Tänase tormiga õnnestus maalt tulles pikemat aega lumes istuda, alles isa ja venna abiga sai auto teele tagasi. Getz on lihtsalt nii madala põhjaga, et ajab endale ninaga ette lumevalli kokku ja jääb põhjapidi kinni…
Pärnu maantee oli õhtul küll sürr vaatepilt. Tee ääres seisis üle tosina suure kaubaauto, Kanama silla juures oli ilmselt ka mingi avarii toimunud – tavaliselt konteinerveok 90-kraadise nurga all (s.t vedukauto haagise suhtes) keset teed ei seisa.
Tigedaks tegid aga jalakäijad. Esmalt oli vaja päeval linnas käia ning Vabaduse pst fooride juures jooksis mitu inimest punase tulega üle tee. Küllalt lähedalt auto eest – arvestades, et nähtavus oli kümmekond meetrit ja äkkpidurduse tulemus kardetavasti üsna kontrollimatu, oli tahtmine midagi väga rumalasti öelda.
Teist sorti kahejalgseid lambaid õnnestus näha aga õhtul – Laagri kandi väikesed tänavad olid läbitavuse piiri peal, s.t. igasugune hoo mahavõtmine või seismajäämine oleks lõppenud kaevamistöödega. Ja kui siis mingi kodanik jalutab südamerahuga keset teed (liikumissuunaga piki tee telgjoont – umbes nagu jänes tuledevihus) ja jätab juhile valiku talle otsasõitmise või seisma- ja kinnijäämise vahel… Urrrr!! Õnneks sain tagurdamise-nõksutamisega uuesti liikvele. Teine samasugune lammas läks õnnekombel veidi enne seismajäämishetke eest ära.
Järgmise auto peaks vist jälle nelikveoga vaatama, omaaegne 4×4 Nissan Sunny (haruldane elukas, Šveitsi jaoks tehtud ja sealt Eestisse jõudnud; kahjuks lagunes vana masin viimaks kätte ära) oli talvetingimustes ülihea asi.