Äripäeva lugedes

Täna käisin ITK köögis kohvi võtmas ja heitsin pilgu peale laual vedelenud Äripäevale. Silma jäi [L] see artikkel.

Ausalt öeldes hakkan vist vaikselt vasakpoolsetest aru saama.  Need lipsudega onklid seal lehes võivad olla väga targad, kogenud ja heade sidemetega – aga kui nende kuupalk ületab tavainimese oma 50 korda ja samal ajal padratakse mingist “solidaarsest kokkutõmbamisest”, siis hakkab iga vähegi südametunnistusega varustatud inimene röökima.

Üldiselt ei ole teiste rahakotis sorimine ilus. Kui Eestis saaks kõik tööd teha viitsivad ja tahtvad kodanikud elada normaalsel tasemel ära, siis ei segaks tippjuhtide absurdne ülemaksmine Kakku karvavõrdki (las mõni usub, et tema tööpanus on 50 korda väärtuslikum “pööbli” omast, meil on teatavasti sõna- ja mõttevabadus. Tõsi, sedasorti inimestest tahaks kaugemale hoida).   Kuna aga meil minnakse vaat et põhiosas 5-15 tuhandeste palkade kallale ja tõstetakse inimesi tänavale, siis segab küll.

Ah et kui ei maksta maailma mastaabis palka, siis lähevad need onud mujale tööle?  Aga seda võiks ju järele proovida. Kõhutunne ütleb igatahes, et a) enamikku sellest seltskonnast ei oota välismaalgi keegi,  b) mõnest õnnekütist vabanemine võib firmale isegi kasulikuks osutuda (kuna inimesel puudub lojaalsus). Ja ehk saaks altpoolt (vastavalt Peteri printsiibile) mõni hoopis andekam (äkki ka inimlikum) tegelane esile tõusta?

Peaaegu iga asja võib viia absurdsesse äärmusse. Mõistlik põhimõte  inimeste erinevatest töötasudest  vastavalt nende kogemusele, haridusele ja tööpanusele on Eestis selgelt sinna jõudnud.

Ehk siis inimene on oma loomuselt ahne elukas, ahnem kui kõik neljajalgsed peletised. Neljajalgsete jaoks on traataed ja elektrikarjus, inimeste jaoks peaks olema riik ja seadused. Praegu need viimased paraku ei tööta.

6 mõtet “Äripäeva lugedes” kohta

  1. Kui tippjuhtide palk peaks olema mingis omapärases võrdelisuses nende “tööpanusega” (tagumikutunnid? alluvate subjektiivne tunne? koristaja palk x 4?), siis kuidas on lood omaniku kasumiga?

    Ilmselt oleks kommunistlik (selle sõna heas mõttes .. kommuunilikul ülesehituse põhinev) ettevõte – kus tööd rabaval tuumikul on nö “käpp sees” väga hea ja kasulik, aga tänased ettevõtted pole enamikus päris selleni jõudnud.

    NSVL proovis jõuga sarnast süsteemi rakendada.. aga ilmselt mitte õigesti.

    Praegune sotside poolt kõlav “pekske rikkaid” retoorika aga läheb Eestis IMO suuresti ka nende inimeste pihta, kes on oma elust pea kaks aastakümmet õppimisse investeerinud, ning nüüd inseneride/spetsialistidena tööd rabavad.. samas kui see osa nende lapsepõlvekaaslastest, kes nüüd külapoe ees õlut libistavad, on justkui süütud kannatajad ja väärivad väikest lisanutsu ühikassast.

  2. Hm… osaliselt nõus, osaliselt mitte päris.

    Ilmselt tuleks ka mind ennast paigutada sinna viimases lõigus kirjeldatud inimeste hulka. Seetõttu ma ilmselt ei kaldu ka viimatimainitud stsenaariumi toetama (külajoodikutele eimillegi eest maksmist). Kui aga haridusest rääkida, siis – kõrgkoolide professorite palgad on enamasti mõnekümne tuhande peal ja nende ettevalmistus, kvalifikatsioon, kogemused ja ka vastutus on tihti täiesti võrreldavad nendesamade suurärimeeste omadega (mitte kõigil – kuid osa neist õpetab-juhendab, teeb teadust ja veab ka mingit suuremat üksust). Isegi ülikoolide rektorite palgad (mis IMHO on ka veidi ülepakutud) on aga kordades väiksemad kui Äripäevast loetud numbrid.

    Ega otsest ja head juriidiliselt vettpidavat lahendust (peale selgelt liiglihtsustava astmelise tulumaksu) ei ole lambist võtta – tagumiktunde mõõta ju tõesti ei anna. Aga nagu ka eespool ütlesin – kuskilt maalt läheb mõistlik asi narruseks üle ja lõpmatuseni sellist olukorda kesta lasta ei saa.
    Pealegi, nagu ka nendest artiklitest nähtub, ei ole tihti mingit seost juhtkonna palkade ja firma töötulemuste vahel.

    Ütleme siis nii, et ka arenenud riikides on firmades palgakäärid ja mõnes kohas (USA) ehk suuremadki kui meil (samas Põhjamaades on kindlasti enamikus väiksemad). Aga seal saab ka alumise otsa palgaga ära elada, meil on see kohati kahtlane.

    Natuke offtopic, aga kui aus olla, siis ma arvan väga suurest osast Eesti ärimeestest mitte kõige paremini. Liiga paljud neist on saanud 90-ndate alguses sahkermahkeriga pumba juurde ja kasutanud segaseid aegu ära teiste turjal vee peale ronimiseks. Läänes aeg-ajalt kohatav ärieetika on nõuka-ajast väljakasvanud rehepappidele enamasti mõttetu naiivsus – nii nagu idasakslased tegid vene lollusi saksa põhjalikkusega, nii kombineerib suur hulk meie ärimehi ameerikaliku laissez-faire (rööv)kapitalismi nõukogude inimese silmakirjalikkuse, blatnoi ülbuse ja NLKP-lase süüdimatu mölaga. Ja see on ilmselt kõige suurem asi, mis paljusid inimesi siinmail häirib – mitte nende rahakoti suurus, vaid see, kuidas see raha saadud on.

  3. (see link ei tööta, aga loo leiab Google’i puhvrist üles)

    Päris räige lugemine. Aga sobib üsna hästi ka Eesti “eliidi” profiiliga.

    Ilmselt on sellise asja sisse sattumisega umbes nii, nagu on lapsena väärkoheldud inimestega. Mõni neist hakkab tulevikus samasuguseks, teine aga otsustab just nimelt teistmoodi teha. Paraku on palju lihtsam endale sisendada, et valikut ei olnud (väga hea märkus seal loos).

  4. Hmm….ma praegu klikkisin lingile ja läks ilusti artikli peale.
    Aga jah, paraku on niimoodi, et suur osa eesti “eliidist” on ikkagi heade sidemetega vargad. Ja kuigi neid võibolla on isegi vähem kui ausaid(ei oska öelda) siis on ikkagi nemad need, kes tõeliste firmajuhtide mainet alla veavad. Ei saa ju öelda, et inimene kes on aastaid vabagraafiku alusel 15 tundi päevas, seitse päeva nädalas töötanud ja mingil hetkel ka suutnud endale väheke luksust lubada, on halb inimene kuna teistel sellised võimalused puuduvad. Paraku aga lai mentaliteet on selline, et uhke auto omanik on ilmtingimata ajudeta varas jne.

  5. Nüüd avanes link mul ka – ennist igatahes oli jupp aega maas. Võib-olla oli nn Slashdoti efekt…

    Aga eks ta nii paraku on, et ühel pool on küüniline kokkukrabamine ja teisel pool on roheline kadedus… Stereotüübid on paraku suht vastikud asjad – samas kui tõesti nii suur osa selle grupi inimestest vastab stereotüübile, siis on ka mõistetav, miks mõned erandid ebaõiglaselt sama suhtumise all kannatavad.

Kommenteerimine on suletud