Täna käisin ITK köögis kohvi võtmas ja heitsin pilgu peale laual vedelenud Äripäevale. Silma jäi [L] see artikkel.
Ausalt öeldes hakkan vist vaikselt vasakpoolsetest aru saama. Need lipsudega onklid seal lehes võivad olla väga targad, kogenud ja heade sidemetega – aga kui nende kuupalk ületab tavainimese oma 50 korda ja samal ajal padratakse mingist “solidaarsest kokkutõmbamisest”, siis hakkab iga vähegi südametunnistusega varustatud inimene röökima.
Üldiselt ei ole teiste rahakotis sorimine ilus. Kui Eestis saaks kõik tööd teha viitsivad ja tahtvad kodanikud elada normaalsel tasemel ära, siis ei segaks tippjuhtide absurdne ülemaksmine Kakku karvavõrdki (las mõni usub, et tema tööpanus on 50 korda väärtuslikum “pööbli” omast, meil on teatavasti sõna- ja mõttevabadus. Tõsi, sedasorti inimestest tahaks kaugemale hoida). Kuna aga meil minnakse vaat et põhiosas 5-15 tuhandeste palkade kallale ja tõstetakse inimesi tänavale, siis segab küll.
Ah et kui ei maksta maailma mastaabis palka, siis lähevad need onud mujale tööle? Aga seda võiks ju järele proovida. Kõhutunne ütleb igatahes, et a) enamikku sellest seltskonnast ei oota välismaalgi keegi, b) mõnest õnnekütist vabanemine võib firmale isegi kasulikuks osutuda (kuna inimesel puudub lojaalsus). Ja ehk saaks altpoolt (vastavalt Peteri printsiibile) mõni hoopis andekam (äkki ka inimlikum) tegelane esile tõusta?
Peaaegu iga asja võib viia absurdsesse äärmusse. Mõistlik põhimõte inimeste erinevatest töötasudest vastavalt nende kogemusele, haridusele ja tööpanusele on Eestis selgelt sinna jõudnud.
Ehk siis inimene on oma loomuselt ahne elukas, ahnem kui kõik neljajalgsed peletised. Neljajalgsete jaoks on traataed ja elektrikarjus, inimeste jaoks peaks olema riik ja seadused. Praegu need viimased paraku ei tööta.