Tarkvara tähtsates asutustes

Sai siin arutatud teemal, kuidas hoida kõikvõimalikke kaake erinevate salastatud materjaliga tegelevate seltsingute arvutitest eemal. Mingi osa sealsest seltskonnast usub paraku ikka veel igasuguste sertifikaatide jõusse kinnise lähtekoodiga tarkvara juures.

Mõned siinkirjutaja mõtted:
* kogu mänguväli piirneb ainult avatud lähtekoodiga, kinnine on a priori ebausaldusväärne
* valitud tarkvara lähtekood paigaldatakse (kindlam on offlainis) samadesse arvutitesse, kus see tööle hakkaks, ning tehakse sellele kohapeal koodiaudit
* auditi läbinud lähtekoodile tehakse kohapeal ./configuremake  ja make install
*
võimalusel peaks järgnema mõningane karantiini-/testimisperiood, kus reaalselt salastatud materjali kallale uut tarkvara veel ei lasta
* kui kõik eelnev on edukalt ühel pool, siis võiks reaalsete andmetega tööle hakata.

Selline lähenemine eeldab aga kaht asja:
* teenuste sisseostmise pea täielikku vältimist (kõiki tuleb pidada ebausaldusväärseks) ja toimetulekut majasiseste jõududega
* läbimõeldud uuendamisprotsessi üldise põhimõttega “nii palju kui vajalik, nii vähe  kui võimalik”
* väga põhjalikult testitud minimaalset tarkvaralist tuumikut (mille abil süsteem algkäivitada ja tarkvara lähtekoodist kokku kompileerida).

Päevaleht puhta lolliks keerand?!?

Üle jupi aja jälle üks suure urina koht…

Kuidas need tibiajakirjanikud riigikaitseõpet ilma relvaõppeta ette kujutavad? Nojah, arvestades hiljutist kurba lugu Soomes tuleb mõnel elukutselisel esteedil ehk tõesti sõnade “kool” ja “relv” samas lauses kasutamise puhul järgmine assotsiatsioon “koolitulistamine”. Aga see on puhtalt tema probleem, mitte Eesti riigi oma.

Või piirduksid nad euro-“diplomaatide” kombel näpuvibutamise õpetamisega? Tuleb meelde tore ulmemadinafilm [L] “Demolition Man”, kus tuleviku teletupsu-Ameerika relvastamata politseinikku instrueeritakse “autoriteetsel häälel” kurjamile “Olete arreteeritud, heitke maha!” ütlema ning kui see ei kuuletu ja võmmidele hoopis kolakat annab, on seakisa lahti:  “We’re police officers! We’re not trained to handle this kind of violence!”.

Eriti kõnekas on aga Kaku suure lemmiku Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatus see koht (filmi see paraku ei jõudnud), kus pahalaste käpa alla sattunud mökudest maavardjad üritavad koju jõudnud rändureid kinni võtta:

“What’s all this?” said Frodo, feeling inclined to laugh.

“This is what it is, Mr. Baggins,” said the leader of the Shirriffs, a   two-feather hobbit. “You’re arrested for Gate-breaking, and Tearing up of  Rules, and Assaulting Gate-keepers, and Trespassing, and Sleeping in  Shire-buildings without Leave, and Bribing Guards with Food.”

“And what else?” said Frodo.

“That’ll do to go on with,” said the Shirriff-leader.

“‘I can add some more, if you like it,” said Sam. “Calling your Chief Names, Wishing to punch his Pimply Face, and Thinking you Shirriffs look a lot of  Tom-fools.”

“There now, Mister, that’ll do. It’s the Chief’s orders that you’re to come  along quiet. We’re going to take you to Bywater and hand you over to the  Chief’s Men; and when he deals with your case you can have your say. But if you  don’t want to stay in the Lockholes any longer than you need, I should cut the  say short, if I was you.”

To the discomfiture of the Shirriffs Frodo and his companions all roared with laughter. “Don’t be absurd!” said Frodo. “I am going where I please, and  in my own time. I happen to be going to Bag End on business, but if you insist  on going too, well that is your affair.”

“Very well, Mr. Baggins,” said the leader, pushing the barrier aside. ‘But don’t forget I’ve arrested you.”

“I won’t,” said Frodo. “Never. But I may forgive you.”

EPLi tibid võiksid seega klassikuid lugeda ja mitte iga asja peale stringe täis higistada. Vabadussõja ajalugu võiks ka meelde tuletada (kergemas vormis aitab seda teha kasvõi “Tuulepealse maa” vaatamine, see ei tohiks päris üle mõistuse käiv mõttepingutus olla).