Kuu: oktoober 2008

Grrrr!

Kunagi ammu,  kui Kakk (esimest korda) autokoolis käis, anti kaasa sellised õpetussõnad: alati jäta topeltmarginaal. Liikluses on igasuguseid idioote, kes oma peaga absoluutselt ei mõtle ja nõnda tuleb sul kahe eest mõelda.

Täna tulin tsikliga ITK-st koju. Tipptunni ajal tasub Kadaka pst-lt keerata Laagri poole tulles kohe peale viadukti paremale ja sõita läbi Pääsküla väikeste tänavate ja Veskimöldre. Ilus rahulik tee ja ei pea ummikutes istuma.

Kalda tänaval sõitis ees suur tumeroheline kastiga pikap. Keset tänavat aeglustas, võttis paremasse teeserva ja peatus hetkeks. Paremsuunda muidugi ei näidanud, aga hea küll, juhtub vahel. Asutasin just mööda sõitma, kui teine uuesti liikuma hakkas … ja keeras paremalt teepeenralt vasakule hoovi poole. Tähendab, et suur Chuck Norrise stiilis masin oli korraga põiki tee peal. Ja muidugi ikka ei mingit vasakut  suunanäitamist. Ning viimaks – ka lootus, et turakas jõuab hoovi keerata, enne kui temani jõuan, ei pidanud täiesti paika, kuna inimene otsustas keset teed piduri põhja vajutada.

Õnn on, et Kalda tänaval on 30-ne kiirusepiirang ja selline oli ka kiirus. Ja õnneks oli too autokooliaegne soovitus alateadlikult meeles – igatahes õnnestus autol tagant mööda pääseda. Tänu kaitseinglile ja taevastele jõududele jäi seekord mats olemata. Aga too mingile haljastusfirmale kuuluv kolakas sellele küll kaasa ei aidanud.

Ehk teab keegi, milline autokool meil vaimupuuetega inimesi teenindab? Oleks huvitav teada, kust sihuke töll oma load sai.

Ahjaa, veel – Veskimöldre vahel manööverdas suur prügiauto end teeäärsesse hoovi. Samuti ei mingit suunanäitamist. Õnneks jäi see piisavalt ohutusse kaugusse.

Miks õppejõu silmad ei sära?

Kakk on siin kommentaariumis sõber Oudekkiga kõvasti vaielnud, aga [L] seda Itaalia-muljetust võiksid küll kõik Eesti kõrghariduse Suured Ninad lugeda. Võib-olla on see veidi emotsionaalselt paksu värviga maalitud, aga üldine point on kahjuks üsna tõsi.

Eesti professor (dotsent veidi vähem) on esmajärjekorras artiklivabrik, seejärel administraator-bürokraat ning kui siis veel aega või jõudu jääb, ka õpetaja. Sisuliselt “3-in-1”, kusjuures kõik need ametid on reeglina üksteisele vastukäivad (kujutage ette kasvõi stereotüüpset teadlast ja siis bürokraati). Inimesed on erinevate eelistuste ja võimetega ning tüüpiliselt suudab professor teha ühte neist aladest heal tasemel, teised aga jäävad paratamatult tahaplaanile.

Omaette teema on veel see ISI-artiklite maania, mis kummitab Eesti teadust juba aastaid (pidi ka mujal esinema, aga vist mitte nii hullusti). Tulemuseks on see, et teadlane/õppejõud kirjutab oma artikleid

* mitte elust tulenevalt, vastavalt empiirilise materjali kogunemisele, vaid et aruandlus nõuab ja muidu ei valita aasta pärast (näiteks TLÜ-s on valimisperiood närune kolm aastat) tagasi.

* mitte enda uurimissuunast lähtuvalt, vaid vastavalt “sihtmärgiks” valitud ajakirja/konverentsi profiilile

* halvemal juhul mitte enda tõekspidamistest lähtuvalt, vaid nõnda, nagu on “popp ja teaduspärane” arvata.

See, mismoodi käib prestiižsete teaduskirjastuste nuumamine artiklikirjutamise kaudu, on muidugi veel omaette teema. Sisuliselt on mudel selline:

* teadlane kirjutab artikli (kindlasti paar inimnädalat kuni isegi inimkuud tööd) ja saadab selle tasuta teaduskirjastusele. Raha ta selle eest eraldi ei saa, kuna tema töölepingus on artiklite avaldamise nõue sees ja kui ta seda ei tee, siis ei olda temaga rahul ja teda tagasi ei valita.

* kirjastus valib “paremad palad” välja, teeb neist kogumiku ja annab välja.

* tasuta toormaterjalist loodud ajakirja müüakse kalli raha eest (isegi nii kalli, et vaesemad vennad neid osta ei jõua – see on aluse pannud ka [L] Open Access -liikumisele). Eriti irooniline on, kui teadlase enda asutus peab veidi suuremat arvu koopiaid soovides omaenda töötaja töötulemuste konservi suure papi eest ostma. Kindlasti on ka ajakirja tegemine seotud kuludega, ent siinkohal tundub küll kasumimarginaal veidi ülekohtune.

Niipalju siis teadusest, aga ega ka bürokraadi roll kerge pole. Eesti väiksuse tõttu käib siinmail pidevalt tohutu malemäng – teiste asutuste-üksustega peab ühelt poolt koostööd tegema, kuna üksi ei saa hakkama. Samas on summaarne ressurss pidevalt niivõrd piiratud, et selle üle toimub pidev võitlus. “Eestlase lemmiktoit on teine eestlane” on ka teadusmaailmas aktuaalne lause.

Ja siis tahetakse, et õppejõud hoiaks end pidevalt uute asjadega kursis (väike detail: praeguse seisuga on Kaku Liferea-uudiselugejas 116 RSS-voogu, neist suurem osa erialased portaalid ja ajaveebid), teeks uusi kursusi ja õppematerjale, esitaks neid kaasakiskuvalt ja säravate silmadega? Tulge maa peale.

P.S. See jutt on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, aga õnneks mitte enda hetkeolukorra baasil.

Üllatav saade

“Laulud tähtedega” oli peale “Tõehetke”-sarnast pornot meeldiv üllatus. Hea näide, et tubli töö ja hea helirežiiga saab pea kõik inimesed kuulatavalt laulma panna. Mõnd esitust oli tõsiselt mõnus kuulata (Margus/Birgit, Valdo/Ines ja – ime küll – isegi Linnar ja Marju. S.t. M. lauluoskus on loomulikult ammu tõestatud, aga et see pisike naljakas onkel suudab nii stiilselt end välja mängida, oli positiivne üllatus), mõnda oli lahe vaadata ja ka laul oli kuulatav (Elis/Rolf, Evelyn/Maria). Lõpplahenduse üle võib vaielda – siinkirjutaja arust oli selgelt kõige nõrgem siiski Mait Maltisega koos laulnud endine Rahvaliidu minister (iseenesest sümpaatne üritus, aga tase jäi sinna tubli maakultuurimaja kanti ning lauluvalik oli ka selgelt ebaõnnestunud – Ricchi e Poveri “Mamma Maria” on tegelikult keeruline lugu, eriti salmiosa pikad pooltooni-üleminekud). Aga ju siis suur hulk maainimesi arvas teisiti.

Peamine oli siiski see, et kõik esinejad jätsid vahva mulje ning vahelduseks võis telekast ka miskit positiivset näha. Eripreemia annaks bändile (samad sellid, kes Superstaaris mängisid – väga tasemel noored kutid) ja helimehele (eriti Valdo/Inese laulus, kus Valdo akustiline kitarr oli väga ilusti bändiga ära balansseeritud).