Silt: pätid

Kas mängivad lolli või…?

See küsimus kerkis keelele, kui BSA-nimeline kunstirühmitus [L] oma järjekordse umbl^H^H^H^Havangardistliku luuletuse avaldas. Kaua võib…?

Igaks juhuks selgitav märkus: Kakk pole 2000. aasta sügisest saadik oma tarkvara eest maksnud. Täiesti legaalselt (Linux, OO.o, Firefox etc) – kuid BSA metoodika järgi on tegu selge “piraatlusega”.

Muide, [L] Äripäevas on grupivend Valdur asjale pihta saanud (ehkki ta väljendub kaugelt liiga diplomaatiliselt – BSA statistika kvaliteedis on alust kahelda küllaga).

Ekskurss minevikku: tasuta tarkvara raamat

Vaatasin, et omal ajal (2006 – sellest on ka Joras juttu tehtud) õpetliku juhtumi tekitanud hr. Argo Siegeri raamat “Tasuta tarkvara” [L] on endiselt müügis (ja endiselt  absurdse hinnaga – selle raha eest saab Krisost või Amazonist palju tõsisemaid asju). Meeldetuletuseks: see oli lugu, kus kommertskujul müüdavasse raamatusse pandi ilma luba küsimata Kaku GNU FDL litsentsiga loengutekstid (tõele au andes, teine pool raamatut ei olnud Kaku kirjutatud). Saime siis kokkuleppele, et raamat avaldati veebis täiskujul (alternatiiv oleks olnud kurjaks minna).

Praegu huvi pärast üle vaadates oli taas raamatu täistekst  asendatud lühikokkuvõttega (müüdaval versioonil on aastaarvuks 2008 – ilmselt on materjali siis natuke muudetud. Ent Kaku teksti on alguse osas senimaani kõvasti), nii et kokkuleppest pole kinni peetud. See materjal on juba üsna vananenud ning seepärast vana asja üles kaevama hakata ei viitsi, kuid  muidugi süvendab selline teguviis veelgi arvamust, et tegu ei ole tõsiseltvõetavate tegijatega. Seega sellest kirjastusest (ega ka Ten-Teamist, kus autor nüüdseks töötab) Kakk midagi ei telli ja üritab jõudumööda hoolitseda ka selle eest, et teised lähikondlased seda ei teeks. Kuna aga raamatu  litsents sai pandud omal ajal kokkuleppe järgi GNU FDL peale, siis olgu veel kord mainitud, et  raamat on oma algses versioonis [L] saadaval ka siit.  Raamatu esimese poole moodustavad loengutekstid saab [L] Kaku Akadeemia arhiivist.

Autorikaitsest ja lastepornost

Eelmisel aastal autorikaitsjate kiuste (kes teda loomulikult ka äärmuslaseks nimetasid – tegelikult peaks “autorikaitset” kasutama enamasti jutumärkides, kuna autoreid need organisatsioonid küll ei kaitse) Europarlamenti valitud Rootsi Piraadipartei esindaja Christian Engström kirjeldab oma ajaveebis, [L] kuidas üks kodanik kiitis lastepornot. Mitte et ta seda otse “tarbinud” oleks, aga see olevat nii hea viis otsustajaid veenda, et Internetti tuleb igal juhul tsenseerida. Ja sealt on väga hea sujuvalt üle minna juba vajalikemate meetmete juurde nagu failijagamise mahatapmine (ja sealt muidugi juba muude asjade juurde).  Kui midagi muud sellest artiklist ka teada ei saa, siis näitab see vähemalt ilmekalt BSA ja muude sedalaadi asutuste eetilist taset. Klassikaline näide sellest, mida laiatarbemeedia harilikult “jesuiitlikuks käitumiseks” nimetab.

Engströmi blogi on kasulik lugemine, kui tahta end suure äri sigaduste ja eurolollustega kursis hoida.

Ajalugu kordub

Täna tuli [L] uudis, et Pirate Bay omanikud müüsid oma saidi päris suure rahahunniku eest maha ühele vähetuntud rootsi meediafirmale, kes tahab tulevikus “jagada sisu nii, et oleks tagatud autoritele kompenseerimine”. Oot, kus me sihukest juttu juba kuulnud oleme?

Õige, Napsteri puhul toimus täpselt samasugune protsess. Lõpuks ei võitnud sellest mitte keegi. Ja ammuilma hallitama läinud autorikaitsesüsteemi trotsimiseks ilmub peagi uus ja veelgi raskemini tõrjutav lahendus. Piraadilahe sellid saavad selle raha eest oma kohtukulud ja (väga küsitava) trahvi makstud ja tõenäoliselt võtavad uue projekti ette (müügihind oli poole suurem kui määratud trahv).  Ka Eestis on kuuldavasti juba Piraadipartei moodustamisel.

Natuke tundub tekkima paralleel eelmises postituses mainitud Eesti meediakilplaste ja rahvusvaheliste meediakorporatsioonide vahel. Selle asemel, et otsida põhjamineva laeva vee peal hoidmiseks uusi lahendusi, tegeldakse  reisijate ähvardamisega hirmsate karistustega laevahuku korral.

Eesti meedia keerab kella

… ja üritab tagasi aastasse 1995 minna.

Siiani oli ainult EPL-is üks kodanik, kes pidas enda blogipostituste sarnaseid mõttearendusi niivõrd väärtuslikeks, et keeldus neid võrguväljaandes avaldamast. Vaba mees vabal maal, las teeb – aga ega sellepärast vist küll keegi paberlehte ei ostnud.

Nüüd aga arvavad Eestis korraga (ei tea, kes kellelt selle mõtte  pihta pani – uudiste osas toimub pidev kopeerimine niikuinii. Või on jälle mingi kartelli-sahkermahker käimas) [L] nii EPL kui Postimees, et kaduma kippuvat paberajakirjandust saab päästa kella tagasikeeramisega. Ehk siis selle asemel, et pidevalt allakäivat ajakirjanduse taset kuidagi parandama hakata, leitakse süüdi olevat veebiversioon – järelikult tuleb osa uudiseid avaldada ainult paberil. Ja siis räägitakse, et “võidavad paberlehe tellijad”.   Tere, kevad!

Kõige suurem kahju on sellest, et ligi kümmekond aastat oli olemas arvestatav avalik uudistearhiiv lehtede vanade veebinumbrite näol. Nüüd ilmselt tõmmatakse sellele vesi peale.  Võiks ju kasvõi kuu aega hiljem kõik uudised veebi panna, et arhiivimoment säiliks, aga sellest pole midagi kuulda olnud.

Ülemaailmne trend, my foot …  Uue meedia ajastul peaks olema piinlik sellist jama ajada. Ilmselt kaovad mõlemad väljaanded ka Kaku RSS-lugejast, materjali kvaliteedi pideva languse ja lollide otsuste koosmõju tulemusena.  Uudiseid saab ka targematest kohtadest.

APDEIT 30.06 – RSSist väljaviskamine oli õige tegu. Vähemalt Postimeest juhivad [L] reaalsusega täiesti sideme kaotanud inimesed.

Bête comme un pied de la table

Seda toredat Lauri Leesi õpiku keelendit (mida kuuldavasti prantslased ise ei kasuta, nemad ütlevad “Bête comme ses pieds“) tuleks nüüd küll pruukida Prantsuse valitsuse kohta, kes suures meediakorporatsioonidele ****pugemise tuhinas Europarlamendist just värskelt kinga saanud “3 löögi seaduse” (ehk kolmas kord “piramisega” vahele jäädes võetakse täiesti kohtuväliselt netiühendus ära) [L] vastu võtsid. Kusjuures seaduse autoriks on ühe suurima sealsete “autorikaitsjate” organisatsiooni peamees – meie mail  (siinsete igasuguste jamade kiuste) ei ole vähemalt veel lastud näiteks hr Udustet  riigi seadusi tegema.

Slashdotis pakuti juba välja lihtne ravim – Prantsusmaa tuleb Internetist lahti ühendada, kuni neil (õigemini küll nende valitsusel) mõistus koju tagasi tuleb.

Eelmise jutu jätkuks

Kui enne urisesin erafirmade peale, siis nüüd tuleb sama teha riigi aadressil – ja [L] sellised liigutused vihastavad rahvast vähemalt sama palju kui arutult ülemakstud firmajuhid. Ja kui firma puhul võib vähemalt väita, et firma teab ise, mida oma rahaga teeb (kuigi ka see väide ei pea tihti vett – arvestades lugusid kasvõi sellest, kuidas suur osa hiljutisest president Obama abipaketist voolas taas kord tootmise elavdamise asemel tippjuhtide tasku), siis siin on tegemist maksumaksjate rahaga.

Kunagi kirjutasin siin meie omaaegsest Downi sündroomiga naabrisellist ja poolikust telliskivist. Kui nii jätkub, hakkavad varsti tellised lendama – ja võib-olla peabki see juhtuma, enne kui riigi ja firmade eesotsas istuvad rotid ennast õiges suunas liigutama hakkavad.  Tahaks ainult loota, et tavalised inimesed selle kõige käigus kannatama ei peaks.

Äripäeva lugedes

Täna käisin ITK köögis kohvi võtmas ja heitsin pilgu peale laual vedelenud Äripäevale. Silma jäi [L] see artikkel.

Ausalt öeldes hakkan vist vaikselt vasakpoolsetest aru saama.  Need lipsudega onklid seal lehes võivad olla väga targad, kogenud ja heade sidemetega – aga kui nende kuupalk ületab tavainimese oma 50 korda ja samal ajal padratakse mingist “solidaarsest kokkutõmbamisest”, siis hakkab iga vähegi südametunnistusega varustatud inimene röökima.

Üldiselt ei ole teiste rahakotis sorimine ilus. Kui Eestis saaks kõik tööd teha viitsivad ja tahtvad kodanikud elada normaalsel tasemel ära, siis ei segaks tippjuhtide absurdne ülemaksmine Kakku karvavõrdki (las mõni usub, et tema tööpanus on 50 korda väärtuslikum “pööbli” omast, meil on teatavasti sõna- ja mõttevabadus. Tõsi, sedasorti inimestest tahaks kaugemale hoida).   Kuna aga meil minnakse vaat et põhiosas 5-15 tuhandeste palkade kallale ja tõstetakse inimesi tänavale, siis segab küll.

Ah et kui ei maksta maailma mastaabis palka, siis lähevad need onud mujale tööle?  Aga seda võiks ju järele proovida. Kõhutunne ütleb igatahes, et a) enamikku sellest seltskonnast ei oota välismaalgi keegi,  b) mõnest õnnekütist vabanemine võib firmale isegi kasulikuks osutuda (kuna inimesel puudub lojaalsus). Ja ehk saaks altpoolt (vastavalt Peteri printsiibile) mõni hoopis andekam (äkki ka inimlikum) tegelane esile tõusta?

Peaaegu iga asja võib viia absurdsesse äärmusse. Mõistlik põhimõte  inimeste erinevatest töötasudest  vastavalt nende kogemusele, haridusele ja tööpanusele on Eestis selgelt sinna jõudnud.

Ehk siis inimene on oma loomuselt ahne elukas, ahnem kui kõik neljajalgsed peletised. Neljajalgsete jaoks on traataed ja elektrikarjus, inimeste jaoks peaks olema riik ja seadused. Praegu need viimased paraku ei tööta.