaks. Keskmine eesti juht on kohutavalt loll, saamatu ja lühinägelik. Ega meil niisama siin firmad järjest pankrotti ei lähe.