Silt: meedia

Mõned mõtted kunstilisest isetegevusest

Esmalt olgu veel kord mainitud – nii Kanal 2 laulu- kui TV3 tantsusaade on üldiselt positiivsed nähtused. Tore on näha inimesi, kes pingutavad mingi kasuliku kunsti omandamise nimel (loodetavasti ei toodeta tulevikus sarju “Poliitika tähtedega”, “Äri tähtedega”, “Meediamull tähtedega” vms). Mis muidugi on jama ja jääb jamaks, on väljahääletamissüsteem – aga ju siis tuleb mõne arvates nõnda suurem vaatajaskond.

Laulusaade on seni eriti mõnusa mulje jätnud. Too Eesti laulude saade oma kolme Ruja töötlusega oli rabavalt hea, lisaks algusest üliheale [L] Birgitile-Margusele ja lihtsalt heale Inesele-Valdole arenesid väga vingelt saadete kaupa edasi ka Elis (siinkohal tervitused oma kunagisele jutukasõbrale!) ja Toomas. Eriti sümpaatse mulje jättis viimane – mitte eriti suurte lauljavõimetega sell võitis poolehoiu mõnusa olemise, nutika lauluvaliku ([L]“Sind ainult kaupluses näen” oli ilmselt üle kõige) ja aususega ehk “oo-ma-teen-nii-suurt-kunsti”-illusiooni puudumisega. Ning samas arenes seesama kutt nii jõudsalt, et laulis lõpuks vendade Urbide tuntud “Imelise laane” ära pea vigadeta. Respekt.

Saate negatiivse poole nimi on kahjuks Ester Tuiksoo. Iseenesest sümpaatse olemisega proua, kuid ausalt, ei saa aru… Kas tõesti on maarahva seas nii piinlikult palju akuutselt ebamusikaalseid rahvaliitlasi või toimub intriigi nimel helistamistega totaalne sahkermahker.  Kardan, et isegi Estril endal oli täna piinlik, kui viimaseid kohti jäeti jagama Elis-Rolf (kes täna tegid lausa ülihea esituse) ja Birgit-Margus.  Nagu öeldud, tädi on iseenesest meeldiva olemisega, ent ei vana tegija Maltis ega ülikõva taustabänd suuda kivist vett pigistada. Jätke jama, härrased!

Tantsusaates nii imelikke asju ei toimu, seal on oskajad ja vähemoskajad natuke paremini paika pandud. Positiivne on muidugi ka see, et Eesti puuetega lapsed saavad ELIL kaudu juba mitmendat aastat endale hulga hädasti ära kuluvat abiraha. Ja isand Sander saatejuhina on kah lahe.

Kokkuvõttes aga on eespoolmainitud kunstiline isetegevus täitsa abiks. Ehk tuuakse selle abil kasvõi mõni poliitik rahvale tiba lähemale (ja too näeb vahelduseks ära, mida pingutamine tähendab).

USA valis presidenti

Nüüd on siis teada, et Jänkimaa järgmine pealik on isand Obama.

Iti-inimesena võib rahul olla. Loomulikult ei mõjuta president kuigi oluliselt IT-maailmas toimuvat, kuid onu Barack pidavat selle valdkonna probleemidega (tarkvarapatendid, suurfirmade sigadused, kodanike järgi nuhkimine jpm) tiba enam kursis olema ja on pisikene lootus, et ehk hakkavad selle ala asjad natukene paremaks minema. McCain vana mehena ja kuuldavasti suht arvutivõhikuna ei oleks siin ilmselt kuigi palju ette võtnud.

Eesti kodanikuna on veidi ebakindel tunne. McCain oleks idanaabri suhtes selgemat joont ajanud, Obama on küsimärk. Parima stsenaariumi korral suudetakse aruka diplomaatiaga maailmas palju korda saata, aga paraku on riike, kes tunnistavad ainult suurt kaigast (isegi kui seda otseselt ei kasutata). Halvemal juhul teeb Barack Lääne-Euroopat ja laseb venelastel karistamatult ülbitseda.

Mis aga valimisi jälgides tõsiselt vihastas: Eesti meedia kukkus [L] Conservapedia tasemele. Huvi pärast saab sinna aeg-ajalt vaadatud ja kogu kampaania aja olid esilehe “uudised” täis uskumatut hüsteerilist iba Obama kohta. Täpselt samasugust iba oli aga kolm viimast päeva täis RSS-lugeja EPL, Postimehe ja (veidi vähem) Äripäeva rubriik – selle vahega, et siin padrati palvetavast Palinist ja UFOdelt toetust otsivast McCainist.  Üks kahest: kas eesti leheneegreid tabas mingi seletamatu viirus, mis pani nad kompulsiivselt seitse korda päevas Obamale halleluujat laulma ja McCaini pasaga loopima, või täideti kellegi ettekirjutusi. Igatahes suutis ajakirjanike lollus seni sümpaatse Baracki üksjagu vastikuks muuta (umbes nagu olukord, kui iseendast head toitu pidevalt promotakse ja iga nurga peal jõuga suhu topitakse).

Eks näis, mida tulevik toob… Kui isand Obama suudab ka väikese osa kõigest sellest ära teha, mida temast peale suurt meediaeufooriat nüüd oodatakse, on ta väga kõva poiss.

GNU FDL 1.3

Tänased IT-portaalide (Slashdot, LWN jt) uudislood teatavad [L] GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi uuest versioonist. Oluliseks teeb selle üks täiendus – luba FDL-i alust materjali relitsentseerida [L] Creative Commonsi BY-SA 3.0 litsentsi alusel. Nimelt kasutab väga suur hulk tänase “vaba kultuuri” saavutusi (õppematerjalid jpm, näiteks [L] LeMill) seda CC litsentsi, teine suurtegija Wikipedia aga FDL-i. Kuni viimase ajani oli sisu ühiskasutus nende vahel aga tõsine probleem – hoolimata asjaolust, et sisuliselt on need litsentsid väga lähedased. Nüüd peaks see mure murtud olema.

Tubli samm vabade mudelite veelgi laiema leviku suunas.

APDEIT: Üks küsimärk siiski on – üleminek on lubatud üksnes järgmise aasta augustini. See tundub küll rohkem Stallmani jonn olema, ehkki positiivne on liigutus sellegipoolest. Aru ei saa, miks ei võiks FDL ja CC BY-SA 3.0 jäädagi ühilduvaks? Nüüd tuleb mõtlema hakata, kumma litsentsi peale Kakupesa sisu jätta – praeguse seisuga tundub BY-SA kui kõvasti lihtsam isegi eelistatum (seda enam, kui ka Wikipedia peaks sellele üle kolima). Aga õnneks on vähemalt piisavalt kaua mõtlemisaega antud.

Päevaleht puhta lolliks keerand?!?

Üle jupi aja jälle üks suure urina koht…

Kuidas need tibiajakirjanikud riigikaitseõpet ilma relvaõppeta ette kujutavad? Nojah, arvestades hiljutist kurba lugu Soomes tuleb mõnel elukutselisel esteedil ehk tõesti sõnade “kool” ja “relv” samas lauses kasutamise puhul järgmine assotsiatsioon “koolitulistamine”. Aga see on puhtalt tema probleem, mitte Eesti riigi oma.

Või piirduksid nad euro-“diplomaatide” kombel näpuvibutamise õpetamisega? Tuleb meelde tore ulmemadinafilm [L] “Demolition Man”, kus tuleviku teletupsu-Ameerika relvastamata politseinikku instrueeritakse “autoriteetsel häälel” kurjamile “Olete arreteeritud, heitke maha!” ütlema ning kui see ei kuuletu ja võmmidele hoopis kolakat annab, on seakisa lahti:  “We’re police officers! We’re not trained to handle this kind of violence!”.

Eriti kõnekas on aga Kaku suure lemmiku Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatus see koht (filmi see paraku ei jõudnud), kus pahalaste käpa alla sattunud mökudest maavardjad üritavad koju jõudnud rändureid kinni võtta:

“What’s all this?” said Frodo, feeling inclined to laugh.

“This is what it is, Mr. Baggins,” said the leader of the Shirriffs, a   two-feather hobbit. “You’re arrested for Gate-breaking, and Tearing up of  Rules, and Assaulting Gate-keepers, and Trespassing, and Sleeping in  Shire-buildings without Leave, and Bribing Guards with Food.”

“And what else?” said Frodo.

“That’ll do to go on with,” said the Shirriff-leader.

“‘I can add some more, if you like it,” said Sam. “Calling your Chief Names, Wishing to punch his Pimply Face, and Thinking you Shirriffs look a lot of  Tom-fools.”

“There now, Mister, that’ll do. It’s the Chief’s orders that you’re to come  along quiet. We’re going to take you to Bywater and hand you over to the  Chief’s Men; and when he deals with your case you can have your say. But if you  don’t want to stay in the Lockholes any longer than you need, I should cut the  say short, if I was you.”

To the discomfiture of the Shirriffs Frodo and his companions all roared with laughter. “Don’t be absurd!” said Frodo. “I am going where I please, and  in my own time. I happen to be going to Bag End on business, but if you insist  on going too, well that is your affair.”

“Very well, Mr. Baggins,” said the leader, pushing the barrier aside. ‘But don’t forget I’ve arrested you.”

“I won’t,” said Frodo. “Never. But I may forgive you.”

EPLi tibid võiksid seega klassikuid lugeda ja mitte iga asja peale stringe täis higistada. Vabadussõja ajalugu võiks ka meelde tuletada (kergemas vormis aitab seda teha kasvõi “Tuulepealse maa” vaatamine, see ei tohiks päris üle mõistuse käiv mõttepingutus olla).

Jälle…

… pääses Soomes üks hull lahti ja tappis kokku 11 inimest.

Ausalt, ei saa aru. Soomlastel on ilmselt maailma parim haridussüsteem, väga hea sotsiaalne turvamehhanism ja üldiselt arukas riigivõim (kui aeg-ajalt esinev finlandiseerumine välja arvata). Relvaseadus ei ole üldse mitte lõtv, kindlasti mitte lõdvem kui meil. Ja ühe aasta sees kaks sama malli järgi korraldatud rünnakut.

Üks detail jäi loos aga tõesti arusaamatuks. Kui kutt pani oma haiged videod YouTube’i üles, siis politsei KÄIS RÄÄKIMAS – ja jättis talle toru alles…?? Kui see tõepoolest nõnda oli, siis pidid korravalvurid küll olema kummiliimi nuusutanud. Hea küll, kindlate tõenditeta ei saa inimeselt vabadust võtta – aga video järgi peaks ju isik olema tuvastatav ning sellel relvaga poseerimine ja ähvardamine ju selgemast selgem relvaga ümberkäimise eeskirjade räige  rikkumine?

Eks paljuski on süüdi meedia. Mõnel ajukääbikul tuleb mõte end ära tappa – aga miks seda niisama teha, kui võib üle ilma kuulsaks saada? Tuleb ainult tosinkond inimest endaga kaasa võtta ja ongi surematus garanteeritud.

Võib-olla tuleks õppida Filipiinidelt? Ühes escrima ajalugu käsitlevas raamatus oli juttu omaaegsetest islamiterroristidest ehk juramentado’dest, kes erilise rituaali järel jooksid valgete tulnukate elupaikades nugadega amokki ja pussitasid kümneid inimesi, enne kui nad piisavalt auke täis lasti (sellid olid eelnevalt veel  ekstra nööridega kokku tõmmatud, nii et veri ei pääsenud välja ja tegelane võis mitme kuulihaava järelgi püsti seista ja edasi tappa). Viimaks sai kohalikul kuberneril mõõt täis ja ta käskis surnud amokimeeste kehad tükkideks raiuda ning seapekiga vaheldumisi auku laduda. Muhameedlase jaoks on selline saatus aga äraarvamata kole – surma nad ei kartnud, kuid roojase looma juppidega vaheldumisi lebamine tundus nii jube, et sedalaadi üritused lakkasid üsna päevapealt.

Tänapäeval ei saa muidugi nii ekstreemi minna – aga kui õnnestuks luua mingisugune nii vastuvõtmatu kuvand, mida sihuke tegelane isegi peale surma ei sooviks?  Äkki aitaks?

Tõehetk?

Praegune California kuberner tegi aastaid tagasi ühe päris laheda ulmemadina, nimeks [L] “The Running Man”. Muuhulgas anti filmis paras laks ameerika TV ja sealsete sadismilõhnaliste show’de pihta – vaimustatud mass jälgis inimeste jälitamist ja tapmist otse-eetris, saadetuna küünilise saatejuhi meisterlikest manipulatsioonidest. Asi oli aga niivõrd ekstreemis, et vaadates võis end rahustada mõttega, et tegelikkuses sihukest  küünilisust ja lollust ju olemas ei ole. Pealegi lõppes kõik õnnelikult: peategelased pääsesid vabaks ja tropist saatejuht lasti sõna otseses mõttes torust alla.

Nüüd aga, lugedes uudiseid Kanal 2 uue saatesarja kohta ja olles mõne minuti jagu seda vanemate juures näinud (rohkem ei suutnud), ei tundugi Arnie film enam teab kui ekstreemne. Esimene saade olevat lõppenud hirmsa tüli ja lahkuminekuga, teine töölt lahkumisega. Kuhu edasi – ootame, kuni mõni lollikstehtud naiivik peale saadet Olümpia katuselt alla hüppab?

Inimene, kes rahaga lehvitamise peale sellisesse kohta end täis tegema läheb, kuulub IMHO puuetega inimeste hulka (samas  kategoorias Aspergeri või Downi sündroomi, ADD ja düsleksiaga). Ja puuetega inimesi pole ilus  narrida, ammugi veel mitte eetris.

Huvitav etteaste

Delfi NATO baaside teemalise artikli kommentaariumis esineb täna venelaste viies kolonn siinmail. Kui kellelgi on veel integratsiooniteemalisi illusioone, võiks seda lugeda. Mõjub üsna kainestavalt. Teisalt on nende töllakate närviminek viide sellele, et tabati õiget punkti.

Muide, kui kunagi keegi soovitas sealsamas teatud rahvusrühma ahju ajada, tuli kirjutajal tegemist võimudega (üsna õigusega). Praegu oleks Kapol seal tänuväärset lugemismaterjali (koos IP-de tuvastamisega) küllaga. Kasvõi üleskutsete osas põhiseadusliku korra muutmiseks või vaenuõhutamise paragrahvi järgi.

Aktiivsetest riigikukutajatest mittekodanike osas peaks tegelikult saama väljasaatmisteenust palju edukamalt kohandada kui seda senini tehtud on. Kaks kärbest ühe hoobiga – riigil üks selgapussitaja vähem, naabril oleks aga vähem kaasmaalasi, kelle piiritaguse käekäigu pärast muret tunda. Loomulikult klausliga, mis siiatikkuvate puuslikuvalvajate puhul end väga hästi tõestas – pole asja Eestisse,  pole asja ka Lääne-Euroopasse.

Tubli, Paul!

Paul Goble on jälle hästi kirjutanud. Eriti need kolm põhipunkti. Kui neid kiiresti täitma ei hakata, siis kaotavad varsti kõik. Ka Venemaa, kes hiljemalt kümnekonna aasta jooksul kõrbeks pommitatakse – koos Euroopa ja suure osa USA-ga. Kui maailm uut hävitavat sõda ei soovi, tuleb midagi otsustavalt muutma hakata, mitte käituda sama argpükslikult nagu Aaduga 30-ndate lõpul. Võimalik, et sellest ei piisa – “sila jest, uma ne nada” on idanaabril alati kehtinud (alates opritšnikutest ja Ivan Julmast ning lõpetades Lenini, Stalini ja Putiniga – inimelu väärtus on seal alati tühine olnud). Aga vähemalt üritama peab.

Urrr!

Tänastes lehtedes on kurb uudis sellest, kuidas üks eesti mägironija Alpides surma sai. Kurb lugu – kaastunne omastele ja sõpradele. Aga mis tõeliselt vihastab, on kommentaarium.

Kust pagana päralt tulevad netikommentaariumidesse sihukesed munajoodikutest “eksperdid”, kes leiavad, et neil on õigus sõna võtta teemal, mida nad absoluutselt ei valda, ja hakata süüdistama? Küll on süüdi grupijuht, küll hukkunu ise… Masendav.

Kui millestki avalikus ruumis rääkida, siis tuleks seda teha a) viisakalt, b) inimlikult ja c) asjatundlikult. Need tropid seal ei vasta ühelegi kriteeriumile kolmest. Urrrh!