Päris karm

Slashdotis arutatakse lugu Belgiast, kuidas sealne “autorikaitse” ähvardab lastele raamatuid ettelugevaid vabatahtlikke trahvidega. Hoopis jõhker on aga järgnevas arutelus esinev küsimus, kas restoranis tohib sünnipäeva puhul “Õnne soovime sul” laulda (ja selgub, et mikimaal tohib meloodiat juba laulda, aga tekst tuleb ära muuta, kuna see on veel “autorikaitse” käpa all…).

Ikka päris haigeks kisub.

Huvitav küsimus

Kui juba siin läks jutt muusika levitamise teemadele, siis tekkis endal selline küsimus – enamasti kui räägitakse “muusikapiraatlusest”, käib jutt enamasti ikka levimuusikast. Kummalisel kombel ei ole eriti jäänud kõrva ühtki võrreldavat kohtulugu, kus oleks olnud tegu klassikalise või rahvamuusikaga (ei väida, et neid üldse ei ole). Kas
a) nende muusikastiilide esitajad on teistsugused (mitmete rahvamuusikute puhul võiks ehk teistlaadi arusaamu nn autorikaitsest eeldada küll)
b) nende kuulajaskond on teistsugune (toetab teadlikumalt oma lemmikuid)
c) nende spetsiifika on selline, mis ei võimalda väga tihti “muusikakonservidega”  kõiki nüansse edasi anda ja nõuab elavat ettekannet, või
d) neid ei “pirata”  huviliste vähese arvu tõttu (väheusutav)?

Või on põhjus milleski muus?  Või on küsimus üldse valesti püstitatud ja tegelikult pole stiilil vahet?

Apdeit eelmisele

Nagu Piraadipartei veidi aja eest teada andis, on eelmises postituses kirjeldatud konkreetne juhtum natuke keerulisem.

Kui siin oli tõesti tegu olukorraga, kus küsiti raha teiste inimeste loomingu kasutamise eest (tasulisse keskkonda sisselogimise vormis), siis seda ei saa heaks kiita ning teatud sanktsioonid on sel juhul õigustatud.  Ent ka sellisel juhul oleks piisanud emb-kumb kas tingimisi karistusest (ilmselt esmakordne rikkumine; tegelikult on isegi selline karistus CV ärarikkujana üsna tõsine)  VÕI tsiviilhagist, mis oleks olnud hinnanguliselt rohkem proportsioonis inimese poolt reaalselt saadud ebaseadusliku tuluga.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et sellel teenusel hulgaliselt kasutajaid oli –  sisuliselt sarnanes see “äri” 10-krooniste illegaalsete plaatide müügiga omaaegsel Kadaka turul (ehk müüdi odavalt ebaseaduslikku asja, mille sai samavõrd ebaseaduslikult ka üldse tasuta netist).  Siin aga ilmselt arvutati taas ammuilma ümberlükatud väite “kopeerimine võrdub saamatajäänud müügituluga” järgi ning tulemus jätab endiselt näidispoomise mulje.

Pyrrhos, Pyrrhos, hakka pähe

NB! Kuna mõned asjaolud polnud alguses teada (vt järgmist postitust), siis päris kõik alguses kokkukirjutatu ei kehti. Et aga suur osa jutust ja arvamustest jääb endiselt alles, siis ei hakka postitust maha võtma ja lisan pigem uue juurde.

Nüüd on siis ACTA madina kõrval ka ühe näidisprotsessiga maha saadud. Üks hirmus piraat sai tingimisi vangi pandud ja  pidi maksma tuhandeid eurosid (vanas rahas saja tuhande kanti) selle eest, et pani netti välja – NB! Tegemist ei olnud rahateenimise, vaid tasuta levitamisega! *** – portsu eesti muusikat.  Tõenäoliselt muidugi karistati kuti vanemaid, kuna selles vanuses inimesi, kel tuhandeid eurosid varnast võtta oleks, eriti palju ei tea.

Aga mida siis siit võitsid Terminaator, Metsatöll ja Tajo Kadajas (pluss veel suht tundmatud näod)?  Hea küll, said jupi raha, mille ilmselt selle kaliibri muusik teenib paari esinemisega.  Ent just siin ongi asja point. Nad kaotasid  just rohkem kui paari esinemise honorari.

Näib, et enamik artiklis nimetatuid on arvestataval määral live-artistid ehk teenivad suure osa rahast esinedes. Esinev artist aga peaks hoiduma publiku (ja tulevaste potentsiaalsete tööandjate) väljavihastamisest. Arvata on, et ükski artikli peakangelase sugulane ega sõber ei kavatse tõenäoliselt kunagi enam ühelegi juubeli- või pulmapeole siinloetletud seltskonda kutsuda. Eestis aga tunnevad väga paljud väga paljusid.

Eriti hea näide on Metsatöll.  Siinkohal saame tõmmata otsese paralleeli Metallica vs Napster -kohtusaagaga mõned head aastat tagasi. Metallica võitis kohtuasja, kuid kaotas räigelt mujal – selle bändi kogu imago oli rajatud vingete karvaste meeste kuvandile, kes sõidavad Harleydega, järavad pooltoorest liha ja annavad igale mölisejale lihtsalt pasunasse. Päris suur hulk nende fänne tahtsid olla samasugused.  Aga nüüd – need vinged mehed jooksid vingudes advokaatide juurde. Nende järelt varastatakse…

Fännid tundsid, et neid on tillist tõmmatud. “Pussies!” sajatas ilmselt nii mõnigi karvane vend, loopis bändi plaadid hunnikusse maha ja sõitis sellest tsikliga üle (teadaolevalt tegid enam-vähem just nõnda mitmed Metallica fänniklubid USAs  enne enda tegevuse lõpetamist). Või nagu ütleb üks teine kuulus bänd: Whimps and posers, leave the hall!

Ja Metsatöll?  Kas Lembitul, Vessel või Manivaldel oli kusagil mõni väljamaalt pärit advokaat, kes vanema eest pidevalt kostis? Tänane “autorikaitse” sobib sellesse kuvandisse samavõrd vähe kui Metallica juhtumi puhul. Ja karistus tuleb tõenäoliselt samaväärne.

Termika plaate-kassette olen ise ka ostnud. Enam ei osta. Palju õnne ämbripäevaks!

*** – vt järgmist postitust.

Mis oleks võinud olla

… kui ahned kirjastajad ja muud sarnased ei oleks USAs oma tahtmist saanud ning autoriõiguste kestus oleks jäetud veidikegi mõistuslikesse piiridesse, sellest võib lugeda [L] sellest päris mõtlemapanevast artiklist.

Siit on väga hästi näha, et praeguseks on kogu nn autorikaitse oma algse mõtte täielikult kaotanud ning muutunud puhtakujuliseks korruptiivse äri ja poliitika vahendiks.

Teisel korral õnnestus

Kümnendi alguses käis Euroopas patendisõda ning tollane perversne tarkvarapatentide eelnõu käis pingpongipallina Euroopa Komisjoni ja Parlamendi vahel – esimese suud olid suurfirmade raha täis topitud, teises leidus veel isemõtlejaid (või ei jätkunud neile piisavalt raha).  Ühe katsena patente läbi suruda anti eelnõu heakskiitmiseks [L] põllumajanduse ja kalanduse komisjonile. Miskipärast tuli see välja ning tekkis paras kisa. Viimaks jäeti kogu seadus riiulile seisma.

Nüüd siis on täpselt sama valemiga vaikselt ära tehtud ACTA.  Ja meie, khm,  ajakirjandus on taas kord täiesti vait.

Infoühiskonna konverents 2011

Sel aastal siis TLÜ Tallinna saalis (kuhu seekord oli viimaks ometi korralik kogus pistikupesi paigaldatud) ja autoriõiguste teemal.

Esmamulje oli päevakavast, et jälle on WIPO mudeli poole kiivas. Ent asi algas ühe andeka performance’iga ning ka hilisem tegevus näitas, et seekord ei ole saalis vaid kuulekalt noogutavad lambad.  [L] Wolli ja [L] Pets jõrisesid saalist ja Kakk üritas sama [L] Twitteri kanalis.  Ja kõige otsa lajatas “kuri rootsi piraat” [L] Rick Falkvinge veel korraliku, värvikas stiilis kolaka (ehkki seal Kaku jaoks midagi väga uut polnud).

Aga ikkagi on hämmastav, [L] kuivõrd täppi pani Eben Moglen juba 1999. aastal enda [L] papipäkapiku definitsiooniga – nimelt sedasorti kodanikke on täis Eesti autorikaitse ja sisutööstus.  Lühidalt öeldes on papipäkapikk sedasorti tegelane, kes eeldab kõiges ja kõigis ainult rahalist motiivi ning variant, et keegi loob midagi ilma selle eest raha saamata, ei mahu talle kuidagi pähe.  Nii mühataski üks sedalaadi kodanik küsimusele, miks EAÜ liikmel ei ole lubatud enda loomingut vaba litsentsi all avaldada, üleolevalt: “Aga kes käskis teil sinna liikmeks astuda?”…  Selles osas serveeris positiivse üllatuse hr Jüri Jõema, kelle üsna tasakaalus sõnavõtt oli senistest [L] ITL-i inimeste arvamusavaldustest kindlasti üks kõige asjalikumaid.

Õhtupooliku paneeldiskussioon oli natuke ebaühtlane – mina oleks seal pigem näinud mõningaid teisi inimesi (olgu siis selle või teise poole peal).  Aga kokkuvõttes oli päris kasulik päev (ehkki veendumus selles, et “intellektuaalomand” ja “merisiga” on sarnased sõnad, sai veelgi kinnitust – nimelt liitsõnal ei ole mingit pistmist kummagi osisega).  Korraldusliku poole pealt oli vahva idee pärastlõunane vitamiinipaus, kus lisaks tavapärasemale puuviljale pakuti väikestes pitsides naturaalset mustika-, astelpaju- ja pohlamahla. Väga asjalik stimulant. 🙂

Euronarrus ja autoriõigused

Piraat-parlamentäär Christian Engström kirjutab sellest, et euroisad andsid järele suurfirmade ajuseebitajate survele ja pikendasid muusikasalvestiste autoriõiguste kehtivusaega seniselt 50 aastalt 70 peale. Kummaline on see, et Eesti meedia on selle otsuse täiesti maha vaikinud – nagu ka selle, et eestlastest saadikutel polnud piisavalt selgroogu lolluste vastu hääletada (ehkki nad õnneks ei hääletanud ka poolt, jätsid üldse hääletamata).

APDEIT 14.09 – nüüd on küll ka [L] meedias kajastus olemas, aga see on taas kord EAÜ ja teiste nendetaoliste süüdimatu pläma, mitte ühtegi kriitilist seisukohta (mida leiaks ka Eestist väga kõvasti pingutamata).

Arvata on, et see samm pigem kiirendab senise süsteemi kokkukukkumist.  Mida rohkem selliseid liigutusi tehakse, seda rohkem lisandub ka Euroopasse inimesi, kes jaburaks kiskuvaid seadusi lihtlabaselt eirama hakkavad.