Silt: musa

ITSPEA ja Bangles

Vahepeal jäid muusikamaratonid soiku – siin tekkis igasugust sousti tervisega, algas tavapärane akadeemiline hullumajahooaeg (mis kestab juunikuuni) ning takkapihta sai Eesti endale ilmselt läbi aegade kõige küündimatuma valitsuse – nii et polnud eriti enam aega ega tahtmist midagi kirjutada. Nüüd on osad jamad lahenenud (valitsus kahjuks veel mitte) ja võib vaikselt uuesti proovida.

ITSPEAd on järel veel kaks reedet – järgmisel nädalal on topelttööpäev (lisaks tavapärastele blogidele ja foorumile laekuvad ka rühmatööd) ning siis on veel üks nädal, mil rahvas saab teiste töid arvustada. Nii et täna võtaks midagi, mida annab ühe soojaga läbi kuulata – kui viimati Halestormil oli rokipundis ainult solist naisterahvas, siis nüüd võtaks ette sellise, kus kõik on naised. Ehk padavaiga LA-sse ja kuulame Banglesit.

Bänd sai alguse Los Angeleses 1981. aastal, alguses nime all The Colours, hiljem The Bangs ja viimaks (The) Bangles (artikli kasutust kohtab nimes nii ja naa). Liikmed olid alguses 20 ringis ning ühe erandiga on koosseis olnud stabiilne – laulja-kitarrist Susanna Hoffs, õed Vicki ja Debbi Peterson (kitarr ja trummid) ning vaid bassimängija on vaheldunud – päris alguses Annette Zilinskas, siis pikka aega Michael (Micki) Steele (huvitav, miks see kena daam endale mehise esinejanime valis?) ja hiljem uuesti esimene.

Viiest stuudioalbumist esimene, All Over the Place ilmus 1984. aastal. Kohe avaloost (“Hero Takes a Fall”) kostab bändi tüüpiline poprokisaund, mis meenutab enda mitmehäälse taustavokaaliga veidike biitleid (ühe teooria järgi oligi “The Bangles” võetud paralleelina “The Beatlesile”), ent kusagilt kitarrist ja trummidest kõlab siin läbi isegi… punk (“Tell Me” kõlab täiesti nii, nagu oleksid John ja Paul käinud kusagil Johnny Rotteniga õlut joomas). Huvitaval kombel on plaadi lood enamikus alla kolmeminutilised jupid (vaid kolm lugu 11-st on üle kolme minuti pikad, üle nelja pole ükski). Solistideks on järgemööda kolm bändiliiget, lisaks Susanna Hoffsile mitmes laulus ka õed Petersonid (Micki Steele siin plaadil soolot ei laula, kuid ka tema on tegelikult hea laulja). Endale meeldib siit ilmselt enim “Going Down to Liverpool” (plaadi pikim lugu, selge viide biitlitele ka).

Teine album, Different Light, ilmus tervelt viis aastat hiljem. Siin on juba mitu tuntud lugu (suurim hitt oli ilmselt Prince’i poolt varjunime all kirjutatud “Manic Monday”), terve plaat on lihvitum ja popilikum, pungielement on kadunud, õnneks aga mitmehäälne vokaal on alles. Nii jõudis see ka edetabelites üsna kõrgele. Lemmikuks siit võiks pidada Jules Shearsi kaverit “If She Knew What She Wants”, mis on taas biitellik hea minekuga lugu, ent naisterahva vaates esitatuna tekstilt märksa mitutpidisem kui originaal. Täiesti omanäoline on ka lõpus olev “Following”, mida laulab selle autor Micki Steele – kõlab, nagu oleks Joni Mitchell omal ajal proovinud Nirvanat laulda.

Kolmas album (mis jäi pikaks ajaks ka viimaseks), 1988. aasta Everything, on siit kõige tuttavam – kunagi oli see ühel lindistatud kassetil ja seda sai ikka päris korralikult käiatud (nii autodes kui mujal). See on eelmise plaadi edasiarendus – samasugune popisaund, aga lood on küpsemad ja ka mitmekesisemad. Kõige suurem hitt oli muidugi “Eternal Flame”, mida ilmselt teavad ka need, kes bändist muidu kuulnud pole. See on väga hea lugu, aga paar tükki siit meeldivad veel – Micki Steele’i lauldud “Complicated Girl” (väga hea tekst), Vicki Petersoniga “Crash and Burn” (väga hea vungilugu – tuline kahju, et plaadil selle saund õhukeseks jääb; keegi peaks selle korraliku hardrokina ära kaverdama!) ja ehk parimana Susanna Hoffsi lauldud kurbmõtlik “I’ll Set You Free”. Eripäraseim lugu on seekord Vicki Petersoni lauldud “Watching the Sky”, mis on selle bändi lähim lugu raskerokile (täitsa võrreldav Halestormiga). Aga terve plaat on hea, käiamine oli igati ärateenitud.

Vahepeal jõudis bänd pika pausi teha ning neljas album Doll Revolution ilmus 2003. aastal. Kokku tuldi samas koosseisus, aga aeg oli üksjagu edasi läinud. Ent kurjavõitu pealkirjaga avaloos “Tear Off Your Own Head (It’s A Doll Revolution)” on tagasi avaalbumi punginoot (ehkki see on tegelikult Elvis Costello laul). Edasi jätkub plaat aga pigem mõtlikumas võtmes, keskpaigas tuleb jälle vunki juurde, kuni kaheksandana tuleb “I Will Take Care of You”, mille võiks lugeda stiililt isegi kantriballaadi alla. Plaadi teine pool on paraku igavapoolne. Lõbusa detailina: plaadil on taustalauljateks märgitud “Bangle Boys Choir”, mis on tegelikult kunagine Nirvana trummar Dave Grohl ja veel kaks kutti. Hea täiendus Bryan Adamsi albumitel nähtud The Pointless Brothers’ile. 🙂

Ja seni viimane Banglesi album, Sweetheart of the Sun 2011. aastast. Mõni aeg peale eelmist plaati ja järgnenud turneed läks bassimängija Micki Steele oma teed ning see plaat on lahendatud kolmekesi koos taustajõududega. Avalugu “Anna Lee (Sweetheart of the Sun)” toob tagasi avaalbumi biitlifiilingu. Ülejäänud album on paraku küllaltki üksluine – midagi otseselt valesti ei ole, aga meelde ka ei jää.

Seega praeguseks on minu jaoks endiselt parim see vana tuttav Everything. Aga mine tea, ehk teevad need tegelased veel vanaemadena kah mõne albumi. 🙂

Vaatab, kas järgmisel nädalal on aega tööuputuse kõrvalt midagi kuulata. Kui jõuab, siis ehk jälle midagi keldilikku.

ITSPEA ja Halestorm

ITSPEA jõudis tänasega kahe kolmandiku peale ning rahvas pidi seekord lugema ja lahkama Eben Mogleni 1999. aasta “First Monday” artiklit “Anarchism Triumphant“. Nagu mitmed märkisid, ei olnud üldse aru saada, et see on üle 20 aasta tagasi kirjutatud.

Aga nagu eelmisel korral öeldud, sel korral jälle midagi traadisemat ja sauruste kõrvale ka midagi uuemat-nooremat. 1997 alustasid Pennsylvanias õde-venda Elizabeth Mae ehk Lzzy ja Arejay Hale bänditegemist – sellest sai perenime järgi Halestorm. Lzzy laulis ja mängis kitarri, Arejay lõi trummi. Appi kutsuti ka Lzzy peika Joe Hottinger kitarridel ja Josh Smith bassil. Huvitava detailina: alguses oli tegu päris perebändiga, esimene bassimängija oli Lzzy ja Arejay isa Roger Hale.

Halestorm on huvitav “uus vana” bänd. Kõlas on kõrvuti grunge ja alternatiivi kurjad hääled, vägagi Hearti meenutav (Lzzy hääl on üsna sarnane Ann Wilsoni omaga) ja vana hea USA südamaarokk (Pennsylvania ikkagi) sinna otsa. Lzzy on lisaks heale lauluhäälele ja laulukirjutamisele ka piisavalt tugev kitarrist, et kahekitarrilugusid teha.

Avaalbum oli traditsioonilisel viisil bändinimeline ja ilmus 2009. aastal. Juba siin plaadil on kõik eespoolnimetatud komponendid kenasti olemas. “It’s not You” ja “I Get Off” on alternatiivsemad versioonid Hearti rokklugudest. “Bet U Wish U Had Me Back” on aga veel meloodilisem, südamaaroki komponendiga lugu, kus külalisena astub üles praegune Bon Jovi kitarrist Phil X. “Familiar Taste of Poison” on jõuline Scorpionsi stiilis ballaad (vrdl “When the Smoke Is Going Down”). “I’m Not an Angel” kõlab kohati Nick Cave’i sarnaselt. Veel üks Hearti sarnane lugu on lõpu eel “Better Sorry than Safe”. Plaadi lugude pealkirjade järgi võiks eeldada, et Lzzy oli kirjutades üsna pahas tujus – aga lood ise tegelikult nii hullud ei ole (traadised küll), ehkki Lzzy oskab inimesi pimedasse saata nii laval kui väljaspool seda. See on väga korralik debüütalbum, mida müüdi kohe ka kuldplaadi jagu (USA-s pool miljonit).

2012. aastal jätkus rida albumiga The Strange Case of…. Avalugu “Love Bites (So Do I)” on lisaks andekale sõnamängule ka korralik kiire traadikas, mis võitis parima raskerokiloo esituse Grammy. See on segu alternatiivrokist, grungest ja pungist ning Lzzy teeb siin kohati ikka üsna pöörast häält. “Mz. Hyde” meenutab enda stiilisegamises Queeni – siin on alguses boolerorütm, edasi tuleb meloodia kusagilt music hall’i traditsioonist ja muidugi traat sinna ümber. Traadisest alguseosast irdub esimesena “Beautiful with You” – see on taas Hearti sarnane meloodiline rokilugu. Järgneb aga hoopis pehmem “In Your Room”, mis tuletab meelde omaaegse Banglesi (neil on isegi samanimeline lugu olemas – tõsi, too on kiirem). Ja Lzzy hääl on siin hoopis teistsugune kui eespool. Järgneb veel teinegi ballaad, seekord klaveriga – “Break In”. Siis tuleb jälle mõnusamat sorti traati, kuni lõpus on ehk bändi parimaid lugusid – “Here’s to Us”. Ühtaegu ilus, toetav ja “up yours” lugu (osades versioonides on “tell them go f*k themselves” ära muudetud), ehtne kontserdi lõpulaul (sel on väga hea video ka). Muide, päris mitmest heast Halestormi loost on olemas ka akustilised versioonid – see bänd on hea ka siis, kui juhe tagant ära võetakse. See plaat oli kodumaal juba väga edukas – plaatinaplaat ehk üle 100 tuhande müüdud eksemplari.

Selle albumi Jaapani versioonis on lisatud ka ports kavereid, mis anti välja aasta varem ka eraldi EP-na (ReAnimate: The CoVeRs eP). Ette on võetud muuhulgas Lady Gaga “Bad Romance” ja – tõesti – ka Heart, “All I Wanna Do Is Make Love to You” (ka sellest loost on olemas väga hea akustiline variant). Ülejäänud on siin natuke liiga üheülbaliselt traadised.

2015. aastal järgnes Into the Wild Life. Algab taas traadilugudega, veidi teistsuguseks läheb “Ameniga”, järgnev “Dear Daughter” on taas ilus ballaad. See plaat on kõlalt natuke teistsugune (produtsent on ka teine), rohkem on vist mõjusid omaaegsest popist (mis minu arust sellele bändile ei sobi) – mõni lugu meenutab isegi kohati hilist Roxette’i. Aga plaat oli taas edukas ja tõusis mitmete rokiedetabelite tippu. Mulle endale meeldib see plaat aga eelmistest vähem – väheste eranditega on see muusika kuidagi tujutu (eelmiste plaatide puhul oli ka pröökamine märksa rohkem “elus”). Üheks erandiks on albumi lõpulugu “I Like It Heavy”, mis on hea klassikaline rokinumber, natuke ZZ Topi või ka Chrissie Hynde’i kanti (eriti hea lüke on lõpus Janis Joplinilt laenatud “Mercedes Benz”).

2018. aasta Vicious algab, nagu ikka, traadiga (“Black Vultures”), mis on taas segu – salm on alternatiivrokk (isegi grunge), refrään on üsna tüüpiline hardrokk, sekka tuleb isegi hevinooti. Aga see plaat meenutab üldpildilt eelmist – samamoodi peamiselt traat ja natuke tujutu selline – jälle on erandiks lõpulugu – “The Silence” on kena ballaad, mis algab akustilises võtmes ja näitab taas, et bänd suudab vajadusel esineda ka üsna minimalistlikus võtmes. Albumi äriedu tuli endiselt suur.

Viimane seniilmunud album Halestormilt on 2022. aastal välja tulnud Back From the Dead. See on pandeemiaajastu plaat ning läbivaks teemaks on (karantiinis) ärakeeramine. Aga õnneks tundub olevat bändil kodus igavaks läinud ja tagasi stuudiosse pääsedes lasti vahepeal kogunenud energia välja. Alguseosa on jällegi traat, esimene teistmoodi (rahulik, aga natuke sünge) on “Terrible Things”, aga päris plaadi (tavaversiooni) lõpus tuleb “Raise Your Horns”, mis on üsna positiivne, varasema “Here’s to Us” stiilis julgustav klaveriballaad – muidu oleks kogu see kupatus kergelt ärakeeranuks jäänudki.

Nii et senistest plaatidest eelistaks pigem kaht esimest. Aga see bänd on kahtlemata andekas ja mitmekülgne (ning väga hea live-esineja), Lzzy Hale on ilmselt üks parimaid nais-rokihääli praeguses ajas. Loodetavasti lasevad edasi.

 

ITSPEA ja Iona, 2

ITSPEA kursusel uuriti sel korral kaht erinevat IT-juhitüüpi. Ei teagi, kas asi oli pühades või selles, et tähtaeg tuli teistkordselt neljapäevale, aga nädala “saak” jäi mõneti lahjemaks kui mõnel varasemal nädalal. Teisalt aga ületas esimene osaleja juba positiivse hinde miinimumläve ehk 51 punkti. 🙂

Aga ülestõusmispühade eelõhtul (Suurel neljapäeval) jätkab siis Iona kuulamisega. Neljanda Iona albumina ilmus 1996. aastal Journey Into the Morn. Plaadil teeb kaasa terve rida lisajõude just keldi muusika poole pealt – Maíre Brennan, Troy Donockley, Terl Bryant (ning taas kord ka Robert Fripp – aga saundis on ehk kõige märgatavam Terl Bryanti löökriistamäng). Alguse “Bi-se i mo shuil” on atmosfääriline ja mõtlik uuskelti lugu – seda teksti (inglise keeles “Be Thou My Vision”, eestikeelsena “Ole mu nägemus”) on palju rohkem lauldud hoopis teise viisiga. Selle järel on “Irish Day” hea hoogne keldirokk (ühena vähestest kuuldud selle stiili lugudest naishääle esituses – muusikaliselt sarnaneb see tublisti hoopis Runrigile). “Wisdom” on segu uuema aja “A-ha”-st ja progerokist. “Inside My Heart” oma ilusa kitarritekstuuriga toob silma ette Kellsi raamatu (päris raamatu, mitte Iona samanimelise albumi). Plaadi üheks põhitooniks ongi tugeva instrumentaalkomponendiga keldi progerokk – võib-olla kõige klassikalisem näide on ligi 12-minutine “Encircling”. Atmosfäärilist poolt aga esindab lisaks avaloole veel kuueminutiline “Lindisfarne”, “The Search” ja “Divine Presence”, ilus kombinatsioon keldi saundist ja vanaaegsest vaimulikust hümnist on ka lõpulugu “When I Survey”.

Open Sky ilmus 2000. aastal – seltskond oli mõnevõrra muutunud ja lood läinud märgatavalt pikemaks, alguse progeinstrumentaal “Woven Cord” on ligi kümneminutiline. See on sarnaselt eelmisega segu progerokist ja keldi ambient’ist, mingil määral võiks siin ka filmimuusika elemente näha (ehkki otsest kasutust ei tea sel olnud olevat). Muusika on endiselt kvaliteetne, aga “pähe kinnijäämist” siin praktiliselt ei ole – see plaat on kummalisel kombel mõistuse- ja mitte südamemuusika (ehk kõige lähemale jõuab lõpus “Songs of Ascent”-sari, mis meenutab veidi Oldfieldi The Songs of Distant Earthi).

2006. aasta The Circling Hour jätkab suurel määral eelmise plaadi rida. Korralik ja hästi tehtud, aga esimene kõrvu kikitama pannud lugu oli alles neljas – 11-minutiline “Wind Off the Lake” on alguse otsas päris hea sulam traditsioonilisest keldi vile- ja torupilliga tantsuloost ja progest, edasi tuleb midagi Peter Gabrieli loomingu sarnast, siis jälle jupp keldiproget ja lõpus natuke tasast ambienti. Edasi jätkus plaat aga samamoodi kui enne – tänapäeval vist liigitub selline peamiselt helivärvingutele keskenduv stiil hoopis post-rocki alla.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2011. aasta Another Realm. Siit jääb enam kõrva teine lugu “The Ancient Wells”, mis on põhiosas Iona poproki- ja progerea segu, kuhu on juurde pandud veel traditsioonilise keldi kõlaga soolo-osad. Sama rida on plaadil veelgi – sellisena on see natuke elavam ja ka “meinstriimim” kui paar eelmist albumit. Ent on ka toda natuke ebamäärast huvitava kõlaga, kuid kergelt vormitut rida.

Iseenesest oli see mõtlik ja mitte üldse halb kuulamine, ülestõusmispühadesse ja eriti Suure reede eelõhtusse päris sobiv (ehkki Iona varasemad plaadid meeldisid rohkem). Aga järgmiseks korraks tuleks jälle vunki juurde keerata.

ITSPEA ja Iona, 1

ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid  haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha.  Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”.  Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.

Eks näe, mis sellega edaspidi saab.

Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.

Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).

Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).

Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.

Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.

See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.

Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.

Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.

ITSPEA ja Manowar, 2

Nädal hiljem jätkus ITSPEAs juurateema ja rahvas torkis tarkvaralitsentse – tuli selgitada, millal ühel fiktiivsel ettevõtjal tasub kasutada kinnist koodi, GPLi või BSD litsentsi. Arendajale tegelikult äärmiselt vajalik teema.

Aga Maailma Kõige Valjem Ansambel jätkab 1992. aasta plaadiga The  Triumph of Steel. Eelmise albumi järel lahkus bändist Ross the Boss ning uueks kitarristiks tuli David Shankle – seda on natuke ka muutunud “käekirjast” kuulda (ta on ka mitmete lugude kaasautoriks). Ajutiselt lahkus ka Scott Columbus, valides enda järglaseks Kenny “Rhino” Edwardsi (õnneks aga jäi see vangerdus vaid sellele albumile).

Kohe plaadi alguses on tõsine hevimonument, ligi pooletunnine “Achilles, Agony and Ecstasy in Eight Parts”, mis olevat targemate peade väitel üsna hea Homerose “Iliase” hevipeegeldus. Kaheksa eripalgelist osa – mõned hümnilikud, teised vaiksed; Oldfieldi meenutavad kitarrikäigud ja Rhino Edwardsi äge trummisoolo (tõsi, viimane kolmandik kipub veidi üksluiseks mürinaks jääma). No ja muidugi paduhevi ka. Vahepeal olevat bändil olnud plaan teha rida albumeid eri rahvaste sõjajumalatest – see võiks olla neist ühe miniversioon. Teisest loost “Metal Warriors” tuleb too kuulus fraas, millega bänd käsib jobudel saalist uttu tõmmata – huvitaval kombel kirjutatakse paljudes kohtades “wimps” h-tähega (whimps), mõeldud on ilmselt siiski argpükse. Aga see lugu on tõsine hevihümn küll. Huvitav lugu on ka tajutava indiaani koloriidiga “Spirit Horse of the Cherokee”. Ülejäänud album kaldub kahe basstrummipedaali müdina saatel speed metali suunas (ja “Demon’s Whip” on üsna ebameeldiv pilt “alumiselt korruselt” – väidetavalt olla küll asja taga olnud Davidi ja Rhino õudusfilmi-üledoos, mitte paharetikummardamine), kuid lõpus on tasakaaluks selle pundi ehk parim lugu üldse – “Master of the Wind”. Ilus meloodia, mõtlik ja mõttega tekst, vägev hääl ja uhke saund. Ühe seletuse järgi kirjutas bänd selle haiglas, ühe raskesse haigusse sureva noore fänni palvel. Laivis lähevad fännid selle looga pöördesse ja ilmselt õigusega. “Here the four winds know who will break and who will bend“…

1996. aasta Louder Than Hell algab lärmakalt küll. “Return of the Warlord” on tempokas, barbar Conani filmide vaimus hevilugu. Scott Columbus on siin plaadil jälle trummidel tagasi, kitarristiks tuli (ja jäi pikemaks ajaks) Karl Logan, kes meenutab käekirjalt rohkem algaastate Ross the Bossi kui David Shankle’it. Siin albumil on taas jäme ots selgema joonega klassikaliste hevilugude käes, eelmise plaadi natuke tüütut kahe bassipedaali tüminat siin väga ei kohta (erandiks on “Outlaw” ja ehk ka lõpulugu “The Power”). Pehmemat poolt esindab klaveriga algav ja klassikalise heviballaadina lõppev “Courage” ja alguseosas ka “King” (see lugu keerab lõpupoole aga tuurid rohkem üles). Ka kaks instrumentaallugu lõpus – Joey DeMaio “Today Is a Good Day to Die” ja Karl Logani “My Spirit Lives On” on pigem pehmemat sorti (ehkki viimane on pigem üks kiire, ilma saateta kitarrisoolo).

Vahepeal lasi bänd välja paar kontsertplaati – need jätaks vahele ja võtaks järgmise stuudioalbumi, Warriors of the World 2002. aastast. Avalugu “Call to Arms” on klassikaline Manowar, järgmine lugu “The Fight for Freedom” algab klaveriga ja meenutab… Elton Johni (“Can You Feel the Love Tonight”; pärast kerib lugu siiski Manowariks tagasi – kokkuvõttes on see päris huvitav laul). Kolmandana tuleb aga Giacomo Puccini “Nessun Dorma” – algselt lauldud Eric Adamsi lahkunud ema mälestuseks, on see fännide suur lemmik ning näitab ilmekalt laulja võimeid ka täiesti teistsuguses muusikas. Hea pauerballaad (ehkki veidi sarnane varasema looga “Master of the Wind”) on “Swords in the Wind” (YouTube’is tegi keegi fänn selle peale päris ilusa mashup’i “Sõrmuste isanda” Boromiri elust). Veel üks põnev element plaadil on “American Trilogy” kolmest 19. sajandi laulust, mida algselt armastas enda kontsertide lõpus laulda Elvis Presley. “The March” võiks olla mõne ooperi vahemäng. “Warriors of the World United” on aga taas üks kõige “manowarist manowarim” lugu – see on uuema aja omadest ehk nende kõige ikoonilisem laul. Plaadi kolm viimast lugu on igavamad, natuke üheülbaline madistamishevi (isegi natuke koomiliselt mõjub “House of Death”, kus Eric röögib kujutletavas lahingus: “SURE ÄRA! SURE KOHE ÄRA!”…). See plaat on seega paras kompott – aga huvitav just sellisena ning tõestab ka seda, kuivõrd paindlik Maailma Kõige Valjem Bänd tegelikult on. Veel üks hea klassikaline Manowari lugu on vaid mõnedel selle plaadi väljaannetel – “I Believe”. Nii et tervikplaadina ehk siinkirjutaja lemmik selle bändi loomingu seast.

2007. aastast tuleb Gods of War, mis on selgelt Põhjala mütoloogial põhinev ning ka senistest albumitest sümfoonilisem (see on selge juba avaloo esimestest taktidest peale), kasutatud on nii koori kui orkestrit. Ken Kelly plaadiümbris oleks vist tänapäeval teatud tegelased tagajalgadele ajanud (mitte, et see halb oleks). Huvitav (ehkki natuke kummaline) on madistamishevi ja klassika kokkupanekut üritav “King of Kings” – ma ise eelistaks Petra samanimelist lugu (millest kirjutab ehk kunagi hiljem). Põneva mitmehäälse vokaaliga (ja mitte kuigi manowarlik) on “Army of the Dead” (mõlemad osad), samasugust vokaali kohtab siin plaadil mujalgi (“Sleipnir”, “Odin”), see kõlab millegi meeste vokaalansambli ja Queeni vahepealsena. Manowari ilusate ballaadide rubriiki jätkab “Blood Brothers”, mis on ka saundilt veidi teistsugune – siit kõlab läbi mingi vana kooli noot (Zeppelin? Yes? Alan Parsons?). Sümfoonilise metal’i hea näide on “The Sons of Odin”, samuti ooperlik nimilugu. “Odini” kitarrisaund on alguses hämmastavalt sarnane Brian May omaga. Ka selle albumi paneksin enda jaoks kõrgele kohale, eeskätt stiilse ja väljapeetud muusika ning sümfoonilise saundi tõttu.

2009. aastal lasti välja topeltalbum Thunder in the Sky, kus ühel plaadil on kuus tavapärast lugu (peamiselt selline küllalt tüüpiline kiirema sordi Manowar – aga väga hea on uusversioon vanast loost “The Crown and the Ring”), teisel aga üks kena ballaad – esimese plaadi ingliskeelses versioonis “Father” – 15 erinevas keeles. Eriti põnev on kuulata Eric Adamsi soome keelt (“Isä” – algus kõlab täitsa nagu Juice Leskinen).

Vahepeal hakkas bänd uuesti salvestama enda vanu albumeid – 2011 Battle Hymns ja 2014 Kings of Metal, lisaks anti 2012 välja Warriors of the World United  remaster. 2011. aastal suri kahjuks Scott Columbus ning seni viimasel, 2012. aasta stuudioplaadil The Lord of Steel mängib trumme taas esimesel albumil kaasa teinud Donnie Hamzik. See plaat on taas pigem kiiremat sorti madistamishevi ning vähemalt Spotifys olev variant tundub olema nürima saundiga kui eelmised albumid. Isegi kaks üsna kena pauerballaadi – “Righteous Glory” ja lõpulugu “The Kingdom of Steel” – on kõlalt kuidagi raskepärasemad kui varasemad.

Bändile pani mõne aasta eest põntsu ka kauaaegse kitarristi Karl Logani viieks aastaks kinniminek ühe suuremat sorti sigaduse eest (bändi kiituseks tuleb öelda, et Karl sai sealt hundipassi kohe, kui see välja tuli). Bändis on nüüd Eric Adams ja Joey DeMaio kahekesi, ülejäänud on vahetunud. Aga ehk teevad valju häälega metallitaadid tulevikus veel midagi põnevat.

Järgmine kord jälle midagi rahulikumat…

ITSPEA ja Manowar, 1

Sel nädalal hakkas ITSPEA seltskond juurat närima. Sel korral küsisin neilt, millist WIPO nn. intellektuaalomandi komponenti tuleks kõige enam muuta ja milline neist näib töötavat. Teema oli keerulisem kui mõned teised ja nimekiri tuli taas mõneti auklikum kui tavaliselt. See-eest tuli foorumisse hästi lahe ja huvitav teema patendikurioosumitest…

Aga muusikas sai lubatud lärmakamaks minna ja teeb seda siis ikka korralikult. Rootsist lennuga üle ookeani Auburni New Yorgi osariigis. Seal pesitseb Maailma Kõige Valjem Ansambel. Metallikunnid. Lo and behold – Manowar!

Tõele au andes ei ole nende mitmeid plaate vist varem läbi kuulanudki. Nüüd saab kõik stuudioalbumid ette võtta.

Bändi alusepanijaks oli bassimängija Joey DeMaio koos alguseperioodi kitarristi Ross “The Boss” Friedmaniga (nemad kahekesi kirjutasid siin ka suurema osa lugudest, hiljem jääb autoriks põhiliselt DeMaio), lauljaks võeti kohe alguses Eric Adams (kes tegelikult on hoopis Louis Marullo ja võttis enda lavanime poegade eesnimedest, Eric ja Adam) ning trummariks sai Donnie Hamzik.

Debüütalbumiks on Battle Hymns 1982. aastast (veel aasta varem ilmus bändi endanimeline demoalbum, aga seda Spotifys ei ole).  See algab selle bändi kohta ehk kergemapoolseltki – pigem selline korralik hardrokk kui hevi, hilisema monumentaalsuse algeid võib natuke ehk kuulda teises loos “Metal Daze” ja hiljem “Dark Avengeris” (mille vaheosa retsitatiivi loeb sugestiivse häälega Orson Welles – lugu ise võiks aga hoopis varajane Queen olla, vrdl “Stone Cold Crazy”). Eric Adams saab hääle korralikumalt soojaks alles neljandas loos “Shellshock” – sealt on juba natuke kuulda, mida see mees enda häälega teha võib. Natuke veider instrumentaallugu on lõpus “William’s Tale”, mis peaks Rossini kuulus “Wilhem Telli” avamäng olema, kuid kust vähemalt siinkirjutajal oli seda pea võimatu ära tunda (ent tehniliselt on see kahtlemata äge pala). Plaadi lõpu “Battle Hymn” on aga juba üsna selge Manowar – algusest kostab läbi tulevane “Master of the Wind”, edasi juba tuleb suurt sõjakirvest ja kahekäemõõka (aga lüüriline keskosa annab aimu, mida see mees peale paduhevi veel laulda suudab). Viimane lugu on ka enda lemmik siit plaadilt. Kokkuvõttes on see plaat debüüdiks väga korralik rokialbum, aga gaasi antakse esialgu mõõdukalt.

Donnie Hamzik lahkus varsti peale seda bändist ja 1983. aasta Into Glory Ride on esimene album pikaajalise trummari Scott Columbusega (kelle kohta võiks tsiteerida tuntud laulusalmi “Lõi trummi lõhki, sai vaevast lahti” – mehel olevat hirmsa kolkimise tõttu eritellimusel trummikomplekt olnud). Kõlaline vahe on kohe tuntav ja see plaat käib juba hevi alla (ehkki saund on veel 80-ndate oma). Temaatiliselt on siin segamini tsiklikultuur ja bändi kauane leivanumber ehk mõõga ja mantli fantaasialood. “Secret of Steel” sai otseselt alguse algsest Arnold Schwarzeneggeri Conani filmist ning kutid ilmselt tahtsid siitmaalt kah Arnoldi moodi välja näha – igatahes on Manowar alati olnud üks kõige korralikumalt jõusaalis käivaid bände (õnneks ei sega see aga rokkimist). Võib-olla parima loona mainiks ära “Gates of Valhalla”, kust kostab hästi bändi oskus segada ühte loosse kokku vaikne lüürika ja paduhevi (ning Ross the Boss on muidugi väga äge kitarrist), samasugune on ka lõpulugu “March for Revenge”.

Vahemärkusena: selle plaadi eelviimane lugu on “Revelation (Death’s Angel)”, mis on otseselt inspireeritud Johannese Ilmutusraamatust Piiblis. Piiblit kohtab metallimuusikas mujalgi, aga enamasti äraspidises vaates – siin tundub, et vaade on ehk omanäoline, aga siiski originaalitruu (see on niigi poeetilisele Johannese tekstile lihtsalt natuke veel vinti peale keeranud). Tegelikult leidub samalaadseid viiteid ka mujal Manowari lugudes (antiik- ja kunstmütoloogia kõrval) – tundub, et Maailma Kõige Valjem Ansambel ütles “Whimps and posers, leave the hall!” ka Saatanale endale. 🙂  Lisaks on see lugu juba “päris” Manowar eepilise saundi ja tõsise vokaaliakrobaatikaga.

1984. aastal ilmus lausa kaks plaati. Esimesena tuleb väidetavalt ainult kuue päevaga (veel üks paralleel Pühakirjaga!) salvestatud Hail to England. Avalugu on jälle ehe “suure kirvega” Manowar – “Blood of My Enemies” aitaks ilmselt hästi autovaraste vastu (kui õnnestuks see uksemuukimise peale autos täiega käima lasta, paneks pätt ilmselt täistehtud pükstega plagama…). Eric teeb siin plaadil kohati juba üsna uskumatuid hääli (aga heas mõttes), bänd hakkab enda täisjõudu ja -saundi kätte saama. Nimilugu on ka huvitav – paduhevi koos Londoni katedraalikooriga. Plaat tervikuna on korralik, aga keskpaigas natuke üheülbaline hevi – ent sarnaselt esimese albumi Wilhelm Telli looga on ka siin üks napakavõitu kõlaga, aga samas tehniliselt virtuoosne instrumentaal, “Black Arrows”. Lõpulugu on jälle pikk ja monumentaalne, “Bridge of Death”. Alguseosa mõtlik ballaad on väga kena, aga lugu on iseenesest kurjakuulutav vaade ühe omadega rappaläinud inimese lõpule. Ent vastupidiselt mõnedele, kes seda saatanliku alatooniga looks peavad, loeks mina siit välja hoiatuse – nii lõpetab see, kes enda hinge raha eest müüki paneb. Sellele viitab ka õel naer lõpus: no ei antud talle tiibu…

Teine plaat samast aastast on Sign of the Hammer (huvitav, et kaanedisaini peale keegi lõugama ei hakanud, tollest lipust saaks ju kõvasti otsides leida sarnasuse Hitleri-Saksamaa omaga – aga ju oli tollal lumehelbekesi natuke vähem). Avalugu “All Men Play On Ten” kõlab natuke isemoodi – saund on Manowari oma, aga lugu võiks olla Aerosmith, Whitesnake või ehk isegi Gotthard (meloodia ja rütm on pigem popisugemetega – sedasama võiks öelda ka järgmise loo kohta, “Animals” võiks viisikäikudelt Bon Jovi olla). “Thor” ja sealt edasi on siiski juba tavapärasem Manowar – see on ehtne power-metali lugu Põhjala mütoloogia teemadel. “Mountains” on põnev, visuaalselt mõjuv ja suures osas aeglasemat sorti lugu, kus Joey DeMaio mängib ilmselt taas kord 8-keelset basskitarri (seda on kuulda ka “Thunderpickis”). Lõpus olev monumentaallugu “Guyana (Cult of the Damned)” on taas pahaendeline, kuid räägib traagilisest pärisjuhtumist – Jim Jonesi sekti poolt 1978. aastal Guajaanas korraldatud massienesetapust.

Pärast kaheplaadiaastat läks natuke rohkem aega, Fighting the World ilmus aastal 1987. See on ehk saundilt natuke kergem ning teemadelt peamiselt jälle “mõõga ja mantli” plaat. Siit tuleb kolmandana ka üks enda lemmiklugudest Manowarilt – “Carry On” algab kitarriballaadina ja kerib siis üles meloodiliseks, kohati queeniliku vokaaliga (Eric teeb jälle imeasju) power metal’iks. “Defender” on ehe sõdalaselüürika isa ja poja kahekõne kujul, huvitaval kombel on siin loos lisaks hevile ka tuntav bluusilik noot sees. “Holy War” (ning sellega kokkusulav lühike “Master of Revenge”; ka lõpulugu “Black Wind, Fire and Steel” tundub jätkavat sama teemat) on muidu ka korralik raskerokilugu, esiletõstmist väärib aga see, mida Scott Columbus siin enda trummidega teeb. See oli ka esimene Manowari album, mis jõudis mõnel maal kuldplaadiks.

Järgmisel aastal tuli välja Kings of Metal. Algab tõsise vungiga, “Wheels of Fire” on vist otsapidi juba speed metal. “Kings of Metal” on tüüpiline Manowar, kolmas lugu “Heart of Steel” aga toob esmakordselt Manowari plaadile (sündi)klaveri – see on esimeses pooles üsna klassikaline kena klaveriballaad, teine pool koos bändiga jätkub jõulise pauerballaadi vormis. Ent võib-olla kõige põnevam lugu siin plaadil on heviks keeratud klassik, Rimski-Korsakovi “Kimalase lend” ehk “Sting of the Bumblebee” – on ikka mõnele näpujooksu antud… Uhke kõlaga on ka Walesi meeskoor loos “The Crown and the Ring” (Lament of the Kings)”. Hea minekuga on “Kingdom Come”, poeetiline lugu enda hetke äraootamisest (ehkki see tekst on jäetud ilmselt teadlikult nii- ja naapidi loetavaks; sama käib ka retsitatiivi “The Warrior’s Prayer” kohta). See on üks Manowari klassikalisi albumeid ning jõudis samuti mitmel pool kuldplaadiks.

Hevi tuleb (ja tapab?) uuesti järgmisel nädalal (kusjuures see omaaegne käibefraas läks siin tegelikult untsu, Kakk kuulab nii ABBAt kui Manowari – tõsi, esimest ilmselt rohkem). 🙂

ITSPEA ja Roxette, 2

ITSPEA rahvas jõudis tänasega lõpule 5. nädala ehk veidi kergema vahepalana lahati võrgusuhtluse teemat ja omaaegseid Virginia Shea netiketikäske.

Aga muusika osas läks eelmisel korral täitsa meelest ära, et Roxette jäi veel pooleli. Nii et nüüd tuleb peale vahepealset Enya kuulamist teine pool.

Järgmine plaat on järjekorras Crash! Boom! Bang! 1996. aastast. Algab vungiga (“Harleys & Indians (Riders in the Sky)”) nagu eelmised albumid, samas on teisena tulev nimilugu nii ebakohaselt (pealkirja vaadates) taltsas, et meenub üks naljakas soomlane nimega Sepi Kumpulainen – ka too kasutas enda lihtsate laulukeste pealkirjades väga vägevaid fraase. Ent see on siiski hea lugu bändi ballaadipoolelt. Võib-olla tuntuim lugu siin on “Sleeping in My Car”, aga samasugust mõnusat autorokki on sellel plaadil veel palju (“Fireworks”, “Lies”). Enda lemmikuteks on Peri lauldud “Vulnerable”, “Sleeping in My Car” ja ainult laiendatud versiooni lisaloona tulev “Almost Unreal”. Huvitav leid on ka “The First Girl on the Moon”, mis meenutab kõlapildilt ja ka mõne harmooniakäiguga Queeni samasugust kosmoselugu “39”. Plaadimüük oli mitmes kohas jälle üle plaatinanormi.

Järgmise albumini läks viis aastat – Have a Nice Day ilmus 1999. aastal. Avalugu “Crush on You” kõlab… teistmoodi. Tümakasegune rütm (sh 2QS-i meenutavad lollakad trummipõrinasämplid), räppiv Per ja masinlikuvõitu Marie – ülearu ei istu. Järgmises loos (ilmselt ühes tuntumas siin plaadil) “Wish I Could Fly” on olemas tavapärane Roxette, aga see on kuidagi sordiini all (see mulje jääb päris paljudest lugudest siin plaadil). Kohati tundub siin plaadil, et Per laulab, pesupulk ninas… Ainsa lemmikuna tuleks ära mainida “Anyone” – see on veel üks Roxette’i ilusatest ja valusatest ballaadidest (sh väga hea vokaal ja taustapartii), aga videos keerati massimeedia jaoks vint üle ja saadi MTV-st bänn. Ülejäänud plaat on, noh, kuulatav. Selles mõttes oli jätkuvalt suur (ehkki eelmistest veidi väiksem) müügiedu isegi veidi kummastav.

2001. aasta Room Service algab traditsioonilisema vungilooga “Real Sugar”. Järgmine, hirmkalli videoga “The Centre of the Heart” mõjub paraja rosoljena eri stiilidest. Siin on ka “Jefferson”, kus Peri laulutekst üsna lappama läks (“Jeffersonil ei vedanud kunagi, lapsena jäi ta rekka ette ja ei näinud pärast just miljonidollarine välja” – inglise keeles kõlab see veel totramalt). Õnneks on sel plaadil aga “Milk and Toast and Honey”, mis on üks parimaid klassikalisi Roxette’i ballaade. Pea sama hea on ka igatsevmõtlik “Little Girl” ning heatujulugude paremikku võiks paigutada “Looking for Jane”. Siin plaadil on ka paar teist iseenesest kena ballaadi, aga nad on üsna sarnased “M&T&H”-ga ja nii on neid ühe albumi kohta natuke liiga palju. On ka mõned lood, mis üritavad üsna ebaõnnestunult tolleaegne popp tantsumuusika (loe: totter tümakas) olla. Seegi album oli üsna edukas, ehkki mitte päris varasemate tasemel.

2002. aastal avastati Marie Fredrikssonil ajukasvaja ning järgmise plaadini läks pikalt aega. 2011. aasta Charm School algab natuke traadisemalt kui seni (“Way Out” on klassikaline, mitte popprokk). Plaadi teine lugu “No One Makes It on Her Own” on korralik rokkballaad ja väga isiklikult mõjuva tekstiga, mis mõjub nagu elust enesest (tegelikult ei ole aga autoriks Marie ise, vaid Per!). Edasi aga läheb plaat küllaltki “tapeediks”, see on kuulatav, aga erilise näota raadiopopp. Albumi läbimüük oli siiski võrreldav eelmiste omaga.

Kohe sinna järele tuli Travelling aastal 2012. Nagu varasem Tourism, on see salvestatud erinevates paikades üle maailma. Algab bändile üsna ebatüüpiliselt – “Me & You & Terry & Julie” meenutab struktuurilt pigem seitsmekümnendate progelugusid. Edasi tuleb siiski tüüpilisem Roxette. Üks väheseid lugusid, kus elektroonilise saundiga on üsna huvitav tulemus saavutatud, on “It’s Possible – Version One” (lõpus olev Version Two on üsna tavapärane Roxette). Pehmematest lugudest võiks ära mainida “Perfect Excuse” ja “Angels Passing”. Taas kuulatav plaat, aga midagi jääb puudu. Ja esmakordselt jäi ka müügiedu lahjaks – ainus kuldplaat saadi koduses Rootsis.

Bändi kümnes ja viimane (kahjuks jäi Marie 2019. aasta lõpus enda raskele haigusele alla) stuudioalbum Good Karma ilmus 2016. aastal. Marie Fredrikssoni tervis oli käinud üles-alla ja otsustati teha puhtalt stuudioplaat, ilma kontsertesituste peale mõtlemata. Avalugu “Why Dontcha?” on siiski küllaltki traditsiooniline vungi-Roxette ning sellele järgnev “It Just Happens” võiks kuuluda bändi lugude paremikku – saund on õnnestunud kombinatsioon harjumuspärasest Roxette’ist ja stuudiolisandustest (natuke tekib paralleel isegi Europe’i “Last Look on Eden”-albumiga). Tegelikult on terve album seekord pigem ühes stiilis – erinevalt varasemast valemist “vungilood + ballaadid” (ainus selge ballad on siin “Why Don’t You Bring Me Flowers?”, ehkki ka viimase loo “April Clouds” võiks ehk sellesse kategooriasse panna). Enda lemmikud on “It Just Happens” ja “From a Distance”, aga ka “You Can’t Do This to Me Anymore”, mis meenutab otsapidi ABBA elektroonilisemaid lugusid (“Gimme Gimme Gimme” või “Lay All Your Love on Me”).

Igatahes oli ka see huvitav kuulamisseeria. Jätkab nädala pärast ja siis ehk natuke valjemas võtmes.

ITSPEA ja Enya

Täna lammutas ITSPEA seltskond Eesti infoühiskonna strateegiat (2030. aasta sihiga versiooni). Päris huvitavaid kommentaare tuli, ehkki suurema töömahu tõttu jäeti seekord kirjutamata rohkem kui tavaliselt.

Aga lugemise kõrvalt otsustasin Iirimaale hüpata. Kusagil ülikooliaja lõpupoole (ilmselt siis 1992 või 1993) tuli külla sõber ja grupivend Vilmar ning tõi kuulata uue kasseti – “sulle iiri muusika meeldib, mida arvad?”. Oligi iiri muusika, aga mitte tüüpiline folk – see oli ehe iiri naishääl, aga tänapäevase sünditaustaga. Clannad oli juba “Robin of Sherwoodi” telesarjast tuttav ning muidugi oli paralleel täiesti õigustatud – tegu oli Clannadi solisti noorema õega.

Eithne Pádraigín Ní Bhraonáin ehk häälduspärasemalt Enya Brennan on üks üsna isemoodi tegelane. Imeline hääl ja samas ilmselt üsna keeruline inimene (meestepoolelt meenub suht samasuguse näitena Prince). Pärit on Loode-Iirimaalt Donegalist, sellestsamast suurest Brennanite perest, kust tulid Clannadi liikmed. 1980. aastal võttis perebänd enda mänedžeriks Nicky Ryani, kes omakorda kutsus bändi ka algsete liikmete õe Enya (kelle  muusikaõpingud seeläbi paraku pooleli jäid). 1982. aastal aga lasti Nicky Ryan koos enda luuletajast naise Romaga Clannadist lahti ja Enya läks nendega koos ära, järgmistel aastatel tegi ta n.ö. nipet-näpet. 1985. aastal aga hakkas BBC tegema dokumentaalsarja keltidest ning vajas taustamuusikat – ning sealt saigi selline kihiline, klassikat, rahvamuusikat ja poppi ühendav kõla alguse. Enya kui artisti taga on tegelikult kolm inimest – lisaks Enyale endale ka Ryanid (tekstikirjutaja ja produtsent).

Esimene album Enya ilmus 1987. aastal – kuid see jäi veel (maailma mastaabis) mõnevõrra varju ja saavutas suure tuntuse alles 1992. aasta uusversioonina, nüüd juba nime all The Celts (ja tegelikult on Spotifys praegu saadaval vaid 2008-09 tehtud remasterid). Seega võib esimese tõelise Enya albumina vaadata Watermarki 1988. aastast. Kuulamine on paras nostalgialaks – tol Vilmari toodud kassetil (mis sai vastavalt tollastele tavadele kohe ka ära lindistatud) oli A-poolel The Celts ja B-poolel Watermark. Nimilugu alguses on mõtlik klaveripala (hilisemast ajast meenutab Secret Gardenit). “Cursum Perficio” on pahaendeline, klassikasegune ja ladinakeelne, inspiratsiooniks Marilyn Monroe elu (ühe versiooni järgi olla too kirjutanud pealkirjafraasi – “Su rada lõpeb siin” – oma koduukse ette). Suurem osa plaadist on üsna sarnane avalooga, voolav ja mõtlik kombinatsioon sünditaustast ja Enya häälest. Enda lemmikuteks on “Evening Falls” (mõtteline sugulane Kate Bushi “Wuthering Heightsiga”), “Exile” ja üsna hästi koloriiti tabav “Storms in Africa”. Samas kõige tuntum lugu siin plaadil – “Orinoco Flow” – jättis külmaks alguses ja jätab siiamaani (ilmselt leierdati seda tollal ka üksjagu). Terve sellise žanri (mida miskipärast new age’iks hakati nimetama) ühe alusepanijana tuli muidugi sellest ülisuur hitt (sh 4x plaatinaplaat Suurbritannias ja USA-s).

Edasi tuleb 1991. aastal Shepherd Moons. Jälle on nimilugu alguses ning see sarnaneb eelmise albumi omaga. Kõige tuntumad on siit vist “Caribbean Blue” ja “How Can I Keep from Singing” – viimane on iseenesest ilus iiripärane ballaad, aga midagi jääb meloodias häirima (täpselt on isegi raske öelda, mis). Enda lemmikuks on hoopis omaaegse filmi “Far and Away” (Tom Cruise’i ja Nicole Kidmaniga peaosades) teemalugu “Book of Days”. Ehedalt keldilik on ka “Ebudae” (vana nimetus Hebriidi saarestiku kohta Šotimaast läänes). Ka see plaat oli väga edukas.

Kolmas – The Celts – oli tegelikult esimene, ehk 1987. aasta plaat anti täiendatud kujul välja viis aastat hiljem. Ei tea, kas seetõttu, et see oli esimene kuuldud album tollelt kassetilt, aga see on siiani lemmik Enya albumite seas. Enya muusika puhul on aastatega suurenenud sellise muusika osakaal, mida võib nimetada “tapeediks” – ladus, aga mitte kuigi meeldejääv taustamuusika (kohati on ilmselt süüdi ka hr Ryan, üleprodutseerimist esineb eriti hilisematel plaatidel). Sellel albumil on tapeeti minimaalselt, pea kõigis lugudes on meeldejääv nõks või saund sees (näiteks futuristlik “Aldebaran” kõlab pigem Oldfieldi moodi, lühike “Deireadh an Tuath” meenutab hilisemat sündiperioodi Clannadi). Enim meeldivad nimilugu (ja telesarja teema), “I Want Tomorrow”, “March of the Celts”, “To Go Beyond” ja ehk parimana “Boadicea” – viimases tuleb ikeenide kuninganna (kelle tuntum nimevorm on Boudicca) kuju lausa visuaalselt silma ette.  Ka seda plaati müüdi mitmes paigas plaatinanormi jagu, aga mõnevõrra vähem kui eelmisi.

Siis tekkis natuke pikem vahe, 1995. aasta The Memory of Trees kõlab juba natuke teistmoodi (ehkki algab nagu eelmisedki instrumentaalse  nimilooga). Üks tuntumaid lugusid on “Anywhere Is”, mis minu jaoks taas lonkab – miskipärast tuleb… Puhhi ja Notsu dialoog meelde. Ei kõla päris tõsiseltvõetavana (ehkki vaheosad on päris ilusad). “Pax Deorumi” algus kõlab, nagu oleks keegi Enya plaadile rokikitarri toonud – aga see on siiski tšello. Lugu kõlab natuke eripäraselt, pigem tegid sellesarnast muusikat Era ja Adiemus (Karl Jenkins). Edasi kisub kohati juba selgelt tapeediks, kuni tuleb ilus (ja ka üsna tuntud) “China Roses” ja veidi hiljem teine orientaalne lugu, “Tea-House Moon”. “Once You Had Gold” on huvitav sulam iirilikust lihtsast meloodiast ja klassikalise soprani stiilis esitusest. Veel üks selline – ja vist veel ilusam – on ainult hilisema Jaapani versiooni boonuslugu “I May Not Awaken”, mis on ilus lugu (ja vokaali ei ole liialt ära häkitud). Plaat läks jälle plaatinatasemele, paljudes kohtades mitmekordselt.

1997. aastal andis Enya välja pundi kordusväljalaskeid ja albumi Paint the Sky with Stars, kus uue loona on peal vaid unelaulu meenutav nimilugu – nii et täiesti uue stuudioalbumi leiab alles 2000. aastast, kui ilmus A Day Without Rain. Traditsiooni jätkates algab see jällegi instrumentaalse nimilooga, saund on läinud veel natuke baroksemaks. Teise-kolmandana tulevad kaks tuntud lugu, mis seekord on ka mulle täitsa istunud – “Wild Child” ja “Only Time”. Mõlemad on “kesktee-Enya”, aga hästi tehtud. Samas sellest plaadist alates hakkab sisse tulema veel teine oht “tapeedi” tootmise kõrval – enesekordamine saundides ja meloodiakäikudes, päris suur osa albumist lähebki minu jaoks sellesse kategooriasse. Õnneks läheb lõpp paremaks – “One by One” on samuti küllaltki tavapärane Enya, aga meloodiakäikudes ja saundis on värskemaid noote; “The First of Autumn” jällegi üllatab veidi saundimänguga ning “Lazy Days” on Raveli “Bolero” sarnane pähe kinnijääv keerutamine. See album osutus Enyale aga parajaks kullaauguks, USA-s müüdi lausa seitsmekordne plaatinanorm.

2005. aasta Amarantine murdis avaloo traditsiooni – “Less Than a Pearl” on vokaaliga lugu ning “Amarantine” tuleb teisena ning seegi on tavamõistes laul (aga kindlasti üks plaadi parimaid – ka meloodia mõjub värskena). Ka järgmine, “It’s in the Rain” on tuntud lugu ja üsna klassikaliselt hea Enya. Huvitav mõte tekkis looga “If I Could Be Where You Are” – see võiks kõlada hästi hoopis folk- või kantriballaadina, naturaalkitarri saatel (selle plaadi aeglane sündiversioon kipub minu jaoks liigselt ujuma). See-eest kunstkeelne “The River Sings” kõlabki natuke nagu Rednex. 🙂 Sürr, aga vähemalt omanäoline.  Siin plaadil on seega häid lugusid rohkemgi kui eelmisel (veel võiks ära mainida selgelt iiriliku käiguga “Long Long Journey” ning ehk ka lõpuloo “Water Shows the Hidden Heart”, mis ingliskeelsest pealkirjast hoolimata on väljamõeldud keeles). Kohati tundubki lausa, et meloodiad on pärit mujalt ja Enya laulab kellegi poplugusid enda võtmes (“Someone Said Goodbye” võiks isegi R’n’B olla). Ent tervikuna hakkab aga lisaks eelmistel ilmnenud riskidele häirima ka üleproduktsioon – Enya ilus hääl on üha enam keeratud robotlikuks (nagu Oldfieldi Songs of Distant Earth-plaadil kasutatud jaapani kunsthääl). Ja idee luua (veel üks) kunstlik keel – Loxian – mõjus sellel ajal juba kulunud ideena (mis aga ei takistanud Ryaneid selle osas autoriõigustega vehkimast, üsna väga totter liigutus). Aga seegi plaat müüs traditsiooniliselt hästi, kulda ja plaatina tuli paljudelt maadelt.

2008. aasta And Winter Came… on nimele vastavalt talvine, ent mitte puhas jõulualbum. Enya tuli taas tagasi traditsiooni – alguse nimilugu on mõtlik instrumentaal. Esimesena jääb kõrva isegi ebaharilikult elav “White Is in the Winter Night”, täitsa õnnestunud uueaegne jõululaul (rivis marssivad päkapikud tulid meelde). Kohe järele tuleb traditsiooniline jõululaul “O Come Emmanuel”, mida advendi ajal meilgi kirikus lauldakse – Enya versioon on heas tasakaalus klassika ja modernkeldi saundi vahel. Üldse näib, et siin plaadil on saund taas loomulikum kui eelmistel, Enya hääl kõlab sarnasemalt varajase perioodiga. Seega päris mõnus talveõhtune või jõuluaegne kuulamine (veel üks omapärane lugu on lõpus olev “My! My! Time Flies!” – ja ennäe imeasja, Enya albumil kõlab üsna bluusilik kitarrisoolo!), lõpulugu on teemasse kohustuslikult “Püha öö” (üsna klassikaline versioon, aga iiri keeles ja kergelt töödeldud vokaalidega). Päris märgatav osa plaati on küllaltki “tapeet” (ehkki korralik selline). Ehk tundus nii ka teistele – Enya kohta oli läbimüük natuke tagasihoidlikum kui enne – “kõigest” kulla ja plaatina vahepeal.

Ja seni viimane Enya album – 2015. aasta Dark Sky Island. Algab seekord jälle (mitte nimi-)lauluga (“The Humming” meenutab natuke kunagist “Boadicead”). Muusika on elavam, kõlapilt on jäänud puhtamaks kui vahepeal, Enya häält pole robotiks keeratud – ainult et meloodiad on suures osas “been there, done that” ning see näitab taas (kvaliteetse) tapeedi suunas. Kui ma siit peaks lemmikut otsima, siis oleksid need “Even in the Shadows” (ilmselt kõige rokilikum lugu, mida Enya on kunagi teinud – kontrabassiga on lausa meatloafilik rütmipulss tekitatud), lõpupoole tulev “Sancta Maria” (põhiosas lihtne ja ilus palvesarnane kujund – aga muud teksti seal ei olegi -, keskosas huvitav harmoonia ja saund, nii et omanäoline klassikalist ja moodsat põimiv lugu) ning tulnukate laulupidu meenutav “The Loxian Gate” (Loxian pidavat pr Ryani järgi ühe teise planeedi keel olema). Albumi läbimüük oli samuti pigem kuld kui plaatina (enamiku artistide jaoks oleks see suur edu, Enya on lihtsalt olnud majanduslikus mõttes pööraselt edukas).

Sel korral õnnestus terve looming ühe soojaga läbi kuulata. Järgmisel korral tuleb midagi mahukamat võtta. 🙂

ITSPEA ja Roxette, 1

Täna oli ITSPEA e-kursusel erandina tähtaeg neljapäeval (sama juhtub ka ülestõusmispühade ajal – reeded on riigipühad) ja ühtlasi tuli tänaseks registreerida rühmatööd (neil, kes selle valisid). Kokku tuli kirjutama 10 seltskonda, seega eelviimasel reedel tuleb jälle üksjagu lisalektüüri.

Šotimaalt hüppaks siis üle Põhjamere (ja Norra) Rootsimaale. Kui ABBA kõrvale üldse saab “kõige popima rootsi popi” kategoorias midagi panna, siis on see ilmselt Roxette – Marie Fredriksson, Per Gessle ja taustajõud (mh ka eesti mees Alar Suurna nupukeerajana). Kusjuures nende mõlema koosluse  puhul, mida enamasti popi alla liigitatakse, oleks õigem kategooria poprokk – eriti on seda näha Roxette’i hilisemate lavaesinemiste juures, mille videoid leiab õnneks Youtube’ist mitmeid.

Aga algusest. Esimene plaat, 1986. aasta Pearls of Passion, algab siiski üsna tüüpilises popivõtmes – avaloost “Soul Deep” kumavad vastu tolleaegne Madonna (“Like a Virgin”), Whitney (“I Wanna Dance with Somebody”) ja võib-olla isegi Wham! (kitarrisoolo on samas ikkagi pigem rokilik). Teine lugu, “Secrets That She Keeps” on aga juba äratuntav Roxette – kaasahaarav meloodia ja lihvitud poprokisaund (plaadi lõpus on samalaadne lugu veel “Like Lovers Do”). “Surrender” algab Peri esituses mõtliku ballaadina (mida see bänd suutis samuti väga tasemel teha) ja jätkub Marie esitatud rokiliku, Hearti meenutava osaga. Ülejäänud plaat on “kolm pluss” – midagi ei ole otseselt halvasti, aga muusika meenutab kohati Eurovisiooni ballaadipoolt ja on kergelt “plastmass” (järgnevate kuulsate “idud” oleks nagu juba olemas, aga kogupilt ei ole veel päris see). Ent debüüt oli korralik, Rootsis müüdi seda plaati hullupööra ning 1997. aastal lasti see uuesti pikemas versioonis välja – huvitaval kombel esineb ka siin Big Country juures nähtud olukord, kus plaadi nimilugu on lisatud alles kordusväljaandesse. “Pearls of Passion” on aga muust plaadist selgesti eristuv, tükk maad hilisema Roxette’i poprokilik heatujulugu (hääled on küpsemad, sündi asemel domineerib kitarr).

Järgmine album, 1988. aasta Look Sharp! ja selle avalugu “The Look” oli siinkirjutaja esmatutvus bändiga (ilmselt oli see taas kord Soome TV “Hittimittari”). See on ikka tõsine hitt, sellise muusikastiili õpikunäide (sündine taust kombineeritult ZZ Topi meenutava kitarripartiiga). Teine tuntud lugu tuleb kohe järele – “Dressed for Success” on kerge ja lõbus traadipopp (küllalt sama malli pealt tuleb veidi tagapool ka “Dangerous”). Ja viimaks tuleb lõpus üks bändi suurimaid hitte läbi aegade – Hearti jõulisi ballaade meenutav “Listen to Your Heart” (tõsi, esmakordselt kuulates tundus, et põhifraas on võetud “What About Love” pealt ja ka kitarrisoolo kisub samasse kanti – aga see on väga hea lugu sellest hoolimata). Ülejäänud plaat on sarnaselt eelmisele natuke vähemütlev (ehkki saund on eelmise albumiga võrreldes igal pool paremaks läinud ja meenutab siin juba kuulsamate aegade oma). Ent need paar suurt hitti olid ilmselt piisavad, et albumiga plaatinasadu korraldada (sh üle miljoniline läbimüük USA-s).

1991. aasta Joyride’i ajaks oli bänd juba tippu jõudnud. Ja selle plaadiga lükati hoogu veel juurde – nimilugu, “Fading Like a Flower”, “Spending My Time”. Minu enda lemmikud on kaks viimast – mõlemad on tegelikult oma tekstilt üsna nukrad lood. Esimene on veidi kergem (nii muusikalt kui tekstilt), teine aga ehedam ja igatsevam. Minu arust on viimane üks parimaid Marie Fredrikssoni esitusi  ning ka Per Gessle laulutekste (“I leave a kiss to your answering machine”…). Veel üks mõnevõrra sarnane, ilusa kitarrisaundiga lugu on lõpus – “Things Will Never Be the Same”). Viimane lugu “Perfect Day” meenutab 1990-ndate Eesti euroballaade (Pajusaar, Vaikmaa, Kallaste jt). Plaatinasadu tosinas riigis jätkus täiega.

Tourism 1992. aastast on natuke teistmoodi album. Siin on mitu lugu varasemast ajast ja kohati süüdistatigi bändi vana rasva peal liulaskmises. Ülekohtuselt – uued lood on kõik väga head. Algab hoogsa “The Looki” stiilis rokkeriga “How Do You Do!”, aga siin plaadil on vist peamiseks väärtuseks mitu väga head (ja valusat) ballaadi (“The Heart Shaped Sea”, “It Must Have Been Love” ja eriti “Never is a Long Time” – viimast pean jällegi üheks bändi parimaks looks läbi aegade ja seda nii muusika, teksti kui esituse osas). Veel üks lemmik on meloodiline sündipopiduett “Silver Blue”. Erinevalt eelmistest albumitest on see plaat hea kuulamine algusest lõpuni, minu jaoks on tegu bändi ühe parima albumiga. Äriedu aga jäi mõnevõrra kehvemaks kui eelmistel, ehkki kulda ja plaatina tuli ka siit. Natuke kummaline seis on looga “The Rain” – kena ballaad, aga nii pealkirjalt, mõttelt kui viisikäikudelt sarnane Madonna samanimelise hitiga. Huvitav, kumb ikkagi enne oli? Enam-vähem samast ajast lood, aga tõenäoliselt on Roxette’i oma veidi varajasem ja küsimus jääb Madonna kapsaaeda.

Jätkab järgmisel nädalal…

ITSPEA ja Big Country, 2

ITSPEA e-kursus alustas teist nädalat Interneti ajaloo lahkamisega. Võib paraku juhtuda, et sellekevadine kursus jääb päris sellises vormis viimaseks – ülikool tahab Kaku bakalaureuseastme õppetöö mahtu tunduvalt vähendada (kaanega professorilt tahetakse teisi asju ka saada, peamiselt rohkem magistri- ja doktoritasemel). ITSPEA õpetamisest tuleb sügisel seega suur osa teistele anda (ehkki ainet tervikuna koordineerima õnnestub ilmselt jääda). Eks elu näitab, mis sellest saab.

Aga tööde lugemise kõrvale siis teine pool Big Countryt. Järgmine album, 1993. aasta The Buffalo Skinners sai tegelikult alguse… laialiminekust. Kuna eelmine plaat oli pettumus, otsustati pillid kotti panna – mõne aja pärast aga mõtles Stuart ringi ja ajas bändi uuesti kokku (trummar Mark Brzezicki loobus ja plaadil mängib stuudiomuusik Simon Phillips; peale valmis plaadi kuulamist aga otsustas ka Mark tagasi tulla). Plaat algab äratuntavalt BC stiilis, ehkki natuke raskema saundiga (lisaks sagedasele hardroki-lähedasele kõlale kumab natuke läbi isegi tollal popp grunge). Teine lugu “Seven Waves” kõlab nagu mõnus meenutus algaegade BC-st ning vana head šotilikku saundi kohtab plaadil päris palju. Nagu juba eespool öeldud, on siin plaadil uuesti tehtud “Ships” (ja lisaks sellele ka “We’re Not in Kansas”) – esimene salm on samasugune klaveriballaad kui enne, siis tuleb bänd juurde. Tegelikult on see väga hea lugu ka sellisena, aga tundub muusikaliselt selle “Where were you?” küsimuse jaoks liiga rõõmsameelne (muusikaline lahendus sarnaneb mõnevõrra varasemale hitile “One Great Thing”). “All Go Together” meenutab taas kord Gary Moore’i või isegi vana kooli bändidest Thin Lizzyt. Veidral kombel on plaadi nimilugu saadaval ainult kordusväljaandel – ja isegi seal vaid lõpus lisalooks oleva demo kujul.

1995. aastal lasti välja Why the Long Face, millest Spotifys on olemas vaid 2019. aasta demode ja boonuslugude kogumik. Selle algus on hämmastavalt sarnane Hootie & The Blowfishi albumi Cracked Rear View omaga – avalugude harmoonia ja kõla on väga lähedased. Seega eelmise albumi šoti hardrokk on siin asendunud pigem USA alternatiivkantri moodi asjaga (muljet tugevdab veel igihaljas klassik, John Fogerty “Down on the Corner”). Hiljem siiski on BC rohkem äratuntav, ehkki keldilikku saundi siin väga ei kohta (ehk erandiks on demod “Sail into Nothing” ja “Wildland in My Heart” – need kahjuks vähetuntud lood võinuks pärineda hoopiski Peace in Our Time albumilt).

Kahjuks puudub Spotifyst Stuart Adamsoni BC viimane album, 1999. aastal ilmunud Driving to Damascus. Seega tuleb lõppu võtta (seni?) viimane album palju hilisemast ajast, The Journey aastast 2013.  Stuarti surm 2001. aastal ja Tony Butleri lahkumine bändist 2012 oleksid pidanud bändile selge lõpu tegema, aga kummalisel kombel tundub see plaat suuresti ikkagi BC-na. Lauljaks tulnud Mike Peters ei kõlagi Stuartist nii erinevalt, bassi mängib Simple Mindsist tulnud Derek Forbes. Kitarridel on isa ja poeg – algne liige Bruce Watson koos poeg Jamiega, trummidel on ikka Mark Brzezicki. Plaadi alguseots kõlab päris tublisti nagu varajane BC, järgneb jupp uuema kõlaga kitarrirokki. Siis aga tuleb “Angels and Promises”, mis on täiesti varase U2 lugu (isegi Mike Peters kõlab nagu noor Bono). Plaadi lõpuosa vajub pärast seda natuke tujutusse – isegi viimane lugu “Hail and Farewell” ei vea pealkirja välja (samas ehk on see hea – sellise noodiga ei saa ju päris joont alla tõmmata!) Sürri detailina: Bruce Watsoni mängitavate pillide hulgas on plaadil märgitud ka… tolmuimeja.

Huvitav ja omanäoline bänd oli, paraku oli Stuart Adamson küll hea muusik ja laululooja, ent väljaspool lava üsna “raske” tegelane ja see pani ka bändile oma pitseri. Et aga positiivselt lõpetada, panin peale 2019. aasta Ultimate Collectioni parimate paladega. See on ikka päris uhke kogumik.