Vahepeal jäid muusikamaratonid soiku – siin tekkis igasugust sousti tervisega, algas tavapärane akadeemiline hullumajahooaeg (mis kestab juunikuuni) ning takkapihta sai Eesti endale ilmselt läbi aegade kõige küündimatuma valitsuse – nii et polnud eriti enam aega ega tahtmist midagi kirjutada. Nüüd on osad jamad lahenenud (valitsus kahjuks veel mitte) ja võib vaikselt uuesti proovida.
ITSPEAd on järel veel kaks reedet – järgmisel nädalal on topelttööpäev (lisaks tavapärastele blogidele ja foorumile laekuvad ka rühmatööd) ning siis on veel üks nädal, mil rahvas saab teiste töid arvustada. Nii et täna võtaks midagi, mida annab ühe soojaga läbi kuulata – kui viimati Halestormil oli rokipundis ainult solist naisterahvas, siis nüüd võtaks ette sellise, kus kõik on naised. Ehk padavaiga LA-sse ja kuulame Banglesit.
Bänd sai alguse Los Angeleses 1981. aastal, alguses nime all The Colours, hiljem The Bangs ja viimaks (The) Bangles (artikli kasutust kohtab nimes nii ja naa). Liikmed olid alguses 20 ringis ning ühe erandiga on koosseis olnud stabiilne – laulja-kitarrist Susanna Hoffs, õed Vicki ja Debbi Peterson (kitarr ja trummid) ning vaid bassimängija on vaheldunud – päris alguses Annette Zilinskas, siis pikka aega Michael (Micki) Steele (huvitav, miks see kena daam endale mehise esinejanime valis?) ja hiljem uuesti esimene.
Viiest stuudioalbumist esimene, All Over the Place ilmus 1984. aastal. Kohe avaloost (“Hero Takes a Fall”) kostab bändi tüüpiline poprokisaund, mis meenutab enda mitmehäälse taustavokaaliga veidike biitleid (ühe teooria järgi oligi “The Bangles” võetud paralleelina “The Beatlesile”), ent kusagilt kitarrist ja trummidest kõlab siin läbi isegi… punk (“Tell Me” kõlab täiesti nii, nagu oleksid John ja Paul käinud kusagil Johnny Rotteniga õlut joomas). Huvitaval kombel on plaadi lood enamikus alla kolmeminutilised jupid (vaid kolm lugu 11-st on üle kolme minuti pikad, üle nelja pole ükski). Solistideks on järgemööda kolm bändiliiget, lisaks Susanna Hoffsile mitmes laulus ka õed Petersonid (Micki Steele siin plaadil soolot ei laula, kuid ka tema on tegelikult hea laulja). Endale meeldib siit ilmselt enim “Going Down to Liverpool” (plaadi pikim lugu, selge viide biitlitele ka).
Teine album, Different Light, ilmus tervelt viis aastat hiljem. Siin on juba mitu tuntud lugu (suurim hitt oli ilmselt Prince’i poolt varjunime all kirjutatud “Manic Monday”), terve plaat on lihvitum ja popilikum, pungielement on kadunud, õnneks aga mitmehäälne vokaal on alles. Nii jõudis see ka edetabelites üsna kõrgele. Lemmikuks siit võiks pidada Jules Shearsi kaverit “If She Knew What She Wants”, mis on taas biitellik hea minekuga lugu, ent naisterahva vaates esitatuna tekstilt märksa mitutpidisem kui originaal. Täiesti omanäoline on ka lõpus olev “Following”, mida laulab selle autor Micki Steele – kõlab, nagu oleks Joni Mitchell omal ajal proovinud Nirvanat laulda.
Kolmas album (mis jäi pikaks ajaks ka viimaseks), 1988. aasta Everything, on siit kõige tuttavam – kunagi oli see ühel lindistatud kassetil ja seda sai ikka päris korralikult käiatud (nii autodes kui mujal). See on eelmise plaadi edasiarendus – samasugune popisaund, aga lood on küpsemad ja ka mitmekesisemad. Kõige suurem hitt oli muidugi “Eternal Flame”, mida ilmselt teavad ka need, kes bändist muidu kuulnud pole. See on väga hea lugu, aga paar tükki siit meeldivad veel – Micki Steele’i lauldud “Complicated Girl” (väga hea tekst), Vicki Petersoniga “Crash and Burn” (väga hea vungilugu – tuline kahju, et plaadil selle saund õhukeseks jääb; keegi peaks selle korraliku hardrokina ära kaverdama!) ja ehk parimana Susanna Hoffsi lauldud kurbmõtlik “I’ll Set You Free”. Eripäraseim lugu on seekord Vicki Petersoni lauldud “Watching the Sky”, mis on selle bändi lähim lugu raskerokile (täitsa võrreldav Halestormiga). Aga terve plaat on hea, käiamine oli igati ärateenitud.
Vahepeal jõudis bänd pika pausi teha ning neljas album Doll Revolution ilmus 2003. aastal. Kokku tuldi samas koosseisus, aga aeg oli üksjagu edasi läinud. Ent kurjavõitu pealkirjaga avaloos “Tear Off Your Own Head (It’s A Doll Revolution)” on tagasi avaalbumi punginoot (ehkki see on tegelikult Elvis Costello laul). Edasi jätkub plaat aga pigem mõtlikumas võtmes, keskpaigas tuleb jälle vunki juurde, kuni kaheksandana tuleb “I Will Take Care of You”, mille võiks lugeda stiililt isegi kantriballaadi alla. Plaadi teine pool on paraku igavapoolne. Lõbusa detailina: plaadil on taustalauljateks märgitud “Bangle Boys Choir”, mis on tegelikult kunagine Nirvana trummar Dave Grohl ja veel kaks kutti. Hea täiendus Bryan Adamsi albumitel nähtud The Pointless Brothers’ile. 🙂
Ja seni viimane Banglesi album, Sweetheart of the Sun 2011. aastast. Mõni aeg peale eelmist plaati ja järgnenud turneed läks bassimängija Micki Steele oma teed ning see plaat on lahendatud kolmekesi koos taustajõududega. Avalugu “Anna Lee (Sweetheart of the Sun)” toob tagasi avaalbumi biitlifiilingu. Ülejäänud album on paraku küllaltki üksluine – midagi otseselt valesti ei ole, aga meelde ka ei jää.
Seega praeguseks on minu jaoks endiselt parim see vana tuttav Everything. Aga mine tea, ehk teevad need tegelased veel vanaemadena kah mõne albumi. 🙂
Vaatab, kas järgmisel nädalal on aega tööuputuse kõrvalt midagi kuulata. Kui jõuab, siis ehk jälle midagi keldilikku.