Kord tuli üks inimene õhtul koju. Istus diivanile, sättis end teleka ette puhkama. Korraga käis ukse taga hirmus kolin, uks virutati jalaga lahti ja sisse marssis üks veider vennike, porised saapad jalas. Marssis toa keskele, hoidis ise kahe käega kõrvu kinni ja kukkus röökima:
“Naa-nanna-naa-naa! Mina olen tark, sina oled loll! Naa-nanna-naa-naa! Ma ei kuule midagi, mida sina räägid, mind ei huvita ka, aga sina oled ikkagi loll! Naa-nanna-naa-naa!”
Viimaks jäi veider külaline vait, keeras ringi ja marssis uksest välja. Maha jäid üksnes suured porised jäljed.
(inspiratsiooni andis üks Jora kommentaator)