Üle jupi aja jälle üks suure urina koht…
Kuidas need tibiajakirjanikud riigikaitseõpet ilma relvaõppeta ette kujutavad? Nojah, arvestades hiljutist kurba lugu Soomes tuleb mõnel elukutselisel esteedil ehk tõesti sõnade “kool” ja “relv” samas lauses kasutamise puhul järgmine assotsiatsioon “koolitulistamine”. Aga see on puhtalt tema probleem, mitte Eesti riigi oma.
Või piirduksid nad euro-“diplomaatide” kombel näpuvibutamise õpetamisega? Tuleb meelde tore ulmemadinafilm [L] “Demolition Man”, kus tuleviku teletupsu-Ameerika relvastamata politseinikku instrueeritakse “autoriteetsel häälel” kurjamile “Olete arreteeritud, heitke maha!” ütlema ning kui see ei kuuletu ja võmmidele hoopis kolakat annab, on seakisa lahti: “We’re police officers! We’re not trained to handle this kind of violence!”.
Eriti kõnekas on aga Kaku suure lemmiku Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatus see koht (filmi see paraku ei jõudnud), kus pahalaste käpa alla sattunud mökudest maavardjad üritavad koju jõudnud rändureid kinni võtta:
“What’s all this?” said Frodo, feeling inclined to laugh.
“This is what it is, Mr. Baggins,” said the leader of the Shirriffs, a two-feather hobbit. “You’re arrested for Gate-breaking, and Tearing up of Rules, and Assaulting Gate-keepers, and Trespassing, and Sleeping in Shire-buildings without Leave, and Bribing Guards with Food.”
“And what else?” said Frodo.
“That’ll do to go on with,” said the Shirriff-leader.
“‘I can add some more, if you like it,” said Sam. “Calling your Chief Names, Wishing to punch his Pimply Face, and Thinking you Shirriffs look a lot of Tom-fools.”
“There now, Mister, that’ll do. It’s the Chief’s orders that you’re to come along quiet. We’re going to take you to Bywater and hand you over to the Chief’s Men; and when he deals with your case you can have your say. But if you don’t want to stay in the Lockholes any longer than you need, I should cut the say short, if I was you.”
To the discomfiture of the Shirriffs Frodo and his companions all roared with laughter. “Don’t be absurd!” said Frodo. “I am going where I please, and in my own time. I happen to be going to Bag End on business, but if you insist on going too, well that is your affair.”
“Very well, Mr. Baggins,” said the leader, pushing the barrier aside. ‘But don’t forget I’ve arrested you.”
“I won’t,” said Frodo. “Never. But I may forgive you.”
EPLi tibid võiksid seega klassikuid lugeda ja mitte iga asja peale stringe täis higistada. Vabadussõja ajalugu võiks ka meelde tuletada (kergemas vormis aitab seda teha kasvõi “Tuulepealse maa” vaatamine, see ei tohiks päris üle mõistuse käiv mõttepingutus olla).
Vaatamata sellele, et meil oli koolis lasketiir ja mina olen õppinud ka kalašnikovi lahti-kokku panema, rääkimata idamaistest lihtrelvadest 🙂 – olen ma loomult ikka suhteliselt patsifistlik.
Kui sa näed, kui habras on inimelu ja kui lihtne on seda hävitada, siis sa muutud lihtsalt ettevaatlikuks. Kõik sõltub sellest, kuidas õpetada ja mida rõhutada. Tuleb lihtsalt jälgida, et ei läheks nii nagu Iisraelis, kus kohustuslik sõjaväeharidus on vormis “palestiinlased on halvad. palestiinlased on vaenlased. palestiinlased tuleb hävitada”. Riigikaitseõpetuse oht ei ole see, et lapsed näevad relvi, tohhoo-hullu, oht on see, et seda on väga lihtne ajuloputuseks keerata. Seega, ma pooldaks, et selline õpetus on õpilasele vabatahtlik (nagu religiooniõpetus, milles varitseb sama oht)
Relvade tundmine on pigem ikka kasulik, kui kahjulik, siis oskad paremini end hoida ja reageerida (ja nagu enne juttu oli, hullud saavad ikka kätte, sõltumata õpetusest).
Ma arvan, et igasuguse ajuloputuse põhjuseks on pigem rääkimata jäetud, mitte ülearu räägitud asjad. Kui riigikaitse läheb ajuloputuseks, on viga laiem, kogu haridus on järelikult lünklik. Ka kõige puupäisem riviseersant ei suuda riigikaitse tunnis ajusid ära triikida, kui need ajud on eelnevalt mõtlema harjutatud.
Õpe võiks olla siiski koolis kõigile (võiks ka öelda ainult poistele, aga siis hakkab mõni diskrimineerimises süüdistama :P) – vähemalt seni, kuni kehtib üldine ajateenistus.
Aga viimase pointiga olen täiesti nõus. Relvaõpe oma korrektsel kujul (nagu mina sellest korrektsusest aru saan) peaks esmalt näitama inimesele, kui vähe on vaja väga tõsiste tagajärgede tekkeks. Ehk kui haavatav on inimene – kui senine arusaam on kujunenud vaid Doomi baasil, siis ei teki ka vastutustunnet. Ja teine, praktilisem pool oleks tõepoolest enesekaitse – selle kohta muide on mul üks ülihea näide, Kai Koskinen-sensei loodud väga õpetlik DVD “Teräase I”. Mitte ulmelised trikid a la “kuidas nuga käest ära lüüa”, vaid levinumad peitmiskohad ja rünnakud, erinevad noatüübid, mõned konfliktsituatsioonid, alkoholi mõju kaitsevõimele jne jne.