Silt: film

Filmielamus: Soldier

TV Ekspressi filmitutvustuses seisab: “Melodramaatiline ja primitiivne ulmemärul…”.  Kirjutajaks on ilmselt järjekordne omast-arust-esteet, kes ei näe filmis puude taga metsa (ehk madina taga head filmi).

Tegelikult on see hea ulme-action, samasse ooperisse Matrixi, Equlibriumi ja teiste hoiatavate ulmelugudega (tõsi, eespoolmainitutest ehk kraad nõrgem). Ning tegelikult on see üsna sügavalt sõjavastane film, ehkki pealkiri viitab peategelasele seersant Toddile (Kurt Russelli esituses). Keegi IMDB tegelane oli kokku lugenud, et seersant Todd räägib filmi jooksul 104 sõna – siin on mõeldud kuuldavaid sõnu, sest pilguga räägib peategelane väga palju rohkem (Kurt Russell on erinevalt mitmestki madinakangelasest ka hea näitleja).

Filmi parimad osad on need, kus madinat ei käi – ehkki ka madin on tehtud hästi (ja alatooniga “masin ei saa ikkagi inimese vastu”). Väga head liinid on seotud autistliku poisi Nathaniga ja Toddiga koos “maha kantud” sõduritega, kes lõpuks talutud mõnituste eest kätte maksavad. Hea vastandus on kogenud rindeohvitser Church (üks väheseid kordi, kus Gary Busey saab enam-vähem positiivset tegelast mängida) vs ülbest jobust sõjakooliohvitser Mekum. Ja muidugi lapsest peale ajupestud tapamasinaks (“What do you feel?” – “Fear and discipline, Sir”) treenitud peategelane versus raskete olude kiuste õnnelik (niivõrd kui võimalik) perekond – ja esimese pikkamööda inimeseks kasvamine. Viimane on veidi sarnane Terminaator 2-ga – seal oli küll tegu robotiga, kuid Todd pole sellest alguses ka eriti kaugel.

Üks olulisi sõnumeid filmis on ka “pea rahu niipalju kui võimalik, kuid ole valmis ka võitlema” – kogukonda juhtiva nõukogu enesekindlast patsifistist esinaine lastakse läbirääkimisi üritades ilma tseremoonitsemata raketiga tükkideks ning rahu tuleb ikkagi alles läbi võitluse (“I will kill them all, Sir”). Filmis esineb ka Bushidole omane vastase austamise noot – Todd ütleb “Soldier deserves soldier” ja asetab isegi tapetud peavaenlase maha omalaadse austusega.Nii et nagu heale filmile omane, tasub siit otsida pisikesi detaile ja ka lõbusaid vihjeid mujale (näiteks Toddi toimikus esineb “Plisskeni medal” – väike vihje Snake Plisskenile, Kurt Russelli teisele tuntud filmirollile).

Selle flmi võiks kah endale hankida.

Filmielamus: The Hunted

Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.

Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).

Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.

Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”

Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.

Benicio del ToroPekka-Eric Auvinen

Filmielamus: Rukajärven tie

Seekord siis üks parimaid nähtud sõjafilme, põhjanaabrite tehtud lugu luurerühmast, kes saadetakse Jätkusõja esimesel suvel enam-vähem enesetapumissioonile Nõukogude vägede tagalasse.

Ka see film on omajagu “Seitsme samurai” sugulane. Kogu rühm on äärmiselt kirju kamp – siin on noor ja roheline Ville Snicker oma isaga, kes teda isegi sõjaväes pidevalt kantseldab (“Kiiver pähe, poiss!”) ning lõpuks sureb teiste taandumist kuulipildujaga kattes; on sügavalt usklik Unto Saarinen, kes pääseb otsekui ime läbi (“imed on võimalikud” on selle filmi üks põhisõnumeid); on kuulipildur, kelle kommunistist isa omal ajal soome valgete poolt maha lasti, kuid kes ometi võitleb nüüd koos soomlastega; on küüniline kapral Lukkari, kes ei kohku tagasi ka vangivõetud haavatud venelase mahalaskmisest. On ka argpüksiks osutuv Karppinen, kes hädavaresena koju saadetakse, kuid kes enne seda jõuab tappa maha ühe karjala põgenikest. Ja viimaks kogu seda punti juhtiv leitnant Eero Perkola, kes jääb tegelasena isegi oma värvikate seltsimeeste varju.

Pinget kruvitakse järk-järgult, filmi lõpuosa moodustav hullumeelne murdmaajooks omade meeste mürskude all ning ootamatult tabatud vaenlasi nottides on ilmselt sõjafilmide klassika. Üks asi jääb arusaamatuks – kuidas Eero kallim Kaarina ikkagi kogu haavatute kolonni koos õdedega jõhkralt mättasse löönud “kangelaslike” vene partisanide käest pääseb? Aga ju ka see käib “imed on võimalikud” alla.

Üks parimaid tsitaate filmist: Karppineni hirmunud pominale “Meid saadetakse surmasuhu!” lajatab kamraad vastu: “Meie olemegi surmasuu. Tõmmake neile!”

Kokkuvõttes hea film soomlastele aastapäeval vaadata. Seda vaadates saab aru, miks Stalini jõmmid loodetud kerge saagi asemel Karjala metsadesse oma meeste laibamägesid jätsid ja lõpuks see maa ikkagi vabaks jäi. Tahtmine ja sisu on põhiline.

Ja õnnitlused ka põhjanaabritele omariikluse 90. aastapäeval!

Filmielamus: Kakushi ken oni no tsume

Eestikeelse pealkirjaga “Varjatud mõõk” – teine suurepärane lugu jaapani režissöörilt Yoji Yamadalt “Hämariku samurai” kõrvale. Sama tonaalsusega nagu Seibei-film, küllalt aeglaselt kulgev, ent ilus ning üdini jaapanlik lugu. Nagu ka eelmises filmis, on ka siin aukohal samurailik kohusetunne ning selle täitmine kõigest hoolimata. Peategelane Katagiri sarnaneb oma ellusuhtumiselt tublisti Seibeile, kuid minu arust oli Hiroyuki Sanada tegelaskuju veidi koloriitsem (ja ka Sanada näitlejana veidi kihvtim). See-eest jälle lõpeb siin lugu päris õnnelikult.

Mis samurailugu see on, kus mõõka ei vibutata… Siingi on paar vaadatavat duelli (nagu Seibei, nii saab ka Katagiri ülesande üks kange mees maha lüüa), kuid Seibei-filmis olid need ehk tiba vingemad. Siiski oskab ka Katagiri väga hästi mõõka käes hoida ning lisaks korralikule katanakäsitsusele näeb siin ka üht teist masti tehnikat. Pealkirjas viidatud deemoniküüs ehk “varjatud mõõk” ei olnudki üldse tavapärane mõõgavõitlustehnika, nagu paljud filmis arvasid – tundub, et Katagirit õpetanud Toda-sensei oli üht-teist ka Iga maakonnas või Togakure kandis õppinud (tehnikat ennast näeb põgusalt ka siis, kui peategelane seda enne kasutamist harjutab). Igatahes on alatu ülemuse ärakoristamine Katagiri poolt lahendatud üsna jubeda professionaalsusega. Ohver kukub hääletult kokku ning ainus märk on südamesse löödud pisike auk, kust isegi verd ei tule…

Veidi on sisse segatud ka “Viimases samurais” nähtud euroopaliku sõjapidamise Jaapanisse tuleku lugu ning siin hoolitseb just see koomiliste vahepalade eest. Eriline kino on võõra asjaga kimpus olevate samuraide kanaballett (rividrilli sildi all) ja hädavaresest “kõrgelt koolitatud ja pealinnast” instruktor, kes isegi kahurväe käsklusi püüdlikult hollandi keeles kisab (“Vuuuuuur!”).

Ühenduslüliks kahe filmi vahel on ka totust teener Naota. Ilmselt ei ole tegu küll päris sama inimesega kahes eri loos – kuid mine tea sedagi. Igatahes on jälle üks korralik vana aja lugu ning ehkki “Hämariku samuraid” võiks veidi eelistada, tasub ka see film vaatamist.

Jälle üks filmitsitaat

…, mis seekord pärineb filmist “Kuus päeva, seitse ööd” ja tuli pähe peale ühe TLÜ listi lugemist:

Robin Monroe: I am so scared.
Quinn Harris: If it makes you feel any better, I’m a little scared myself.
Robin Monroe: Uh, no. No, that does not make me feel better.
Quinn Harris: I thought that’s what women wanted.
Robin Monroe: What?
Quinn Harris: Men who weren’t afraid to cry, who were in touch with their feminine side.
Robin Monroe: No, not when they’re being chased by pirates, they like ‘em mean and armed!

The Flame Still Burns

Kakk on viimastel päevadel kõvasti YouTube’is tuhlanud. Ja näe, mis ette juhtus… [L] “Still Crazy” filmi finaallugu. Uskumatu, et seda bändi pole tegelikkuses kunagi olemas olnud – ülimalt kihvt ja reaalsena tunduv esitus. Ja muidugi laul on tipptase, Claptoni stiilis kitrasoolo samuti. Peaks selle filmi ikka kusagilt siinsest poest üles otsima või Amazonist ära tellima.

Kes tahab laulu täit stuudioversiooni kuulda, siis selle leiab samuti YouTube’ist [L] kellegi slaidiesitluse taustana. Ja viimaks – kuna ka tekst on viimase peal, panen ka selle siia.

The Flame Still Burns

I live a life that’s surreal
Where all that I feel I am learning
Oh life, has been turned on the lathe
Reshaped with a flame that’s still burning
And in time, it’s all a sweet mystery
When you shake the trees of temptation
Yeah and I, I know the fear and the cost
Of a paradise lost in frustration

CHORUS
And the flame still burns
It’s there in my soul for that unfinished goal
And the flame still burns
From a glimmer back then
It lights up again in my life
In my life, yeah

I, I want my thoughts to be heard
The unspoken words of my wisdom
Today, as the light starts to flow
Tomorrow who knows who will listen
But my life has no language in love
No word from above is appearing
Oh the time, in time there’s a fire that’s stoked
With a reason of hope and believing

CHORUS

Keep rolling keep that flame still burning
Keep on rolling while the world keeps turning
Yeah, keep a’rolling
Yeah, keep a’rolling, yeah

CHORUS

Jesus Camp

Sai kodus Märteniga seda vaadatud ja pikalt arutletud. Tema siis suht ateistlikult positsioonilt ja Kakk kristlikult (jah, meil on kodus lubatud oma peaga mõelda).

Raske film. Kohati tekib tõesti tunne – on see ikka reaalsus? Jõhker värk igatahes. Eks ka ise on nähtud üht-teist samast vallast, aga vist mitte nii hullu ajuseebitust. Et sihuke asi mitte kõige õigem pole, on vist siililegi selge.

Samas tuleb nõustuda filmi natukenegi tasakaalustama pandud [L] metodistist advokaadi Mike Papantonio väitega – see on mingi teine usund, mil pole kristlusega just eriti palju ühist. Viimast vähegi tundev inimene ei saa kuidagi nõustuda G.W. Bushi pappkuju avaliku ja ühise kummardamise, abordivastaste loosungite kasutamisega laste suude kinnikleepimiseks või paljude muude asjadega. Näiteks huvitav oleks teada, kas eestikeelsetes subtiitrites esinenud fraas “Ma nean ära Juuda lõukoera” ühe lapse esituses oli tõlkija lollus või reaalselt öeldud? Kahjuks läks ingliskeelne originaalfraas kõrvust mööda. “Lõukoer Juuda soost” on nimelt Piibli üks paljudest metafooridest Jeesus Kristuse kohta (Ilmutuse 5:5). Ja sarnaseid asju oli filmis veel mitmeid.

Omaette küsimus muidugi on see, kuivõrd selle filmi näitamine Eestis mõttekas oli. Kindlasti tuleb inimesi hoiatada Becky Fischeri taoliste kodanike eest, ent samas võivad võhikud teha filmist (mida kindlasti ei saa lugeda kristlusevastaseks tervikuna – tasakaalustamatuks aga küll; Becky Fischer esindab samavõrra kõiki kristlasi kui mõni pommivööga tolvan või peade mahasaagija kõiki moslemeid) järeldusi, mida selle autorid ehk ei soovikski. Ateismipropagandat loobitakse siiakanti niigi uksest ja aknast. Tegelikult oleks ETV-st aus näidata järgmisel nädalal vastukaaluks näiteks “Vend päikest, õde kuud” või mõnd muud teise vaatenurgaga lugu.

P.S. Peale filmi pani Kakk klapid pähe ja lasi Linnamuusikutel Põhjataevalaule ning Triskelel teisi vanu eesti vaimulikke rahvalaule laulda – aitas rahuneda ja teada, et tõelist asja ei kõiguta ei Kivirähk, Becky Fischer ega muu inimeste küündimatus.

Filmielamus: The Last Samurai

(Jällegi mitu korda nähtud, aga pole varem kirjutanud)

Jajah, muidugi. Filmis on hulk faktivigu (alates sellest, et Jaapani armee moderniseerisid preislased, mitte jänkid) ja näpukaid (stiilis “mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma”). Kohati on asi hollywoodilikult seebine. Ja Tom Cruise on saientoloog.

Aga ikkagi on see hea film. Kapten Algreni lugu on esitatud puudutava kaasaelamisega, väga palju on ilusaid kaadreid ning toredaid pisikesi detaile. Mehed oskavad mõõka käes hoida – Saientoloogi-Tom oli kuuldavasti lausa kaks aastat enne trenni teinud (ja jaapani keelt õppinud) ning seda on näha. Mis aga peamine, Bushido olemus on päris ilusasti edasi antud (budohuvilised ilmselt mõistavad, mida siin mõeldud on). Katsumoto tegelaskuju on Ken Watanabe poolt väga mõjusaks mängitud.

Lisaks veel on toreda äratundmisena filmis näha ka Timothy Spalli (“Still Crazy” Beano Baggot) ja Hiroyuki Sanadat (“Tasogare Seibei” nimitegelane; siin teeb jällegi hea rolli mõõgakangelasest juurika Ujio’na).

Kokkuvõttes: nii hea film, et isegi palju selles sisalduvat jama ei suuda asja ära rikkuda.

Hilinenud sünnipäev kinu ja pisipehmepeksuga

Et meil kolleeg [L] Hansuga sünnipäevad suht ligistikku, otsustasime täna neid töö juures koos tähistada, Hansu ettepanekul kujunes töövormiks mitteseminar. Eelnevalt käisime poes ja tirisime kohale hulga nänni, seekordselt aga asendasime Hansu ettepanekul tavalise veini hoopis erinevate mineraalvete ja limpsidega. Mitteseminari töövormiks oli taanlaste autorikaitsekriitilise dokkari [L] Good Copy, Bad Copy vaatamine koos järgneva diskussiooniga, kõik see muidugi söökidega kaetud HTK seminarilaua ümber. Film oli väga vinge, soovitaks kõigile vähegi IT-ga ja/või seadustega tegelevatele inimestele.

Kuna päeval olid pikalt loengud, sain [L] tänasest uudisest Microsofti eurotrahvide kohta teada alles Äripäeva ajakirjaniku telefonikõnest, kes soovis asja kohta kommentaari. Sain selle just ära saadetud, kui sama sooviga tuli toru otsa Postimees. Jäi mulje, et Eestis peale Tehnokratt Petsi ja Kaku vaba tarkvara asjatundjaid nagu polekski… Aga ju ei saadud teisi kätte. Igatahes ütlesin mõlemale, mida asjadest arvan. Lood leiab [L] Postimehe ja [L] Äripäeva veebidest.

Filmielamus: Pitkä kuuma kesä

Kunagi sai siin kirjutatud kahest filmist – lahedast rokkariloost “Still Crazy” ja Aki Kaurismäe “Mies vailla menneisyyttä”. No pealkirjas nimetatud soome noorte-rokilugu on nende kahe segu – Kaurismäki tehtud “Still Crazy” võiks nii välja näha.

Lahe lugu. Muidugi toda v-sõna tuli igast august. Igasugust sürri kah, kõikse karmim juhtum oli kahele luuserist pikajuukselisele narkotsi pähe pasa müümine (pärast suuremeelset auto paagist bensiini nuusutamise võimaldamist). Kemmergu ümberlükkamine koos seesistuva kodanikuga kah (kahjuks õnnestus siinkirjutajal näha samalaadset asja täiesti laivis ühel Viljandi folgil…). Aga ometi on kõik see rämedus omas ajas ja kohas ning mõjub üsna usutavalt. Teisalt on ka vahvaid inimlikke kohti ning lõbusaid hetki – kasvõi juba see, kuidas [L] soome kirjanikust hetkevälgatuse ajel bändinimi Kalle Päätalo saab ja mis sest kõigest välja kukub.

Muusika on üllatavalt hea. Kirka omaaegsest superhitt-kaverist “Varrella virran” (originaalis “Down By The River”) on saanud “Virralla varren”… Ja nagu ka “Still Crazy” puhul, on siin mitu noort näitlejat ise muusikud (udupeast kitarristi Jimit mängiv Konsta Hiekkanen on tõsiselt asjalik kidramees), musa ise aga kogenud tegijate looming – nii mõjub kogu bändivärk üsna ehedana. Filmi läbiv ja finaalis kõlav “Lootusasentoon” on parimaid soomekeelseid rokklugusid, mida siinkirjutaja on kuulnud.

Kokkuvõttes lahe pilt omaaegse soome noortepundi elust ajal, mil Dingo ka siinmail kuum nimi oli.