Kaku ajaveeb
“Well, let me explain the New World Order. Governments and corporations need people like you and me. We are Samurai… the Keyboard Cowboys… and all those other people who have no idea what’s going on are the cattle… Moooo. ”
Eugene ‘The Plague’ Belford filmist Hackers
Tuli täna meelde seoses mõningate TLÜ inimeste arusaamadega mõnedes IT-alastes küsimustes. Lähemalt ei hakka kommenteerima.
Naljakas situatsioon tänases IMKE praktikumis – ca 10.45 (s.t. keset sügavat tunniaega) ilmub klassi lahtise ukse taha üks mundris muristajakotike (vt. [L] Tuxaator). Kibeleb seal, hari käes, ja on üldse väga sellist nägu, et “noh, kas saab juba”. Kakk mõtleb – midaiganes – ja laseb tunniga edasi. Veidi aja pärast tuleb üks kurva olemisega preilna, kes ütleb – nää, anti kõrgemalt poolt käsk klassi koristama tulla. Kolmveerand üksteist. Nagu moodsal ajal öeldakse – WTF?
Padavai ülemuste juurde klaarima. Selgub, et mingite asjaajamise kiiksude tõttu peabki toda klassi hommikupoolikul koristama (kusjuures tegu on ühe kõige aktiivsemas kasutuses arvutiklassiga!). Aga neile tegelastele öeldud ajad olla olnud kolmveerand KÜMME või KAKSTEIST (loogiline tunnivaheaeg). Võta nüüd kinni, kas tegu oli matemaatikahuvilistega, kes armastavad liiga palju aritmeetilist keskmist, või millegi muuga… Õnneks oli seekord tegu sedalaadi praktikumiga, kus ajakadu väga suurt rolli ei mänginud. Aga kui sihuke palagan korduma hakkab, saab Kakk kurjaks.
Kolleeg Siiri tuli eile tööle nagu Joosep Toots. Selle vahega, et tal polnud mitte põues kutsikas, vaid käes veidi liigutav spordikott, millest ronisid välja kaks kuuvanust kassipoega. Järgmine tund aega oli töötegemine segatud, kuna kõik käisid järgemööda loomaaeda uurimas. Tegelased ise ronisid mööda laudu ringi ja tundsid end päris vabalt. Fotokal said kahjuks kohe akud tühjaks, oleks pilti teinud.
Võiks oma Toomas H. Nuustiku ka mõnikord tööle viia. Aga siis peab ühe päris suure koti võtma.
4. septembril ilmus TLÜ UNI-listi kutse üritusele nimega “Naise roll põlisrahvaste ühiskonnas”, korraldajaks TLÜ-s asuv [L] Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse nimeline seltskond ning põhikõnelejaks indiaanlanna Mona Polacca. Teema pole iseenesest Kaku rida, kuid kui oleks samal ajal juhtunud majas olema ja mööda minema, oleks huvi pärast sisse kaenud küll.
Mis aga selgub – kolmest eri allikast tulevate teadete kohaselt olla kõik meessoost kodanikud nende soost tulenevalt saalist minema pekstud. No comments.
Kui see tõele vastab (kutse peal polnud sellisest eksklusiivsusest sõnagi juttu), tuleks selline seksismi propageeriv asutus Kaku arvates TLÜ seinte vahelt elimineerida. Ekstremiste pole ülikooli tarvis.
Apdeit – nüüd on ENUT listis selgitamas, et tädi Monale tuli korraga pähe “naiste jutte” rääkida ning et naised saaks “sügavaid teemasid” arutada, pekstigi mehed välja. No ei ole veenev jutt, ei ole.
Täna on siis tarkusepäev. Tehakse tähtsat nägu ja lauldakse muuhulgas ka hümne. Aga viimase aja sündmused on ülikoolirahval ikka siibrisse visanud – nii [L] TLÜ kui [L] ITK jätsid avaaktusel ära Gaudeamuse salmi “vivat et res publica et qui illam regit”. Mida sa siin vabariiki ülistad, kui selle eesotsas on imelikud inimesed – akadeemiline vaba vaim hakkab viimaks vist pead tõstma. Eriti hästi passib see ITK-s alati eksisteerinud häkkerivaimu juurde – häkkerid pole teatavasti lolle ülbikuid kunagi sallinud.
Ilus liigutus.
… toimusid täna (s.t. reedel, tagasi koju sain tegelikult hommikupoole ööd – aga et sissekanne käib selle päeva kohta, siis on ka kuupäev 21.) siis seal Lääne-Viru kandis.
Minekuga läks kiireks, aga Kuusalu kirikusse sain siiski õigeaegselt kohale. Rahvast oli üksjagu, aga teenistust jälgida oli tiba kummaline – tundus, et suurema osa seltskonna jaoks oli kirik täiesti võõras koht ja nagu ei osatud seal õieti istuda-astuda. Laulatus oli suht lühike ja konkreetne (sellise seltskonna jaoks hea lahendus), aga paraku luges õpetaja suht-koht kõik lihtsalt paberilt maha (sihukese arhetüüpse liturgilise häälega pealegi) ning asi jättis üsna sellise Ding an sich kombetäitmise mulje.
Muidu oli kõik ilus. Kirikus olid värsked kased ja pruutpaar nägi hästi kena välja. Tavalise pulmaisa asemel oli vägesid kamandama pandud hoopis Marju-nimeline kena noor daam (kes nägi kangesti Celine Dioni moodi välja), kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Laulatuse järel pandi rahvas autodesse ja pulmarong läks teele.
Hea oli, et auto ära tankisin – see sõit oli ikka päris pikk. Esmalt Priidu vanematekoju, siis mere äärde Kairu neiupõlvenime lendu laskma (kahjuks maandus selleks ettenähtud õhupallikimp hoopis suure puu otsas…), siis Kolgale, kus kohalikud panid pruutpaari traditsoonilisi ülesandeid täitma (puulõhkumine ja titemähkimine) ja viimaks Loksa külje alla kämpingusse. Truuks jäädes varasemale traditsioonile pulmasõitude osas sõitis Kakk suure osa teed lahtise aknaga, vasak jalg peegli juures aknast väljas (korra tuli pollar vastu, siis korjasin kähku ära). Käike tuli vahetada gaasijalaga, aga sellega sai hakkama. Eriti kino oli Loksal, kui CD-mängijast tuli klassikaline iiri jig ning Kakk siis rõõmsalt (aknast väljas oleva) jalaga takti vibutas. Rahvas vaatas teeservas, silmad krõllis peas…
Pulmapidu Loksal oli ka igati vahva, seltskond osutus väga toredaks. Marju juhtimisel tehti igasugu tsirkust (pruudi jala äratundmine, nina otsas tikutopsi edasiandmine jne). Igasugust jooki oli piisavalt, aga väheste eranditega jäid kõik igapidi sündsateks. Muusika eest hoolitses Kaido-nimeline (!) duo – esmalt tundus harilik süldikas, kuid sellid tegid oma rida tegelikult hästi (6-7 setti häält säilitades ära laulda pole kah niiväga kerge). Vahepeal laenasime Mardiga poistelt lava ja tehnikat ning tegime paar laulu, mis rahva poolt hästi vastu võeti. Üllatusena laulis isegi Kairu ühe laulu. Pruutpaari avavalss oli ka muide üllatuslik – Leonard Coheni “Take This Waltz”.
Tulema sain alles tublisti peale keskööd. Ülejäänud rahvas jäi suures osas ööseks sinna, vaid Mart tuli vist veel ära. Jätsin Kairu ja Priiduga nägemiseni (hästi armas oli see, et nad ekstra saatma tulid), keerasin iiri musa tuurid põhja (une peletamiseks) ja põrutasin koju.
Väga tore elamus oli – aitäh peakangelastele ning kapaga õnne igaks elujuhtumiks peale selle.
Nüüd on siis see suvekooli möll läbi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üllatavalt vahva asi tuli välja. Ise ei saanud paraku kogu lugu kaasa teha – nädala algul tuli oma [L] IADISe artikkel ära saata ning veel eile tuli vahepeal tulla Tallinnasse [L] IST Baltia töötuppa kõnet pidama. Õhtuks läksin siiski tagasi Kuursaalis toimunud lõpuõhtusöögile. Vahva õhtu oli – ilus ilm, meri ja hea seltskond (Marilyn Monroe laulud Meribeli esituses olid elavas ettekandes samuti mõnusad, ehkki plaati ma sellise muusika puhul küll ei ostaks, pole üldiselt minu rida).
Üleeile õhtul käisime veel Uuemõisa lähedal ühes talus saunatamas. Vedasime Mardiga ka sinna oma pillid-värgid kohale ja mängisime kogu õhtu. Sauna ei jõudnudki… Muidu oli hästi tore õhtu, kahjuks oli ilm vihmane ja õue eriti ei saanud, pealegi oli tegu ilmselt Läänemaa sääseparadiisiga. Kakk ei salli neid elukaid kohe üldse.
Kokkuvõtteks: akadeemilises mõttes ehk oli osavõtjate punt ebaühtlane – Sebastian, Riina, Hans jt andsid nii mõnegi uue idee, samas mõni teine jäi rohkem statisti rolli. Seltskondlikult oli aga tegu päris mõnusa kambaga, kellest eile ja täna oli päris kahju lahkuda. Loodetavasti puutub vähemalt mõnega neist veel tulevikuski kokku, järgmisel aastal võiks miskit sarnast kindlasti veel korraldada. Aitäh Mardile, Kairule ja teistele, kes seda kõike vedasid.
Peale kolme tööpäeva Tallinnas kolis [L] LEARN suvekool eile õhtupoolikul Haapsallu. Algselt ei pidanudki ma sinna minema, kuid siis arvas Mart, et võiksime natuke musa teha. Harkujärvelt sai kogu kilakola autosse topitud ja aidaa minema Haapsalu poole.
Ilm läks suht koledaks, nii et plaanitud õuepeost ei tulnud ilmselt eriti midagi välja. Rahvas majutati [L] Haapsalu Kutsehariduskeskuse ühikasse ja pidu korraldati sealsamas keskuse fuajees – väljas varjualuse all grilliti ja muu jämm käis sees. Vedasin ühe kohaliku abivalmis selli abiga kogu kupatuse fuajeenurka ning panin üles. Kohapeal leidus isegi veel võimendust, mida kasutada sai, nii et bändinurgake tuli isegi päris korralik.
Viimaks laekus ka rahvas pikkamööda kohale, alguses oli asi suht vaikne. Süüa-juua oli päris palju, aga meie vaeste türklaste peale oli jälle nati liiga vähe mõeldud (sama jama oli ka teisipäeval, kui lõunaks roojase looma liha serveeriti) – grillvorstid ja veinid… Õnneks oli ka salatit ja kana, aga vett tuli küll veel poest juurde tuua.
Sõime kõhud täis ja kobisime Sebastianiga bändinurka jämmima, päris lõbus oli. Kutt on natuke sihuke Buddy Holly välimusega kah, niiet kõlbab vanu rokenrolle kammida küll. Siis tuli ka Mart ja saime natuke harjutada (pärast pakkusin küll välja, et meie kollektiivi nimi peaks olema “NRB” ehk “No Rehearsals Band”), klaverisaatega “Nii vaikseks kõik on jäänud” tuli päris ilus välja. Kuna paistis, et asi jääb hilja peale, otsustasin öömaja küsida – kuna rahvast oli vähem tulnud kui esialgu plaanis, oli vabu kohti piisavalt. Hea oli, et seda tegin…
Siis tulid türklased küsima, kas saab nende läpaka võimu sappa ühendada. Väikese jooksmisega saime vajalikud juhtmed ja läks lahti – ehtne türgi disko korraliku tümaka ja idamaise muusikaga. Rahvas pandi kõik kõhu- ja muid tantse tantsima. Päris vinge oli. Lisaks pakuti veel ka lukum’i ja ehtsat türgi kohvi, mida miskise aparaadiga kohapeal tehti – päris ehe asi oli.
Siis lasti ka teistel rahvastel esineda – eestlaste arvesse läksime ilmselt meie Mardiga, aga teisedki olid väga vahvad. Lätlanna Anita laulis a cappella ühe läti rahvalaulu, soomlannad tegid plaksumängu nende rahvalaulu “Sinisia punaisia ruusunkukkia kannan kullalleni” (mida muidugi kästi rahval kaasa laulda!) saatel. Siis aga…
Läpakale keerati tuurid peale ja hakkas kostma tuttavat mörinat “Haarrrd Rooooccck Haallellluuujaahh!” ning laval hakkas kalpsama ringi Lordi. Tegelikult muidugi Niina, Riina, külalissoomlane Steffi ja adopteeritud soomlane Hans, kõigil grillfooliumist improviseeritud maskid peas. Hansu seljas olid miskid papist tiivad kah – need muidugi päris-Lordist erinevalt automatiseeritud polnud ja Riina pidi neid käsitsi lehvitama. Johhaidii, mis pilt…
Pärast mängisime Mardiga veel ühe seti, nüüd siis juba publiku ees. Võeti soojalt vastu küll, eriti toosama “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja ekspromptina lauldud Brian May “Too Much Love Will Kill You”. Õhtu lõpetasin paari sündiimprovisatsiooniga.
Pärast olime kapitaalselt kapsad. Mardi hääl oli läinud ja Kakk seisis vaevalt püsti. Üleväsimus oli nii suur, et pärast ühikas magama jääda ei saanud (türgi kohv kah veel ju) ja viimaks tuli va migreen kallale. Osa toitu tuli ülakaudu välja ja lõpetas vetsus. Vastik värk. Aga tänu sellele sai paar viimast hommikutundi natuke magada.
Hommikulauas oli rahvas suht unine ja mõned olid üldse puudu, aga kõik olid rahul. Peale sööki läksid teised oma esimest töösessiooni pidama, mina keerasin otsa Tallinna poole. Korjasin tee äärest ka paar hääletajat peale. Koju jõudes keerasin siruli ja põõnasin oma 5 tundi.
Suvekool kestab veel terve järgmise nädala – kui oma artiklite-värkidega valmis jõuab, siis lähen ehk veel lõpus sinna. Vahva seltskond on.
Mõned pildid on veel [L] Flickr’is, võib otsida ka teiste osalejate pilte märgendiga learnip2006 (põhiliselt Sebastiani omad).
Kakk käis täna Nelijärvel Eesti E-Kutsekooli seminaril pedagoogidele Creative Commonsist rääkimas. Üllatavalt hästi võeti vastu – rahvale näis jutt isegi meeldivat. Slaidid leiab (nagu ikka) [L] dokkide lehelt.
Ah et mis märjad püksid asjasse puutuvad? Sai käidud tsikliga – mõlema otsa peal oli algus ja lõpp täitsa ilusa ilmaga (ja Piibe maantee ümbrus on varasuviselt ilus roheline), vahele mahtus aga üks Tallinna ümbruses ringi tuianud tohutu äikesepilv, mille alt õnnestus kaks korda läbi sõita (minnes Soodla kandis, tulles Tallinnas Pärnu maanteel ja Vabaduse pst-l). Jälle sai kingadest vett välja kallata. 😀
Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.
Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.
Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.
Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).
Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.
Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.
Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…
Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.
Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.
Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.