Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.
Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.
Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.
Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).
Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.
Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.
Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…
Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.
Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.
Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.