Mõistujutt imelikust külalisest

Kord tuli üks inimene õhtul koju. Istus diivanile, sättis end teleka ette puhkama. Korraga käis ukse taga hirmus kolin, uks virutati jalaga lahti ja sisse marssis üks veider vennike, porised saapad jalas. Marssis toa keskele, hoidis ise kahe käega kõrvu kinni ja kukkus röökima:

“Naa-nanna-naa-naa! Mina olen tark, sina oled loll! Naa-nanna-naa-naa! Ma ei kuule midagi, mida sina räägid, mind ei huvita ka, aga sina oled ikkagi loll! Naa-nanna-naa-naa!”

Viimaks jäi veider külaline vait, keeras ringi ja marssis uksest välja. Maha jäid üksnes suured porised jäljed.

(inspiratsiooni andis üks Jora kommentaator)

5 mõtet “Mõistujutt imelikust külalisest” kohta

  1. Kakk, eksid! Maha jäi ka mälestus tema viibimisest ja olemasolust… ehk siis poriseks tehtud hallid ajurakud.

  2. Nojah. Aga teisalt: ma usun sõnavabadusse, mis (vähemalt teatava mõistliku piirini) laieneb ka rumalatele inimestele.

  3. Ja sõnadel on see halb komme, et need võivad vägagi haiget teha… rohkemgi kui teod (sõnast tegu, mitte sõnast tigu :p).

    Tegutsemisvabadus on ka ju hea asi… õnneks on käitumisnormid ja “kriminaalkoodeks.” tundub, et sõnadele need päris ei laiene (erandina tuleb meelde “XXX ahju” jant).

    Kunagi sai mõtiskletud, et mida radikaalset siukeste “käed kõrvade peal ja sõiman teisi” tüüpidega teha saaks… äkki midagi kellavärgi apelsini sarnast… (praegu tundsin, kuidas sarved ja saba kasvama hakkasid 🙂 )

  4. Eks ta ole. Praegu oli tegu suht kerge juhtumiga, aga ilmselt on Sul õigus – tean ka ise mitut päris vastikut olukorda.

    Radikaalse reaktsiooniga on alati see oht, et võib üle reageerida. Purjus peaga lolluse teinud inimene võib järgmine päev olla isegi ehmatanud kordasaadetu pärast – teatava piirini on ehk õigem saavutada olukord, kus inimene saaks aru ja kahetseks. Vahel aga on paraku ka keretäis parim õpetaja (nagu nähtus tollest mini-Darwini auhinna loost).

    Loodan aga, et konkreetne kodanik saab siiski ise aru, et lollisti käitus.

  5. Kui küsimuseks on see eelneva postituse “Vaba Inimese” kommentaar, siis tuleb tunnistada, et kuigi nende kahe tingimuse vahel eksisteerib teatav negatiivne korrelatsioon, ei saa sellest siiski selliseid automaatselt ennatlikke ja solvavaid järeldusi teha.

    Kui just mitte eeldada, et usk millegi tajumatu ja tõestamatu eksistentsi automaatselt täielikku mittearukust tähendab. Russelli teepott on ju ka kusagil poolel teel Marsile, eksole.

Kommenteerimine on suletud