Silt: investeerimine

Õiges suunas

… aga vist mitte päris piisav.

LHV saatis teate, et langetab uuest aastast välisaktsiate ostmise hinda. Eraisikul on kuni 50K hoidmine tasuta ja kõik üle selle 0,01% kuus, ostmine-müümine on 11 eurot alla 1000 EUR ostul ning 0,14% (min 14) üle selle.

Selge liigutus õiges suunas (ja hästi ajastatud, arvestades pensionireformi ja üldist investeerimistuhinat) – aga esialgu vist natuke ebapiisav. Probleemiks on piltlikult öeldes nende kahe suusa ristiminek.  LHV ise on seminaridel soovitanud hoida soetamiskulu alla 1% – praegu tuleks selleks osta vähemalt 1400 eest (päris tavainimesele on see liiga palju, veidi n.ö. edasijõudnumad saavad hakkama), siis aga tuleb too 50 000 piir üsna ruttu vastu. Näiteks 100k puhul on kuutasu 5 eurot kuus ehk 60 aastas ja kasvab sealt edasi – ütleks, et lihtsalt hoidmise eest tibake liiga palju (arvestades seda, et kliendi ressursid on panga käeulatuses ning tänapäevase “itistatud” väärtpaberikonto hoidmisele tegelikult ju erilist ressurssi ei kulu). Minu jaoks on sama häda ka Kasvukontol, mida LHV tavainimesele lihtsa valikuna soovitab – lihtne küll, aga veidi liiga kulukas.

Kui tahta sellest tõelist “laiatarbekaupa” teha (arvata on, et Balti aktsiate tehingutasude kaotamine aasta alguses oli samm, mis kliente juurde tuues aitas LHV praegusele tõusule tublisti kaasa), tuleks võtta seda 1% piiri allapoole, “edasijõudnute” jaoks aga oleks vaja 50K piiri tõstmist. Aga ehk tulevad teised pangad konkureerivate ideedega välja (Balti aktsiate tehingutasud kadusid just Swediga kembeldes), siis võiks juba täitsa mõelda. Euroopast on mõte käinud Norrasse vaadata, millalgi võiks ka üle ookeani proovida minna. Ja praegu tuleb LHV-d väikesest jorinast hoolimata tunnustada.

Üks märgiline number

… investeerimises õnnestus viimaste päevade märkimisväärse turutõusuga esmakordselt kätte saada – umbes 7,5 aastaga muutus number investeerimiskontol nullist viie nulliga arvuks. See oli tegelikult juba aasta alguses käeulatuses, aga siis tõmbas pandeemia hinnad alla ja algas ostuhooaeg.  Ühtlasi tegi Nordecon meeldiva aastavahetuseüllatuse – koroonast hoolimata on lootust sealt ka väike dividend saada.

Seega rändame edasi inimväärse pensionipõlve suunas.  Loodetavasti läheb ka pensionireformiga plaanipäraselt ja saab seni kogunenut ise suunama hakata. Seni toimunud nöörimine käib ausalt öeldes üle mõistuse küll – ja kõige rohkem vihastab ühiskonna nõrgemate liikmete kottimine. Libedad lubadused ja tühjad pihud…

Pensionisamba

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.

Börsivangerdused

Sel aastal on ka Tallinna börsil üksjagu segadusi olnud ja õiget suunda on päris raske leida. Augustis sai kaks plussis olnud stabiilset dividendimaksjat (TVEAT ja TKM) maha müüdud – idee oli istuda natuke aega rahas ja vaadata, kas hakkab koroonamäng uuesti peale või ei. Esimese pealt oli arvestuslik kasum päris viisakas (~1,5k). Mitmed asjatundjad on sellele müügisoovituse pannud, samas on hetkel TVEAT hoopiski veel veidike tõusnud…

Kuna aga septembris pole kaost veel tekkinud (ptuiptuiptui), siis ostsin TKM-i natuke madalamalt uuesti sisse, TVEAT arvelt aga suurendasin tublisti osalust asjapulkade poolt soovitatud Silvanos, võtsin küllalt viisaka hinnaga juurde Merkot ja natuke ka va õnnetut Tallinkit (tulevik on väga segane, aga hind on samuti kolmandiku kukkunud). Arvestuslikult on hetkeseisuga endiselt väike miinus, aga pikkamööda liiguvad asjad loodetavasti paremuse poole (vangerdustega sai miinust natuke vähemaks ka).

LHV võlakirjade osas, mida praegu pakutakse, käis küll mõte läbi, aga viimaks otsustasin loobuda – oleks liiga pikk raha kinnipanemine ning esialgu on veel käsil selge kasvufaas. Kunagi (loodetavasti mitte niipea) pensile minnes võib mingi osaga sinna kolida, praegu on vara.

Deklariväänamine

Parafraseerides vinnipuhhisid: “Pole see investori elu üldse kerge”…

Eelmisel laupäeval sai siis tuludeklaratsiooni täita proovitud. Ja ennäe, EMTA oli TSM müügi ning NCN ja SFG aktsiakapitali vähendamise mingi valemiga investeerimiskontolt välja jätnud ja tahtis selle eest korralikku tulumaksu väänata. Kummalisel kombel oli investeerimiskonto aga deklaris kenasti kirjas ja muud laekumised (dividendid jne) kõik ka. Saatsin EMTA-sse päringu, lubati vastata viie tööpäeva jooksul.

Eile käisin LHV-s investeerimiskonto seminaril ja küsisin lektor Sander Pikkeli käest – temagi ei julgenud kindlat nõu anda. Õnneks leidus vihje juba tuttavas kohas – LHV foorumis. Täna siis tõstsin käsitsi kõik probleemsed kanded rubriikidest 6.1 ja 6.4 rubriiki 6.5 ehk investeerimiskonto alla.

EMTA kiituseks tuleb öelda, et tunnike peale deklari äraesitamist helistas sealt üks daam ning kinnitas, et olingi enda küsimusele ise õigesti vastanud ja kõik olevat täiesti korras. 🙂

 

Aitäh, LHV!

LHV Pank võttis tänasest Balti aktsiate ostmisel teenustasud maha. Selge vastukäiguna Swedbankile, kes selle tollal üllatava käiguga eelmisel aastal välja tuli. Sellega ilmselt taastati suurel määral enda juhtpositsioon Eestis väikeinvestorite pangana.

See on tegelikult märksa suurem “õng” lihtsale säästuhuvilisele kui alguses võib tunduda. Siiani oli minimaalne mõistlik korraga ostetav kogus jämedalt 400 euro kandis (3 eurot + 0,2% summast), mis andis ostuhinna 1% kanti. Sellist raha korraga välja käia ei ole paljudel inimestel. Nüüd on võimalik Baltimaade aktsiaid osta kasvõi 10 euro kaupa (väikese, 1 euro kanti tükihinnaga on Tallinna börsil näiteks Tallink ja Nordecon, mis mõlemad on samas üsna asised rahapaigutused, veidi kallimad on ca kaheeurosed Tallinna Sadam ja Silvano; Coop Pank on ka 1 euro ligi, aga seda praegu tavainimesele soovitada ei julge – pole päris selge, kuhu see liigub).

Põhimõtteliselt on võimalik isegi raha edasi-tagasi liigutamine ehk päevakauplemine, mis Balti börsi väiksuse tõttu siin siiski kuigi tulus ei ole (kõikumised päeva jooksul on väikesed). Samas tähendab ost-müük LHV netipangas paari hiireklõpsu ning kui sellega õnnestub teenida 10-20 eurot päevas, on seegi paljudele suur asi (muidugi tuleb arvestada, et börsil teenitud raha käib tulumaksu alla – investeerimiskonto kasutamine võimaldab seda küll edasi lükata).

Tubli, LHV. Järgmine käik võiks aga olla natuke suurema kaliibri (keskmise suurusega investorid, suur osa praeguse buumi finantsblogijatest) ühe lemmiku Interactive Brokersi sihikulevõtmine ja mingi mõistlik hinnalangetus välisaktsiate (eriti USA ja Lääne-Euroopa) ja ETF-ide osas. Praegu on seal mõistlik ühe ostu piir 1400-1500 euro kandis, mis on jällegi natuke liiga palju. Annaks heameelega enda tasud pigem eestimaisele firmale, aga selleks peaks nad natuke vähem küsima.

Seitse aastat

… saab märtsikuus sellest, kui sai ostetud esimesed 75 Tallinna Kaubamaja aktsiat, tollal 5,8 eurot tükist. Kodused naersid, et vaat kus rikas mees. 🙂

Aga sealtmaalt on areng olnud päris mõistlik. Väikesi koolirahasid tuli maksta (näiteks üritasin alguses lätlaste RadioTehnikale panustada – mõnda aega näis isegi töötavat, siis kukkus asi alla ja vaid väikese vedamisega õnnestus seal suuremat vastu pükse saamist vältida), aga üldiselt on läinud üsna kenasti (viimane väike möödalask oli TVee õigeaegselt müümata jätmine, aga see on tänaseks peaaegu tagasi tulnud). Kaks suuremat hetketabamist oli Kaubamaja ostmine vahepealse suure kukkumise ajal (vahepeal positsiooni müües sai ca 2,5K kasumit – hiljem tulin tagasi ja hetkel olen jälle plussis) ja mõnevõrra samamoodi lätlaste Grindeksi ja Olainfarmiga.

Mõned tänusõnad on ka omal kohal. Palju abi on olnud LHV foorumist, kasuks on tulnud SEB ja LHV investeerimisseminaridel käimine ning ideid on andnud ka mitmed blogid. Ka “Intelligentne investor” on läbi näritud (originaalis). Ja viimaks aitäh LHV-le lihtsa ja suht lollikindla veebilehe eest, kus on (vähemalt seni) saanud kõik investeerimiseks vajaliku ilma suurema kära ja jurata ära tehtud.

Võrreldes paljude praeguse finantsblogimisbuumi osalistega on Kakk pigem konservatiiv (nagu paljus muuski) ning ei roni asjadesse, mida ei tunne. Seega “ei” krüptorahale ja ühisrahastusele, samuti päevakauplemisele.  ETF-id on hetkeseisuga tehtud liiga “läbi ussi sellesamusegi”-asjaks (LHV Kasvukonto on asjalik lahendus, aga kokkuvõttes liiga kallis). Võlakirjadesse liikumise jätaks esialgu veel tulevikku. Pikka aega on olnud plaanis USA turgu proovida, aga senised arvutused (ka maksude osas) on kõik lõpuks tagasi hoidnud. Seega on mängumaaks algusest peale olnud koduturg (LHV puuduva  hoiutasu ja Eesti investeerimiskontosüsteemi toel) ja dividendiaktsiad (väikeste aeg-ajaliste eranditega, viimati Coop Pank).

Portfell hetkel (suvalises pähekaranud järjestuses): Coop, Merko, Nordecon, Kaubamaja, Silvano, TVesi ja (kasvav) Tallink. Läbi on käinud ka LHV, TSadam, Harju Elekter ning paar lätlast (igaühe pealt õnnestus eri määral teenida; kaugemas tulevikus on plaan ka kõigisse tagasi minna). On ka olnud asju, mille eest olen põhimõtteliselt maksmast keeldunud – näiteks omaaegne Olympic ja praegune Ekspress Grupp (viimane pole börsil just edukas olnud ning vaadates hetkeolusid ei näe ka mingit varianti, kuidas see võiks paraneda).

Käesoleva aasta saak oli juba päris viisakas, järgmisel aastal tahaks ühe esimese suurema ümmarguse läve ületada.  Võimalik muidugi ka, et kriitikutel on õigus ja tuleb tagasilöök – aga isegi sel juhul ei paista esialgu karjuvat vajadust kahjum vastu võtta ja võib vabalt uut tõusu ootama jääda.

SEB seminar

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

LHV möödapanek

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Häda rahapuuga

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.